Kirgliku matkaselli Nõpsiku viimase seikluse jätkulugu

“Justkui aru saades ja soovides mulle mitte piina valmistada Nõpsiku hingamine rahunes ja ta jäigi magama. Ongi lõpp või? Aga ei ja popsides nagu tilluke aurukatel nägi ta lihtsalt õiglase und. Oi see oli armas heli, mida ta teha suutis. Ei mingit kliinikut ja viskasin nö suurde tuppa diivanile magama. Nihutasin ta põrandal endale lähemale ja panin käe peale. Vähemalt ei tunne end üksi,” lõppes eile kirjutatud lugu. Põrutame aga kohe edasi ja puistan oma hinge üksjagu kergemaks.

Ei see öö rahulikult kulgenud ja iga natukese aja pärast ärkasin, et vaadata kas ta ikka hingab. Hingas ja sellest andis märku üles-alla õõtsuv rindkere. Hommikul avastasin suure-suure pissiloigu. Jumal tänatud, et nüüd ka see vaev kaelast ära sai. Loomal palju kergem olla. Imelik kui palju võib üks pissiloik kõige puhtamat rõõmu valmistada. Haige värk!

Järgnes juba tavapäraseks saanud masseerimine, aga enam ta omal jalal seista ei jõudnud. Pilk oli aga selge ja mõistus kodus. Lõin autole hääled sisse ja tiirutasime Ateena vahel täiesti sihitult. Nõpsile mootorimüra meeldib ja see hoiab teda rahulikuna. Endal polnud aga mingit tuju – ei ma tahtnud kedagist ega midagist rohkem näha.

Korraga jõudis pähe teadmine, et olemas ainult üks koht, kuhu tahan jõuda ja see on kodu. Kindel siht silme ees muutis ka tuju palju-palju paremaks – kõik on ju endine, kolm matkaselli on jätkuvalt elus ja me lihtsalt reisime. Täpselt samasugune asi juhtus ju möödunud sügisel kui Nõpsikul taas halb oli ja talle nö viimast lahkumistrippi tegin. Vana koer ärkas lihtsalt ellu. On ikka reisisell see koer küll. Äkki ajalugu kordub, lootsin, kuigi sedapuhku ma sellesse enam üle protsendi panustanud poleks. Hea kui niigi palju. Liigutasin Nõpsi istmete vahele, et ta mind ikka näeks kui pead keerab ja kummardudes saan ka pai teha, et ta end ikka osalisena tunneks.

Kuigi kõige otsene tee oleks tulnud läbi Balkanimaade, siis jätsin selle väljaspoole Euroopa liitu kuuluvate riikide piirikontrollide tõttu ära – raiskavad lihtsalt hinnalist aega. Lisaks vaadates sealseid hulkuvate kasside-koerte horde ja üleüldist suhtumist neisse, polnud ma üldse kindel kas seal ka ööpäevaringselt töötavaid kliinikuid on? Sestap sai marsruut läbi Bulgaaria ja Rumeenia sätitud. Järgmised paar lauset võiksid liikluspolitseinikud nüüd lugemata jätta. Rakendus näitas, et koduni on 3516 kilomeetrit. Saades innustust teadmisest, et selle reisi esimesel päeval läbisime lausa 1150 versta, säädsin uueks eesmärgiks 1500 kilomeetrit ühe jutiga läbi uhada.

Andsin kiirteedel masinale korralikult piitsa ja kullakallis koduke jõudis aina lähemale. Nõpsik tegi ikka häält ka, kuigi valdavalt ta lihtsalt lamas. Iga mõne tunni tagant vahetasin karvakeral külge, aga näis, et ega ta sellest suurt hoolinudki. Raadiot üldse käima ei pannudki ja lihtsalt rääkisin, sest see mõjus talle sama rahustavalt nagu silitusedki. Ei ta teinud valust tingitud häält vaid inises nagu väikesed beebid läbi une vahetevahel teevad. Nii me suhtlesime ja see oli omaette kogemus – mina pajatasin vanadest headest seikadest ja tema pomises vastu. Hea, et ühtki teist inimest kaasas polnud, sest see oleks võinud ikka veider vaatepilt olla küll.

Olin nii ametis, et ei märgnudki, et kütus otsa lõppema hakkas. Ei pannud seda märgutulukest lihtsalt tähele. Pidasin kinni ja otsisin rakendusest lähemal asuvad tanklad üles. Valisin välja selle, mis jäi kiirteelt kõrvale umbes üheteist kilomeetri kaugusele. Kas masin veab välja? Loodetavasti, aga rakendus suunas meid sõna otseses mõttes põldude vahele pehmele teele, kus oli lausa ime, et me läbi ei vajunud. Lõpuks siiski tanklasse jõudsime ja paak sai täis.

Umbes kella neljast alates ei teinud Nõpsik enam piiksugi, kuigi oli täiesti elus. Tšekkasin teda iga väikese aja tagant ja sellest sai juba uus rutiin. Pimedas ja lakkamatus vihmas Sofiasse jõudes oli spidomeetril 881 läbitud kilomeetrit. Pooleteist tuhandest jäi ikka väga palju puudu ja hindasin enda võimeid korralikult üle, kuigi paarsada oleks vast suutnud rahulikult läbida veel küll. Paraku ei näidanud kaart sealkandis meile ühtki sobivat kliinikut.

Vanaks hakkan jääma – nõuka-aja lõpus sai Venemaalt ja Ukrainast uusi tehasemasinaid toodud ja siis polnud puhkusepausi järele mingit vajadust. Või ühel korral käisime sõps Oleviga isegi Valgevenes “naistes”. Oli mul seal üks pruta. Ei mina mäleta, et me kuskil peatunud ja maganud oleksime. Pidi ikka isu olema! Praegu ei viitsi kõrvalmajja minna, et inimest rõõmustada ja passid pigem telekast ”Prillitoosi.” Ühtäkki pillasin kohvitassi maha. Nõps ehmatas ja tõstis pead uurimaks mis see küll olla võis? Kuigi arvasin, et ta aju on juba ammu end välja lülinud, siis ometigi polnud see nii. Kükitasin maha ja sain talle kõik hingelt ära rääkida.

“Natuke veel kannata ja kohe saad paremasse paika. See on veel vägevam reis, mis sulle kindlasti meeldib. Seal näed mu eelmisi sõpru Royd ja Petrat, Bellat ja Ronjat, Maxi ja Aadut. Trobikond mu kiisusid võtab sind ka vastu. Vaata, et sa ei haugu nende peale ja taga ajama ei hakka. Ühel päeval tulete mulle kõik väravasse vastu ja siis alles hakkab pulli saama. Selleni läheb aga veel natuke aega.”

Nõpsik vaatas mulle vaikides otsa, keeleots totakas naljakalt suust väljas nagu ikka, aga mulle tundus, et teda pole enam seal. Loodetavasti eksin ja loodan, et ta kuulis ikka kogu mu jutu ära. Kakskümmend minutit enne südaööd tegi Nõpsu viimase hingetõmbe, mis kõlas küll nagu üks suur sügav ohe. Imelik, aga ei tundnud mingit kurbust. Vaid suurt tänutunnet, et ta mu ellu üleüldse sattus ja, et see mida kogu aeg kartsin, on lõpuks möödas. Peaaegu viis aastat. Vaat see oli alles üks vägev matk ja koosolemine, millesse mitte keegi alul ei uskunud. Ka ise olin vägagi ettevaatlik ning mõtlesin kas tema päästmine poleks mitte loomapiinamine? Ei ma selleni poleks lasknud asjal minna. Nii palju kõva mees olen ikka küll.

See pole kurb lugu vaid Nõpsik on elav tõestus, et ei vanu inimesi ega loomigi tohiks niisama kasututena kõrvale heita nagu me pahatihti teeme. Valu on saatanast ja seda ei pea keegi kannatama, aga kui meil õnnestub see ära võtta, siis on ju kõik hästi. Kuigi tulemus pole kunagi ette teada, siis vähemalt proovida ju ikka võiks. Nõpsiku endine elu oli täielik põrgu. Mitte napsulembeliste omanike, kesise ninaesise ja räpase kodu pärast vaid see selgroohäda tegi meeletult haiget. Nägin oma silmaga pealt ja seda läbilõikavat kiljumist oli absoluutselt talumatu kuulata. Taoline asi ei teki üleöö ja ta pidi seda ikka pikki aastaid taluma.

Õnneks Lembit Pihkva ja Andrus Allas Animo loomakliinikust suutsid kohe esimese korraga õige diagnoosi panna ja valuravi välja mõelda. Pihkvat ma usaldasin täielikult, sest just see mees sõna otseses mõttes paikas mu ema toonases Seppo kliinikus 1980 aastal taas juppidest kokku ja tõi siia ilma tagasi. Täna mässab ta loomadega ja seetõttu Nõpsi esmajoones tema juurde viisingi.

Edasine veel tõhusamate ravimite ja koguste välja timmimine jäi juba loomaarstide Merili Kesneri ja Ketlin Sõstra õlule ning ka nemad õnnestusid suurepäraselt. Sõle loomakliinik ongi selline mittekonveierkliinik, kus kümme lemmikut tunnis nagu muuseas läbi vupsavad vaid seal leitakse ikka aega su sõbra tervisemuredesse palju põhjalikumalt süveneda. Olin ka praegu Meriliga ühenduses ja tema oli hommikul esimene, kes Nõpsi seisundi kohta uuris. Paraku oli karvase sõbrakese olek sedapuhku veidi erinev ja mul polnud enam tunnet, et teda aidata saab. Vananemise vastu pole ju rohtu. Merili nõustus minuga ja lohutas, et ainuüksi need viis valuvaba eluaastat, mis Nõps juurde sai, on tegelikult uskumatu saavutus. Selles loos on veel üks väga tähtis naine, kes Nõpsiku pärast muretses ja teda isegi Tallinnast korra nädalas toitmas käis. Paraku pole tema nimi üldse enam meeles, aga veidi netis tuhnimist ning üks saabunud kirjake võib selgust tuua.

“Minu onu Aivo ja tema naine Reet olid koera peremehed kuniks nad haiglasse sattusid ja sealt edasi hooldekodusse. Esialgu käisime mujal elava Reeda tütrega, kes töö kõrvalt kuidas sai, koera toitmas. Samas hakkasime otsima loomadele uut kodu, kuid edutult. Siis külastas mind sõbranna Hille, kel tuli hiilgav idee Sinu poole pöörduda. Hille elab linnas, siis võimalik, et temaga oli sul Nöpsu osas pikem kontakt.

Hille Priimats on tema nimi. Suuresti tänu tema palvetele kõige kõrgema poole Nöpsul vist nii hästi vedaski. Mäletan, et lugesime seal Sipa hoovis koos palve või manifestatsiooni, et Nöpsul saab olema hea elu ja tal läheb kõik kõige parimal moel. Hillele läks Nöps väga hinge, sest tal olid elu jooksul olnud kaks sarnast koera, kellest ühe nimi minu mäletamist mööda oli samuti Nöps.

Mäletan Nöpsu elurõõmsa, aktiivse nuusupööra, hüpleja ja maapinna tuustijana. Karvakasukat ta paraku vaatamata mitmete inimeste püüdlustele pügada ei lasknud. Üldiselt oli Nöpsu elu hea, mõnel sügaval joomapäeval ehk nii tihti õue ei pääsenud, kuid söögilauas oli võrdväärne pererahvaga – selline mulje mulle pererahvast külastades jäi.”

Ise ma palvetesse ei usu, kuigi sedapuhku näis neist Nõpsikule justkui kasu olevat küll. Ka ei usu ma seda järgmise elu ja paradiisi juttu. Vägistan kümme naist ja tapan kümme meest ää, käin kirikust läbi, kahetsen pattu ning saangi taevasse, et koos vägistatute ja tapetutega rõõmsalt suurte sõpradena igavesti edasi elada? Suuremat jama annab ikka välja mõelda! Aamen!

Minu maailmanägemuses on kõigil elusolenditel üks ja ainuke elu, mis saab paraku lõplikult otsa. Just seetõttu on see ka ülimalt hinnaline ja usun, et taoline teadmine massidesse jõuaks, siis oleks suhtumine nii ligimesse kui teistesse liikidesse hoopis teistsugune. Surmaga mitteleppimine ja tohutu elutahe on ilmselt selle kõige taga. See on väga inimlik ja töötab täiega – isegi loodan salamisi, et kui see peaks ikkagi tõsi olema, siis oleks paganama vahva ema-isa, vanaema-vanaisa ja mõistagi kõikide oma lemmikutega taas kohtuda. Kuniks ma seda kindlalt ei tea, püüan vähemalt ise nüüd ja praegu elada oma tõekspidamiste järgi. Ega see alati hästi välja muidugi tule.

Eile hommikul tõusin nagu tavaliselt. Keetsin kohvi ja panin Nõpsile rohud valmis, kuigi teadsin, et teda rohkem pole. Tegin pai ja soovisin tere hommikut nagu ikka. Täitsa sassis omadega. Mitte mingeid emotsioone. Vaid tühjus ja tuimus. Nõps lamas põrandal ja ta karvad puudutasid mu jalga. Meeldiv tunne oli ja öösel toimunu tundus halva unenäona.

“Kuradi tolgus! Nii palju sa teda siis armastasidki, et ei saa ühte pisaratki silmast välja. Neetud variser!”

Ega see enda kirumine aidanud ja sel hetkel oligi tegelikult nii. Ilmselt polnud veel päriselt kohale jõudnud, sest paari tunni pärast oli juba tegu, et mitte ära uppuda. Taolistel puhkudel on mul kombeks nina korralikult täis tõmmata või siis ükskõik millist tegevust leida. Jalutamine on väga hea viis aja ja leina tapmiseks. Kui ema maha maetud sai, siis hakkasin jalutama. Ühel päeval trampisin Pääskülast Viimsisse ja hilisõhtul tagasi. Teisel Keilasse. Kolmandal Sakku. Liikuma, liikuma, kogu aeg peab liikuma ja maha istuda ning meenutama hakata ei tohi! Ja kellegagi rääkida pole ka vaja. Kus selle häbi ots kui suur mees keset poodi kaastundeavalduse peale nagu titt nutma puhkeb? Seda pole nüüd küll vaja!

Enam ma kümneid kilte päevas maha vantsida ei jõua. Autoga sõita aga küll ja sellistel aegadel on maantee su parim sõber. Tähtis on teekond, mitte sihtpunkti jõudmine. Kuigi algselt oli kindel plaan ülimalt kiirelt koju jõuda, siis nüüd pakkus aju välja, et Türgi oleks ikkagi haavade lakkumiseks parem koht. Mõeldud-tehtud, aga enne vaja ju õige pea lagunema hakkav Nõpsiku maine keha väheke õigemasse seisukorda saada. Nägin natuke vaeva ja sain ühe Sofia krematooriumi töötajaga vaatamata puhkepäevale kokku. Täna neil rahvuspüha ja seetõttu saaks alles homme tegeleda. Siis läheks veel paar päeva aega, et tuhk kätte saada.

“Viime su koera siis külmikusse,” pakub lahke härrasmees, kellega sai vene keeles suheldud. Ta küll ei rääkinud, aga mõistis seda keelt väga hästi.

“Ei vii.”

“Miks?”

“Esiteks ta alles ju suri ja ma suuda veel loobuda. Teiseks pole Nõpsil vaja lamada seal teiste saatusekaaslaste peal või all koos kliinikust toodud bioloogiliste jäätmetega. Kolmandaks ma tahan veenduda, et ikka õige tuha kätte saan.”

“See on võimalik, lähedased saavad kõike algusest kuni lõpuni jälgida, aga personaaltuhastamine on kallim. Jagatud tuhastamine, kus erinevad loomad on vaheseintega eraldatud on soodsam ning üldtuhastamine, kus kõik koos, veel odavam. Teise ja kolmanda variandi puhul saab tuha kätte samal päeval, aga esimese puhul peab ootama kaks päeva.”

Nüüd jooksis juhe kokku, sest mingit loogikat ses seletuses miks tuha alles kahe päeva pärast kätte saab, ma ei leidnud. Leppisime kokku, et kui ma Rumeenias kiiremini ei saa, siis tulen teisipäeval pool kümme tagasi, aga lisasin, et tuhka tahan saada samal päeval olgu sellel teenusel või topelthind. Arvas, et seda annab korraldada.

Täna neid ridu kirjutades oleme tegelikult juba Budapestis, sest Bukarestist ma krematoorimi ei leidnudki. Vähemalt googel jäi jänni ja põhjalikuma otsimise jätsin ära. Mu mõtlemine muutus taas ja ikkagi tahan Nõpsiku koju tuua – nagu läksime, nii kolmekesi ka ühes tükis tuleme. Lisaks tunnen ma Tallinna kremo rahvast, mis jätab ära ka usaldamatusega seotud küsimused.

Ei mina surnukehi pelga, kõige vähem oma lemmiklooma oma. Nõps lamab ikka bussis, pehmesse rätti pakituna, ainult ninaots välja paistmas. Kõik on nagu siis kui ta elus oli. Vähemalt sõidu ajal on selline tunne. Ruudi on ehk veidi vaiksem, aga suurt leinamist ei paista kuskilt. Üleeile läks korraks ta juurde, nuustas ja lõi rõõmustades paar korda sabagagi. Muidu hoiab eemale, aga kuigi ta valdavalt magab sel reisil mu juures voodis, siis kaks viimast ööd on diivanil Nõpsiku lähedal olnud. Äkki valvab või kes seda teab, mis looma peas toimib?

Harjumusest viskan ikka pilgu sõidu ajal üle õla, veendumaks, et tal kõik hästi on. Tal on nüüd juba nii hästi, et enam paremini ei saagi olla. Hea on teda vaadata ja näha. Ilmselt läheb raskemaks siis kui pole enam keda vaadata. Kui me elus parasjagu teisi inimesi pole, oleme koos eksnaisega ikka taolistel juhtudel muret jaganud. Mõned temagi lemmikud lamavad koos minu omadega ema talumaadel ühe kuuse ümber. Pärast papsi matust läks koht müüki ja enam sinna matta ei saa.

Tänavu Christinest vast lohutajat pole, sest tal olla praegu see “keegi pole mind nii palju armastanud, keegi pole mind varem niimoodi hoidnud” periood. Armunud noh. Mis sellisest tolku? Küsid palju kell on? Ta vastab, et tal on nii ilusad silmad! Pärid kas ta saaks pükstele uue luku õmmelda? Vastab, et tal on nii tugevad käed endal silmad peas kilamas nagu narkaril. Armunud on napakad! Punkt!

Kui kodus tegevust otsin, siis teen sellele “tal on ilusad silmad ja tugevad käed” kohe lõpu peale. Lähen aga romantilisele õhtusöögile kohale, patsutan oma suurele kõhule ja kinnitan, et olen Christinest rase. Enamasti on ta peikad kõik jooksu pannud. Ei-ei-ei sõbrad head, mitte kadeduse või kiusu pärast vaid eksnaiska enda heaolu huvides. Praegu ta ei söö ega joo, kukub veel kokku. Tänaval käib taevasse passides ringi ja jääb veel auto alla. Minu kohustus ta jala külge seotud sangpommina on ta lihtsalt maa peale tagasi tuua. Ei muud.

Näh, proovin juba naljagi teha. See on hea märk. Täna ei unustanud isegi enda tablette võtta ja kui päeva peale sööks ka, siis oleks juba edusammud käega katsutavad. Nõpsiga juhtus ka sel reisil palju naljakaid juhtumisi. Itaalias näiteks sõitsin masina silla alla kinni. Hirmus kolin ja lärm ning tolmu lendas. Ruudi jooksis suure hirmuga voodisse peitu. Nõpsik tõmbas aga pea õlgade vahele ja sulges silmad. Siis avas ühe ja keeras pea aeglaselt minu poole justkui küsides, et millise jama me nüüd kokku keerasime? See oli nii naljakas ja kahju, et kõiki neid momente salvestada pole võimalik. Räägitakse, et kinkisin Nõpsile viis aastat juurde. Võib-olla, aga ta andis mulle kümme vastu, sest ainuüksi tema nägemine oli parim ravim infarkti vastu. See ei ole kurb lugu. Otse vastupidi – see on tegelikult üks kuratlikult hea ja õnnelik lugu. Üks üsna tavaline “mõttetu” krants läks korda nii paljudele inimestele.

Temaga mässasid nii pererahva sugulased, niisama tuttavad, loomaarstid kui võhivõõradki. See koerake vist ei teadnudki, et elada saab ka ilma valuta ja pidas seda enda pärisosaks, millest pole pääsu. Praegugi on mõnel teist pisar silmanurgas, aga pühkige ära ja minge tehke parem oma lemmikule üks suur kalli kuniks ta veel olemas on. Aeg lendab kähku ja pärast ei jõua te ära kahetseda. Ma ei pidanud Nõpsi ees millegipärast vabandama. Ehk oleksime võinud sel reisil rohkem jalutada, sest seda ta armastas, aga kes see oskas ette näha, et see lahkumine nii kiirelt kätte jõuab. Aga selle eest olime kogu aeg valdavalt koos justkui oleksin seda kõike alateadlikult ette osanud näha. Ka oma teisi karvaseid sõpru olen kohelnud elushingedena ning pole pidanud silmi häbis maha viskama. Kui selline suhtumine laiemalt leviks, saaks kõik loomakaitseühingud kinni panna. Oleks see vast siis ikka tore ja vahva maailm, mis isegi taevasele silmad ette annaks.

Elagu Nõpsik! Elagu elu, mis meil kõigil just niimoodi lõppeb ning andku kõigevägevam rohkem mõistust ja mõistmist, et seda va eluimekinki palju-palju rohkem hinnata oskaksime!