Eile õhtul veidi enne kella kaheksat toimus Tallinnas, Õismäel, Järveotsa tee 27 maja juures liiklusõnnetus, mille käigus said viga nii teed ületanud 57 aastane naine kui tema koerad. 75 aastane meesautojuht keeras küll õnnetuse vältimiseks laternaposti vastu kuid hullemast see ei päästnud. Kiirabi toimetas naise haiglasse ja vigastatud koerte ravi tagab Loomapäästegrupp MTÜ. Politsei sulges liiklejatele ühe sõidurea ja täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Umbes nii kõlaks poliitkorrektne kantseliit, millega taoliseid teateid edastatakse. Ma võtan veidi lõdvemalt ja saan rääkida seda, mida oma silmaga sündmuskohal nägin. Loomapäästegrupp sai teate kell 20.02:

“Järveotsa teel suur liiklusõnnetus. Perenaine väidetavalt kriitiline. Üks koer surnud, kolm väga raskes seisus. Ülejäänud vedelevad sõiduteel. Kokku vist 9? Kas saate kohale minna ja võtate arve tasumise enda kanda?”

Seitse-kaheksa minutit hiljem olin kohal. Kiirabi oli vigastatud naise ära viinud. Ka kolm kõige raskemas seisus koerakest olid tänu politseipatrulli mõistvale suhtumisele ja heatahtlikkusele Loomade Kiirabi Kliinikusse arstide hoole alla juba nende poolt toimetatud.  Ei ma alul teadnud kas tegu oli suurte või väikeste koertega ja sestap jäid Loomapäästegrupi vabatahtlikud Tiina Kukk ja Tanel Veskimäe ooterežiimi, et vajadusel samuti appi tulla.

Inimloomus on imelik ja eemaletõukavad juhtumid kisuvad ligi. Nii meenutas ka Järveotsa tee tasuta tsirkust, mida uudistajad kaema tulid. Loomulikult pildistati ja nii mõnigi viskas nalja. Mis teil küll viga on inimesed? Nii suur mure ja õnnetus, aga te teete nalja? Mäletan kui koolipõlves sattusin nägema Hotell Tallinna vastas juhtumit, mille käigus inimene jäi peadpidi trolli ratta alla ja ka siis üks “naljatilk” pakkus teel vedelevaid ajusid kilohinnaga kõvahäälselt müügiks. Põlastan taolisi. Täiega, aga see selleks.

Asjalikku informatsiooni on pealtnägijatelt väga raskelt saada, sest igaüks tõlgendab nähtut omamoodi. Ka seekord anti kirjeldusi seinast seina. “Juht oli noor, juht oli vana, juht oli täitsa purjus, juhil oli infarkt, kolm koera said kohe surma, perenaine sai surma või ei saanud kohe surma vaid elustati kaua aega ja viidi ikka kliinikusse,” on vaid mõned näited, mida räägiti. Võta siis kinni, kus see tõde on? Lõpuks üks hea naine juhatas mind maja juurde, kuhu koerad olevat viidud ja näitas korterigi kätte. Ka seal segadus mõnda aega jätkus, sest arvasin, et tegu on koerte jaoks võhivõõraste inimestega ning Loomapäästegrupp peab ka hoiukodu pakkuma.

Tegelikult olid koerad täitsa omas kodus ja nüüd hakkasid ka üksikasjad paika lokusma. Pereema Marina läks tavapärasele õhtusele jalutusringile. Sidus aga oma üheksa Jack Russeli terjerit ühe rihma otsa ning läksid suveõhtut nautima nagu nad seda aastaid teinud olid. Miks õnnetus juhtus, seda ei teadnud toasolijatest keegi ning selle peab tõesti politsei välja selgitama. Kas eakale juhile paistis päike silma või astus Marina ise ootamatult teele? Küll see välja tuleb, aga purjus see juht mulle küll ei tundunud ja vaevalt, et selles eas inimene ka roolis olles mobiili näpib ja Facebooki passib.

Perepoeg Frank-Martin oli šokis ja taas rändasin mõtteis lapsepõlve, mil mu enda ema veoauto alla jäi ning elulootust talle ei antudki. Äkki seepärast lõikaski eilne juhtum hinge, võtsin kõike eriti isiklikult ning soovisin väga seda noort inimest ja tema ema koeri aidata. Leppisime kokku, et viime ka viis suhteliselt kergelt pääsenud koerakest kliinikusse tervisekontrolli. Tee peal võtsime ka õnnetuses otsa saanud ja kõnniteel lebava karpi pakitud surnud Kitty kohe kaasa, et pere sellega ise tegelema ei peaks.

Kuna koeri oli palju, siis jagas Loomade Kiirabi Kliiniku personal endid eri brigaadidesse, et võimalikult paljudele koheselt abi osutada. Latiino-nimelise koera elustamine oli kestnud juba ligi tunnike ja etteruttavalt võin öelda, et inimvõimete piir tuli ette umbes kakskümmend minutit hiljem. Koomas kliinikusse toodud koerakest ei suudetud päästa. Tristal ja Susannal läks paremini ja nemad stabiliseeriti vaatamata rasketele peatraumadele. Esimesel neist on parema esikäpa luumurd. Teisel aga hingamine raskendatud ning seetõttu peabki ta inkubaatoris olema.  Pupi, Glory, Charlotte ja Fanta vigastused olid võrreldes teistega tõesti tühised. Silmahaavaga Kati oli neist viiest kõige rohkem pihta saanud, aga pärast esmaabi sai ööseks koju temagi.

Helistasin hommikul kohe kliinikusse ja nii Tristal kui Susanna elasid öö üle. Tõenäoliselt saab luumurruga Tristal täna valuvaigistite peal koju ja jääb operatsiooniaega ootama, mille loodan saada juba järgmisel nädalal. Susannaga ei ole head lood ja tema peab veel arstide järelvalve alla jääma. Helistasin raske südamega ka Frank-Martinile ja ma nii kartsin, et tuleb halbu uudiseid ta ema kohta. Õnneks on ka proua Marinaga kõik suhteliselt hästi ja oli isegi helistanud. Eile oli üks operatsioon ja täna tuleb teine. Peaasi, et elus ja Loomapäästegrupp teeb enda poolt kõik võimaliku, et sel perel vähemalt koertega seotud mured hästi lahendatud saaksid. Loomulikult on meil selleks teie abi vaja, sest tõenäoliselt võib tulla sellest ühingu jaoks üks kallimaid päästeprojektide sel aastal. Nii mõnigi mõtleb, et omanik on ju olemas ja seega võõras mure. Palun teil uuesti mõelda – sulgege silmad ja kujutage ette, et haiglavoodis lamate teie ja kogu asjaajamine, sealjuures raviarvete eest tasumine, jääb teie üsna noorukese lapse õlule. Mina tänan!

  • Loomapäästegrupp MTÜ
  • EE437700771003183318
  • Jack Russelite ravikulud

Loomapäästegrupi annetustelefonid on:

900 1313 (5.-)                            900 1414 (10.-)                    900 2323 (25.-)