Tänavu on tuvastatud 96 lendorava asustatud elupaika, millest 14 on uued. Keskkonnaagentuuri ja Keskkonnaameti andmetel on kokku registrisse kantud lendorava leiukohti Eestis 162, elutegevust on sel aastal tuvastatud 96 kohas.

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Uudo Timmi sõnul on vaatamata uutele leiukohtadele asustatud kohtade arv jäänud eelmise aasta tasemele, mil elupaiku tuvastati 97. „See tähendab, et sel aastal me osadest möödunud aastal asustatud leiukohtadest lendoravate tegevusjälgi ei leidnud. Võimalik, et nendes kohtades võisid lendoravad langeda metsnugiste või händkakkude saagiks, kes pikalt maas püsinud sügava lumevaiba alt ei saanud oma põhitoitu (pisinärilisi) kuigi hästi kätte ning keskendusid rohkem puuvõrades liikuvale toidule sh lendoravatele. Sarnaselt lendoravatele kasutavad ka nugised ja kakud metsamaastikus eelkõige vanemaid metsi, nii kasvab seal oluliselt kiskja ja saaklooma kohtumise tõenäosus,“ selgitas Timm. 2020. aastal tuvastati 76 lendorava elupaika.

Tänavu korraldati lendorava potentsiaalsete elupaikade inventeerimiseks mitmeid talguid, millel osalesid nii Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlikud kui ka Keskkonnaameti, Keskkonnaagentuuri ja RMK töötajad. Nende talgute käigus leiti kokku 12 uut asupaika. „Meil on siiralt hea meel, et nii paljudele inimestele lendorava hea käekäik korda läheb ja nad aitavad kaasa nende elupaikade otsimisele. Suur tänu kõigile vabatahtlikele,“ ütles Keskkonnaameti LIFE projekti ekspert Liisa Rennel.

Vaatamata mitmel järjestikkusel aastal leitud uutele elupaikadale pole lendoravate seisund Eestis sugugi veel hea. „Muret tekitab asjaolu, et mitmetest Avinurme ja Remniku piirkonna leiukohtadest, mis eelmisel aastal olid asustatud, ei leitud tänavu üldse elutegevuse jälgi. Neis piirkondades on nüüd lähimad teadaolevad asustatud leiukohad teineteisest ca 6 km kaugusel, mis on juba liiga pikk vahemaa, et loomad saaksid üksteisel sigimisperioodil kosjas käia,“ nentis Timm.

Uute leiukohtade avastamisele aitab kaasa lendorava otsimine eelkõige asustatud kohtade lähiümbruses paiknevatest potentsiaalsetest elupaikadest ja võimalikelt ühendusteedelt. Selliseid kohti aitab kindlaks teha Keskkonnaagentuuri poolt välja arendatud elupaigamudel, mida kasutakse nii lendorava LIFE projekti raames kui ka RMK poolt lendorava võimalikes elupaikades raiete-eelsetel inventuuridel.

Uued leiukohad võivad tekkida mitmel moel. Noorloomad peavad teatud ikka jõudes „kodust“ lahkuma ja leidma endale uue vaba kodupiirkonna kuhu paikseks jääda. Selleks on vajalik õige vanuse ja struktuuriga ning piisava suurusega mets. Vajalikud on ka ühenduskoridorid, sest lagealasid lendoravad reeglina ei ületa. Pikkade hüpetega puult puule liuglemine ja õõnsustesse varjumine on lendoravate ellujäämise strateegia olulised elemendid. Mööda maad, madalat võsa ja noort puistu liikudes on nad kergeks saagiks kiskjatele ja röövlindudele.

Kommenteeri: