Kährikute taliuinak toimib „rahutult“. Talvisel ajal minnakse sulailmade saabudes pimeduse katte all toiduotsingutele, sest sügisel kogutud rasvavaru on kahanenud. kirjutab Looduskalender.
Kährikupaar talvitub teadupärast koos ja nii on kindlasti ka soojem. Elutsetakse niisketel aladel, olgu nendeks siis ojade või jõgede kaldaalad, järveäärsed, merelahtede roostikud ja elualad jäävad peamiselt leht- ja segametsadesse.
Meie looduses on kährikud ja rebased peamised kärntõve levitajad. Nakatatakse nii hunte kui ilveseid, aga samuti metsas liikuvaid koeri. Seega on tegu meie looduses mittesoovitud võõrliigiga, kes ka marutaudi võivad levitada.
Kährikute käpajäljed jäävad rebaste omadest väiksemateks ja ümaramateks (küüniste ja tallapäkkade jäljed on hästi nähtavad). Esikäpa jälg kuni viie sentimeetrine, tagakäpa jälg umbes poole sentimeetri jagu lühem. Jäljerida on kährikul veidi looklev. Rahulikult kõndides võib sammuvahe olla kuni pool meetrit. Lumes liigutakse sageli hüpetega ja siis asetatakse tagajalad esijalgade jälgedesse, sest nii on lihtsalt kergem liikuda.
Samas urus talvitunud kährikupaaril algab innaaeg veebruarikuus, aga olenevalt ilmastikust võib see kesta ka märtsikuus.
Allikas: Looduskalender.ee
