Foto: Tiina Kukk/Loomapäästegrupp

Nässuke, toosama pisike koer, kes jõuetult Maardu linnas kortermajade vahel haljasalal lamas ja vareste nokkida oli, on kenasti taastunud. Pererahvas pole tema vastu vähimatki huvi tundnud ja sestap ei pea enam salatsema. Isegi kui nad oleksid politseisse kituma läinud, siis see poleks neid tulemuseni viinud. Lisaks on taolistel puhkudel meil mõned trumbid alati varrukas olemas ja esialgne kaebus võib hoopis hoolimatule loomaomanikule enesele bumerangina piki pead tagasi lennata. Arvestades ses majapidamises oleva olukorra ja leinaga, ei hakka Loomapäästegrupp ka ise praegu avaldust tegema ning keskendume Nässu taastusravile.

Viimase nädalakese elas ta Kesk-Eestis Kairi Liidleina juures ja heasüdamlik naine oli 24/7 koera käsutuses. See hoolitsus on viinud ka imeliste tulemusteni. Kairi, kes muide ei kutsu koera Nässuks vaid Sämmiks, kirjutas nii:

“Esimesel ööl olin hommikuni üleval ja kartsin, et ta võib-olla ei pea vastugi, sest tõmbles ja värises nii, et hambad plagisesid. Ma ei liialda ja hammaste plaginat oli tõesti kuulda sõna otseses mõttes. Eriti kartis ta kätt kui tahtsin paitada või protseduure teha. Muidu oli ta leplik kõigega, aga hirm pisikese koera see oli meeletu – pestes ja kreemi määrides seisis kramplikult paigal ja tudises. Ka söögi juurde tuli kartes ja värisedes.

Nüüd on aga kõik tundmatuseni muutunud. Me hommikud algavad sörkjooksuga ja siis ruttu tuppa sööma. Sämmi on ülbeks läinud ja nüüd juba valib, mida suhu pistab. Enne sobis absoluutselt kõik, mida andsin ja ahmis nii, et hing kinni, kuid nüüd teab hästi, et toidulaud on valikuline ja alla lähevad vaid parimad palad. Haavadele kreemi määrida enam hästi ei lase, sest on julgust ja jõudu vastu puigelda, kuid ta ei urise ega hammusta. Pole ühtegi korda haukunud ega häält teinud ja see on veidike imelik.

Sämmi on väga armas koerake, kes vajaks head ja rahulikku kodu. Teiste koertega saab hästi läbi ja kassi