Nick Jukes, võrgustiku InterNICHE koordinaator vestles Loomuse kommunikatsioonijuht Farištamo Elleriga 19. veebruaril sellest, milliseid alternatiive loomkatsetele võiks ja peaks kasutama veterinaaria õppes.
Nick rääkis, et ta on pea terve oma täiskasvanuelu olnud seotud aktivismiga. Ta hakkas sellega tegelema viimasel ülikooliaastal. Olles olnud pikalt seotud nii inimõiguste, loomakaitse, keskkonnakaitse ja majandusliku võrdsuse teemadega, käis ta 1988. aastal EuroNICHE (InterNICHE eelkäija) konverentsil ja sai aru, et loomkatsete teema pakub talle väga suurt huvi. Aastal 1992 pakuti talle rolli organisatsiooni Euroopa esindajana ja ta kohtus väga paljude aktivistidega erinevatest riikidest. Samal ajal oli ta seotud ka palju radikaalsemate liikumistega ja arvas, et just need toovad ühiskonnale rohkem kasu. Aja jooksul hakkas ta aga mõistma, et kõige rohkem väärtust pakub ühiskonnale just haridus ja et on vaja toetada tudengeid, kes keelduvad tegemast loomkatseid ja nõuavad eetilisi lahendusi. Nüüdseks tegelebki ta just selle teemaga tunnistades, et kuigi kõrvaltvaatajale võib see teema tunduda väga kitsas, on selle tegelikult ülimalt suur mõjutades paljusid valdkondi. Asi pole ainult selles, kuidas säästa loomade elusid, vaid ka selles, et tudengid on tööellu sukeldudes palju rohkem ette valmistatud ja saavad teha oma tööd paremini.
Farištamo uuris Nicki käest, kuidas üldse hariduses loomi kasutatakse. Nicki sõnul õpetatakse paljudes riikides gümnaasiumides bioloogiatunnis siiani loomade lahkamist, teistes riikides on see jällegi illegaalne või pole lihtsalt tavaks. Nicki organisatsioon keskendub aga rohkem kõrgharidusele ja tegeleb ülikoolides põhiliselt kolme erineva teaduskonnaga: meditsiin, veterinaaria ja bioloogia. Teaduskondades on erinevad teadusharud, näiteks anatoomia, füsioloogia, patoloogia, farmakoloogia, kirurgia jne. Teadusharude raames toimuvad peale loengute ka praktilised tunnid, mille raames kasutatakse vahel loomi sellistel viisidel, mis võivad neile viga teha. Näiteks võidakse kasutada lahkamise õppimiseks loomi, kes on just sellel eesmärgil tapetud või viiakse läbi loomkatseid. Lisaks kasutatakse loomi veel muul eesmärgil – näiteks õpitakse tegema süste või võtma proove loomade peal, kes selliseid protseduure ei vaja. Tänapäeval on olemas humaansed ja uuenduslikud alternatiivid, mida paljud ülikoolid üle maailma juba kasutavad. Siiski käivad erinevates riikides, kultuurides ja ka ülikoolides asjad erinevalt ja tihti langetavad otsuseid, milliseid vahendeid kasutada, teaduskondade juhatajad.
Farištamo uuris, kas loomi kasutatakse tihti ka selle pärast, et nii on odavam. Sellele vastas Nick, et peamiselt kasutatakse loomi lihtsalt harjumusest, kuigi sellele on paremaid alternatiive. Loomad on küll odavad, kuid samuti on olemas nii soodsaid kui ka lausa tasuta alternatiive. Teiseks ei olda alternatiividest tihtipeale teadlikud. Tuleb meeles pidada, et paljud õpetajad on ajahädas ja stressis ning õppekava ümbertegemine võib nende jaoks tunduda ületamatu. Kuid paljud alternatiivid on välja töötatud just õpetajate endi poolt selleks, et õpetamise kvaliteeti parandada. Alternatiivide kasutamine võib olla tunduvalt odavam ja võimaldab õpetada korraga tunduvalt suuremat klassikomplekti. Tudengid, aktivistid ja tegelikult kogu ühiskond avaldavad survet, et kasutataks eetilisemaid meetodeid.
Kuna Nick on tegelenud loomkatsete valdkonnaga juba pikka aega, tahtis Farištamo teada, milline muutus on selle aja jooksul toimunud. Nicki meelest on alati hea, kui muudatused, mis lõpetavad kannatused ja parandavad hariduse kvaliteeti, toimuvad võimalikult kiiresti. 1980ndate lõpus kasvas maailmas ja eriti Euroopas teadlikkus keskkonnaprobleemidest ja loomakaitsest. 1990ndate algusest hakkasid aga levima arvutiprogrammid ja infotehnoloogias nähti võimalusi. Loodi loomkatsetele alternatiivseid programme ja peatselt nähti, et tudengid õpivad neid kasutades kiiremini, kui päris loomadel katseid tehes. Loomulikult on vaja teatud aladel arendada ka kirurgilisi oskusi ja tavalistest programmidest nendeks ei piisa. Tänapäeval arendatakse juba virtuaalse- ja tehisreaalsuse programme.
Farištamo palus Nickil ka alternatiive kirjeldada. Nick vastas, et alternatiive on juba väga palju. Näiteks on videod, kus loomkatseid või sarnaseid protseduure on lindistatud. Samuti on arvutipõhiseid alternatiive nagu näiteks virtuaalne lahkamine. Arvuti kaudu saab uurida ka tuhandeid fotosid lahkamistest ja sel viisil õppida palju rohkem, kui ise üht-kaht looma lahates. On virtuaalsed interaktiivsed laboratooriumid, kus saab ekraanil loomkatseid simuleerida. Kõige arenenumad tehnoloogiad on virtuaal- ja tehisreaalsus, mille kaudu võib isegi loomade katsumist simuleerida. Lisaks nimetatud tehnoloogiatele kasutatakse ka mudeleid ja mannekeene, mis võivad olla nii väga lihtsad kui ka väga realistlikud.
Enne päris loompatsientidega töötamist on alati hea mudelite peal võimalikult palju harjutada. Tudengitel on võimalik katsetada ka enda peal. Näiteks anda endale väga väikeseid elektrilööke ja vaadata, kuidas keha sellele reageerib. See on eriti hea meditsiinitudengitele, kes saavad nõnda näha, millised on inimkeha reaktsioonid, aga ka veterinaartudengid võiksid selliseid meetodeid kasutada. Kliiniliste oskuste, kirurgia ja anatoomia jaoks võib kasutada loomade eetiliselt hangitud surnukehi. Need on loomad, kes surid kas loomulikku surma või õnnetuse läbi või on eutaneeritud meditsiinilistel põhjustel. On ka loomade kehade annetusprogramme täpselt ka inimeste puhul. Ülikoolid võivad ise alustada programmidega, kus nad paluvad endale loomade surnukehasid annetada. Neid saab kasutada nii lahkamiseks kui ka säilitada (ka säilitatud looma peal saab teatud tingimustel kirurgiat praktiseerida). Seega võivad ka alternatiivid, mis on loomadel põhinevad, olla eetilised ja humaansed. Kui jõutakse aga nii kaugele, et on vaja elavat looma, et tudengid saaksid tema peal harjutada, saab töötada õppehaiglas loompatsientidega ja teha praktikaid erakliinikutes. Ka see on alternatiiv loomkatsetele, mille käigus tudengid saavad õppida nii kliendisuhtlust kui õppida erinevate loomade, nende käitumise ja haiguste kohta ning sooritada erinevaid protseduure ning muidugi loomi aidata. Bioloogia-, aga ka osade veterinaartudengite jaoks on alternatiiviks ka eetilised välitööd, kus loomi ei vigastata, kuid neid jälgitakse ja vahel püütakse ajutiselt kinni, kuid siis lastakse uuesti lahti.
Lõpuks soovis Farištamo teada natuke InterNICHE’i ja selle kohta, mis tööd Nick seal täpselt teeb. Nick vastas, et ta on koordinaator ja InterNICHE on rahvusvaheline humaanse hariduse võrgustik, kus ta juhib rahvusvahelisi projekte, kus osalevad erinevate riikide organisatsioonid ja indiviidid ja ta tegeleb ka uute arendustega, et luua tööriistu tudengitele, õpetajatele ja ka aktivistidele. Nick soovitas ka külastada InterNICHE’i kodulehekülge www.interniche.com, kust leiab paar andmebaasi – alternatiivide ja uuringute oma. Esimeses on üle 1500 tööriista: mudelid, tarkvara, programmid, mida saab otse ettevõtetelt ja ülikoolidelt osta. Uuringute andmebaasis on mitu tuhat teaduslikku loomkatsete ja alternatiivide teemalist uuringut.
*Saate tõlkis ja kirjutas kokku Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll
