Viimastel nädalatel oleme näinud, kuidas jahindusega seotud teemasid käsitletakse meedias viisil, mis kohati jätab mulje, justkui oleks süü juba enne uurimist tuvastatud. Pärnu salaküttimise juhtumi käsitlemine telesaates Pealtnägija ning sellele järgnenud kajastus Kuuuurijas on tekitanud kodanikes tõsise küsimuse: kas meedia roll on informeerida või hakata õigust mõistma?
Demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus üks kandvamaid väärtusi. Oleme selle üle õnnelikud ja naudime seda täiega. Kuid sama oluline on ka süütuse presumptsioon – põhimõte, et kedagi ei tohiks süüdlaseks pidada enne, kui on jõustunud vastav kohtuotsus. Need kaks demokraatia põhimõtet ei ole vastandid, vaid peavad toimima tasakaalus.
Küsimused tekivad inimestes siis, kui meediakajastus hakkab meenutama kohtuotsust. Kui saateformaadis luuakse narratiiv, kus kahtlusalustest saavad juba eos süüdlased, kahjustab see mitte ainult konkreetsete inimeste mainet, vaid õõnestab ka usaldust õigussüsteemi vastu. Ühiskond hakkab toimima emotsioonide, arvamuste ja hoiakute aga mitte faktide pinnalt.
Millegipärast näeme me sellist ühiskonna toimimist ka Maarjamaal üha sagedamini. Poliitikud hakkavad oma avalikes arvamustes teadlasteks, teadlased teevad teaduse asemel poliitikat ja ühiskond läheb pahupidi nagu Kört-Pärtli särk. Kellele see ebastabiilsus riigis eelkõige kasulik on ja kes sellele igati hagu alla tahab panna pole tarvis pikalt mõelda.
Ohtlikuks ja ärevaks muudab olukorra ka see, et meediast võib saada vahend erinevate huvigruppide omavaheliste arvete klaarimisel. Ka jahindus pole siin erandiks. Ehk siis tüüpiline eestlaslik ärapanemine ajakirjanduse abil. Kui ajakirjandus ei suuda või ei soovi hoida tasakaalu, võivad saated ja muud kajastused muutuda platvormiks, kus ühed pooled saavad oma narratiivi avalikkusele esitada, samal ajal kui teistel puudub tegelik võimalus end kaitsta.
Eesti on väike ja meie kogukond on haavatav. Veel haavatavamad on erinevad huvigrupid. Kui eri huvigruppide suhtes kujundatakse avalikkuses kuvand ilma kohtuotsusteta, võib pori sageli külge jääda ka neile, kes seadusi austavad ja neid vastutustundlikult järgivad. Kahju ei sünni ainult üksikisikutele, vaid kogu valdkonnale. Suures plaanis kogu riigile.
Keegi ei vaidlusta ajakirjanduse tähtsust. Kuid vastutustundlik ajakirjandus tähendab ka oskust pidurdada, mitte ainult gaasi anda. Tõde ei pruugi sündida telesaate stuudios, raadioeetris, ajaleheveergudel küll aga uurimises ja kohtus. Sõnavabadus ei tähenda mitte mingil juhul vabadust mõista kohut. Sõnavabadus on eelkõige vastutus.
Demokraatia tugevus ei seisne ainult häälekas meedias, vaid ka vaiksemas austuses õiguse ja inimeste väärikuse vastu.
Demokraatlikus ühiskonnas võtavad protsessid ja ka kohtumõistmine aega. Vahel kauemgi, kui eeldame. Soov saada kõik kohe ja kiiresti on samuti kaasaja arengule iseloomulik. Oskus leida tegelikkuse ja soovide vahel tasakaalu ei ole lihtne. Samuti nagu vastutuse võtmiselgi.
Alati ei peagi ootama õigeks või süüdi mõistetavat otsust. Kui poliitikud või ametimehed on vigu teinud, astuvad nad tagasi. Kui nende valdkonnas on vigu tehtud, teevad nad vahel seda sama.
Mina olen omal ajal minister olles poliitilise vastutuse võtnud ja tagasi astunud. Selline praktika tundub aga on tänaseks ammune möödanik.
Igal juhul on selline käitumine mitte häbiasi vaid auasi ja vastutuse võtmine. Ja tavaliselt muutuvad asjad peale seda palju paremaks. Ka seda võiks kaaluda need, kellede ümber trall ja häma käib.
Soovin kõigile rahulikku meelt, austust üksteise vastu ja kannatlikkust. Kohe- kohe on jõulud ja rahuaeg. Hea aeg mõtisklusteks ja sisekaemuseks.
Tiit Tammsaar, Eesti jahimeeste seltsi pikaaegne juhatuse liige, kolmandat põlve jahimees
