Vanurkoerte viimane kevad

Kas olete tähele pannud, et eakamad inimesed kipuvad ikka kas kevadel või sügisel meie hulgast lahkuma? See pole muidugi reegel, aga mingi kirjutamata teadmine justkui oleks, et pahatihti nii just läheb. Ja ikka minnakse kambakesi – üks teeb otsa lahti ja teised lähevad riburadapidi järele. Näikse, et sel kevadel tegid taolise salakokkuleppe ka eakad koerad, kelle päästmist aastate eest korraldasin. On heaks tavaks, et uued omanikud hoiavad mind ikka kursis kuidas neil läheb ja mõistagi antakse teada kui hoolealune paremasse maailma suundus.

Semu

Esimene “mineja” aastal 2024 oli Semu. Tema päästmine oli küll täiel määral Loomapäästegrupi juhatuse liikme Riina Pernau õlul ja minu osaks oli vaid raviarvete tasumiseks raha sebimine, paitamine ning salaja lihatüki sokutamine kui neile külla sattusin. Paljudel vanadel koertel suurt pidu pole kui nad haigeks või “üle” jäävad ning pahatihti näidatakse neile siis ust. Ka see pole õnneks reegel, aga kahetsusväärselt palju on taoliselt käituvaid inimesi küll. Kohe liiga palju.

Muhu- ja Saaremaal jõuavad hädalised loomad üsna sageli Riina ukse taha ning pole tal südant neid üleliigseid hingi unarusse jätta. Üks viimastest tegelastest toodi lausa auto järelkärus kohale – ei liikuvat teine üldse ja räägiti kurvemast kurvem nutulaul suurest armastusest oma koera vastu juurde. Hakka või uskuma imedesse, aga mõned päevad hiljem lippas koerake ringi ning lausa klammerdus uue perenaise külge. Ei ta mäletanud oma endist elu ega omanikke ning oli süvaõnnelik, et sealt tulema sai. Selline mulje vähemalt jäi. Semu oli siis juba olemas ja võttis uustulnuka kiiresti omaks. Paraku sai tema maine aeg otsa ja kasutangi siinjuures kirjaridu, millega mulle kurvast uudisest teada anti:

“Semu hulkus Kuressaares üle kuue aasta tagasi. Nagu ikka ilmus omaniku anonüümne tuttav, kes teatas, et tuttav loobub koerast, sest ta olevat ettearvamatu, agressiivne ning ükski aed teda ei pidavat. Infoks ütles, et Semu on umbes kümne aastane ja olla kunagi ammu autolt löögi saanud – seepärast on ka hambaid üksjagu puudu.

Semu oli supertruu koer. Alati ootas terve päeva pea liikumatult väravas või toas pea aknalaual. Unustamatu! Pisut pahur ta muidugi aeg ajalt oli, aga mitte agressiivne. Aed hakkas teda pidama alles siis, kui jalad enam hüpata ei lubanud. Aga hulkuma ta ei läinud. Käis vaatas, mis naabrite juures toimub ja tuli kohe tagasi. Kedagi ei tülitanud. Vat siuke koer oli. Ajasin ennast pisardama jälle …..”

Nõpsik

Nõpsu viimastest hetkedest ma teile pikalt-laialt juba kirjutasin. Kuidas meil läinud on? Suurem lein on selja taga ja see oli ikka ülikarm. Lööb elu nii sassi, et ei saa enam arugi kes-kus oled ja mida tegema peab? Veider kogemus oli mäluga – absoluutselt kõik justkui pühitud. Millal ja mida ma teile Nõpsust kirjutasin? Ei mäleta ega pole ise uuesti ka lugenud, mis kirja sai pandud. Loodan, et oli ikka loetav. Kustkaudu koju sõitsime? Ei mäleta. Millistes riikides ja linnades ööbisime? Ei mäleta. Millal ta üleüldse suri? Ei mäletanud sedagi ja nägin kurja vaeva, et piltide järgi hiljem mingitki aimu saada. Umbes kuu möödudes käis justkui klõps peast läbi ja kõik oli taas selge. Peaaegu selge. Kuidas ma sain unustada, et ta suri 1.märtsil? Sarjasin teda isegi kavalpeaks, et selle kuupäeva valis, sest see jäävat raudselt meelde. Ei jäänud ühti, aga nüüd ja edaspidi tean kasvõi une pealt.

Alul oli endal kehva olla ja suurema osa ajast lihtsalt vedelesin voodis. Siis oli Ruudi nagu emme, kes haiget last kogu aeg kontrollimas käis. Esimesed päevad hoidsin end alkoga koomaeelses seisundis nagu ma ikka sellistel puhkudel teen. Kui ma juba jalule sain kukkus aga Ruts täiega ära. Oi ta oli hale ja ainuke koht, kus koer enam-vähem ellu ärkas oli mets. Nii me käisimegi paar-kolm nädalat ainult metsas jalutamas või sõitsime niisama ringi. Siis tuli mul peale “skisofreeniku kevad” – kõike ja korraga oli vaja teha. Tegutseda, tegutseda, tegutseda ja tegevust otsin tõtt-öelda siiamaani. Nagu naised kurvematel hetkedel hakkasin minagi eriti just hilisõhtutel jäätist kilode kaupa näost sisse ajama. Kaal muudkui kerkis ja nüüd olen nagu kakuke, kes mööda tänavaid ringi veereb. Seejärel hakkasin šoppama, aga mitte hilpe ei ostnud ma kokku vaid igasugu tehnikavidinaid. Kuidagi lohutas nagu küll, kuigi paari jumpstükki nüüd vast küll vaja polnud. Takkaotsa kujundasin köögi ja vannitoa uueks ning keerasin veel ühe jama kokku, mille eest järgmised  5 aastat maksta tuleb. See oli hingepaitav praktiline ost ja eks ma juba lähitulevikus annan järjekordsetele kuulujuttudele loomapäästegrupi rahade varastamisest põhjust ning ajan “kaunishinged” kadedusest siniseks.

Ei mul ega teistel loomaomanikel see kurbus kiirelt kao ning kõik karvased sõbrad jäävad meelde meie päevade lõpuni. Ometigi ajapikku ei lõika see enam nii teravalt sisse ja mällu süübib vaid helge mälestus. Sestap soovingi kõikidele saatusekaaslastele esmajoones kiiret aja kulgu ning ühel päeval märkate isegi, et enam polegi valus hingata ja kõik asjad on tasapisi oma kohtadele tagasi loksunud. Täna, pea kolm kuud hiljem oleme Ruudiga juba üsna okeid – mina napakas ja tema täisdebiilik ehk saame täitsa kenasti hakkama ka perepea Nõpsiku targa juhtimiseta.

Robi ehk Kuti

Robiga trehvasin sel ajal kui veel Eestimaa Loomakaitse Liidus vägesid juhatasin ehk enne meie aja arvamist. Vaene hing, kel palju tervisehädasid küljes ja tema päästmiseks tuli lausa säädusi rikkuda. Teinekord on siin riigis looma päästmiseks ainus tee vargus ja tõtt-öelda pole isegi mitte häbi ei mul ega teistel asjaosalistel. Hästi tehtud! See koerake läks loomakliinikus töötava Anželika Tšibizova koju ja ka seda loovutamist ei pea ma kunagi kahetsema.

“Tere Heiki. Robi suri üleeile õhtul Loomadekiirabis ära. Kompuutrisse me ei läinudki, sest kliinikusse jõudes oli ta väga-väga kehv ja palvetasin terve tee, et ta üldse elusana kohale jõuaks. Me käisime umbes kuu aega tagasi kontrollimas ja seda massi, mis tal täna maksa kogunenud on, siis ei olnud. Kliinikus tegime veel lisaproove ja teste, aga temperatuur oli 40, glükoos madal ja hingas väga raskelt.

Istusin tema kõrval ja ühel hetkel hästi vaikselt läkski ära. Elustasime, aga tegelikult oli ette teada, et see enam ei aita. Ma olen Sulle seda mitu korda juba öelnud, kui tänulik ma olen Sulle Robi pärast ja olen kindel, et ka Robi on tänulik. Oli minuga 6 aastat ja ta oli lihtsalt imeline koer.”

Sipsik

Sirle Loigu on tilluke naine, kelle hiiglama suur süda tuksub kõikidele kannatajatele ja ülekohtuselt retsitud loomadele kohe eriti. Tema juurde alul Kertu Jukkumi juures peavarju leidnud Sipsik elama läkski. Neid päästetud loomi on nii palju, et lähevad peas lausa sassi. Vähemalt Sipsikut pidasin veel täna hommikul nõrkenud koerakeseks, kes Maardus tänavale visati ja juba lindude nokkida oli. Nüüd oma blogis vanu lugusid sirvides meenus, et ta aga hoopis Sõpruse puiesteelt julmade joodikute käest päästetud. Oh seda vanust, aga mis küll Maardu kutsast sai? Kellele ma ta andsin ja on ta veel elus? Tee või tina, aga ei mäleta. Küll ma täna välja uurin. Kurat küll! Kohe vanduma ajab!

Sipsikuga seotut mäletan aga palju paremini, sest meil Sirlega ka tihedam kontakt. Liialdamata võin öelda, et ka see imearmas koerake pääses pesuehtsasse paradiisi veel siinsamusel maamunal elades. Polnud ta sellist elukesest, suhtumist ja hoolitsust isegi unes osanud ette näha. Alul autosõitu lausa kiljudes peljanud koer oleks hiljem täpselt nagu Nõpsik võinud masinasse kasvõi elama kolida. Peaasi, et Sirle ka seal oleks. Lahutamatud tüübid ja tegelikult ei oska ma väga Sirlet ilma temata enam ette kujutadagi. Ilmselt elas Sirle seda kaotust kõige rängemalt üle – teda lihtsalt polnudki võimalik lohutada ja pisarate lõppu ei tulnudki …

Murrab täiega maha see lemmiklooma surm. Annan teile väheke mõtlemisainet, mis esmapilgul võib isegi kohatu tunduda. Lapsed ja vanemad on lahutamatud. Tõsi, eriti siis kui lapsed veel väikesed, on see side titaankõva. Aga aja möödudes kui kuus või aastas vaid korra-paar trehvatakse? Kelle kadumist mu enda tited rohkem märkaksid kui peaksin lusika nurka viskama? Kas seda, et vanameest pole või lööb palju vägevamalt hinge sassi see kui ühtäkki pole nende elamises enam lemmikut, kellega aasta aastalt igapäevaselt koos oldud? Pakun, et meist kõigist jääb maha mingi tühimik, aga talumatut valu teeb ikka see, kui lahkuvad need hinged, kellega sa reaalselt koos oma igapäevaelu veedad. Mõelge kaasa nagu ikka ja olgu see vastuseks teatavat sorti inimestele, kes ei saa kuidagi aru miks küll mingit paganama tühist kassi või koera taga igatsetakse ja tema pärast silmad peast nutetakse.

Hallike ehk Rulli

Alul näis, et tollal veel Hallikese nime kandnud koera saab vaid toore jõu ja kõiki seadusi ning inimõigusi eirates perenaise käest päästa. Kisa oli taevani, aga lõppude lõpuks oli sellest ka kasu. Repliigi korras mainin, et enamasti pole ja ainuke asi, mis taolistele loomadele sellest maailmast meelde jääb ongi vaid ülekohus ja valu. Pahatihti ka näljatunne. Hallikesel vedas aga täiega ja tema hakkas nautima Paide linnas Elvi Raudsepa pere juures lausa kuninglikku elu. Paraku lõppes ka tema elutee nii hiljuti, et hingehaavad on veel verivärsked:

“17. mail lahkus igavesti meie truu kaaslane ja pereliiga HALLIKE. Ta viibis Tartu Maaülikooli väikeloomakliiniku haiglas, kust meile helistati, et tervis halveneb ja me sõitsime kohe sinna. Läksin Ta juurde, kallistasin ja andsin koonule musi nagu alati olin harjunud tegema. Ta vaatas mulle silma oma hellade pruunide silmadega ja nägin, et Ta oli valust ja vaevast väsinud. Ta oli ükskõikne ja vaevas, kuna ei saanud enam süüa ega juuagi.

Palusin Ta käest andeks inimeste kurjuse eest, mis Ta pidi läbi elama enne minu juurde jõudmist. Seejärel tänasin, et Ta oli meie jaoks olemas 6,5 aastat. Tema ustavuse ja truuduse eest, mis Ta meie väikesele perele andis. Et et Ta dikteeris abikaasa Urmasele õige kellaaja, mil oli vaja jalutama minna ja õpetas kokkuhoidmist ning austust.

Meid jääb alatiseks siduma õhkõrn härmalõnga pikitud pisaratest kee – see armastus meie vahel oli kui imeline laul, kus õrna meloodiat kuuleme vaid meie kaks! Jumalaga, mu neljajalgne sõber, truu ja aus kaaslane. Ei tunne enam oma põse vastas külma ninakest ega käppa oma põlvel, mis oli sõpruse märk usaldusest ja austusest! Jumalaga ja kunagi kohtume veel.”

Ei kirjutanud nimme seda lugu pisarakiskujast nutulauluna, sest tegemist on ju igati õnnelike muinaslugudega, mille peaosalised väheste väljavalitute sekka sattusid. Enne oma aega kergekäeliselt hukatud lemmikuid on paganama palju. Üleliigseid lemmikloomi on rohkemgi veel. Õnneks elab meie väikeses riigis piisavalt palju selliseid inimesi, kes ka eakatele lemmikloomadele oma südame ja koduukse avavad. Nad teavad juba ette, et koosoldud aeg saab olema palju lühem ja lahkumine tuleb pisaraterohke ning ränkraske, aga ehk just seetõttu nad seda koosolemist palju enam hinnata ka oskavad. See lugu ongi just sellistele inimestele pühendatud ja olge te tuhandest tänatud oma omakasupüüdmatuse, mõistmise ja headuse eest!