Eelnevalt oleme kirjutanud kohalike omavalitsuste seadusjärgsest kohustusest püüda ja pidada hulkuvaid loomi ning sellest, kui erinev on ametnike suhtumine oma kogukonda, mille loomulikuks osaks on inimeste kõrval elavad lemmikloomad. Oleme juhtinud tähelepanu ka sellele, et loomade varjupaikade pidamine peab toimuma inimeste kodude lähedal ja teise Eesti otsa ei saa loomi ära vedada.
Kuigi Varjupaikade MTÜ teenindab seitset piirkonda, siis hoiame silma peal, mis toimub üle Eesti. Praegu saame olla juba veidi optimistlikumad, sest osa omavalitsusi on jõudnud vastavate taristute loomisega päriselt seaduse täitmiseni. Eestis toimuvast annab ülevaate Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.
Tallinn tegi algust
Tallinna linn oli esimene omavalitsus Eestis, mis ehitas loomade varjupaigaks vajaminevad hooned. Need valmisid 2016. aasta suveks, mil meie ühing seal riigihanke võitmise tulemusel toimetama hakkas. Kinnistul on kaks hoonet: administratiivhoone, kus asuvad ka kasside vabapidamistoad ning teine suurem hoone, kus on koerte siseboksid koos välisosaga, kasside karantiinid ning veterinaarsete protseduuride ruumid. Õues on koerakuutidega väliaedikud ja ladudena kasutuses olevad soojakud. Kinnistu kõrval asub veel üks piiratud ala, mille linn kohendab koertele vabalt jooksmiseks. Lisaväärtusena saab koertele pakkuda jalutuskäiku lähedal asuvasse looduslikku randa.
Edaspidistest plaanidest on teada, et linn soovib ehitada eraldi kassimaja, et kasside karantiinid ei oleks koertega ühes majas, sest kassid on väga tundlikud loomad ja eraldi hoones oleks neil vähem stressi.
Tallinna linn suhtub linnas hulkuvate loomade probleemi väga tähelepanelikult ja täidab hoolikalt seadusest tulenevat kohustust ning rohkemgi veel. Omavalitsus arendab juba olemasolevat taristut edasi, et paremini tagada loomade heaolu varjupaigas viibimise ajal.
Pärnus võtmed kätte
Pärnu varjupaiga uue hoone kohta oleme öelnud, et enne ei usu, kui võtmed on käes. Nüüd tuleb tõesti uskuda, sest sügisel andis ehitaja Pärnumaa Omavalitsuse Liidule (POL) hoone üle. Hoone ehitus läks maksma 900 000 eurot ja see on ligi 700 m² suur.
Meie oleme riigihanke lepinguga POL-i koostööpartner 2024. aasta lõpuni. Aasta otsa pidime varjupaika pidama ajutistes kitsastes oludes ehitusplatsi kõrval. Me kõik teadsime, mille nimel pingutada. Meie töötajad on väga tublid ja neil jagus jõudu, et anda ka siis loomadele parim, mis meie võimuses.
Aasta lõpp tähendas meie jaoks tõsist katsumust, kus loomade eest hoolitsemise kõrval tuli paralleelselt tegeleda varjupaiga ümberkolimisega, uutes oludes töö korraldamise ja kohanemisega. Tegime seda rõõmuga, sest maja on uus. Seal on oma ruumid loomadele, loomavõtjatele ja töötajatele ning lisaks abiruumid ja laod. Hoonet köetakse maaküttega ja õhuvahetuse tagab ventilatsioon. Seda kõike ei saa võrrelda eelneva olukorraga, kus pidime veeämbreid tassima erinevate soojakute vahel ja külm tuul ventileeris nii, et vähe polnud.
16 koera tarbeks on välja ehitatud siseboksid koos välisosaga ja kaks suurt jooksuaedikut, kassidele on vabapidamistoad ning karantiinid. Kassitoad ja -karantiiniruumid olid tühjad ja neid POL ei sisustanud. Meie soovime tagada kassidele heaolu nii karantiinis kui ka vabapidamistoas elamisel. Ühing soetas oma põhivarana karantiinitubade sisustamiseks 30 kahekambrilist roostevabast terasest kassipuuri ja loomade pesuks mõeldud groominguvanni, sest teame, millises seisus loomad meie juurde satuvad. Praeguse seisuga oleme investeerinud varjupaiga sisustamisse ligi 40 000 eurot ja ilmselgelt kulub loomade elu paremaks korraldamiseks veel raha. Vabapidamisel kasside tube aitas sisustada OÜ MiuMjau, kes on ühingule annetanud vahvaid ronimispuid, millest on kassidel ja kassipoegadel suur rõõm. Rõõm on nii andjal kui ka saajal.
Viljandi võtab eeskuju
Viljandis hakkasid asjad liikuma sel kevadel, kui Viljandimaa omavalitsuste esindajad käisid piiri taga kogemusi omandamas ning külastasid Ljubljana kaasaegset loomade varjupaika Sloveenias.
See pidi olema maakonnas esmakordne, et tegutsetakse ühise eesmärgi nimel – ehitada kogu maakonda teenindav kaasaegne loomade varjupaik. Kogu projekti juhib Viljandi linn ning omavalitsustega on kokkulepped saavutatud.
Sakala kirjutab, et projekti esialgne kogumaksumus on 1 685 000 eurot, sellest omafinantseering 575 500 eurot. Kõik omavalitsused osalevad omafinantseeringu katmises ning nende panuse suurus sõltub sellest, kui suure protsendi moodustab viljandimaalaste arvust omavalitsuse elanike arv. Hoone projekt valmib juba sel aastal ja ehitus plaanitakse valmis saada 2025. aasta kevadel.
Viljandimaa omavalitsused on leidnud ühiseid koostöövorme ka varem. Varjupaiga teenuse osutaja leidmiseks tegid kohalikud omavalitsused 2022. aastal ühishanke, sest selle raames on võimalik varjupaiga pidamise püsikulusid omavahel jagada. Iga erineva valla loomadega seotud kulutused jäävad nende endi kanda.
Narvas käisime ekskursioonil
Eelmise aasta kevadel, kui Narva linnavalitsus kuulutas välja riigihanke varjupaiga pidamiseks, oli valmis saanud ka uus hoone, kuhu loomad paigutada. Et põrsast kotis ei osteta, läksime kohapeale vaatama, millised tingimused on loomadele loodud. Tol hommikul, kui Narva kohale jõudsime, sadas vihma. Jõudsime varem ja hakkasime kohe uudistama, sest kahekorruselist hoonet ei eraldanud üldisest linnaruumist mitte miski, kuigi üsna lähedal asusid mitmekorruselised korterelamud. Igatahes oleks koerte väliaedikuid saanud väljaspoolt avada iga soovija. Hoone ise oli väga kaasaegne – igal pool maast laeni aknad, kuid mitte ühtegi varikatust. Vihma eest otsisime varju tuttuuest prügimajast. Saabunud linnaametnik näitas meile hoonet ka seest – ka seal oli põhiliseks ehitusmaterjaliks klaas. Hoone tehnoruum, kus asusid kütte- ja ventilatsiooniseadmed, nägi välja nagu moodne juhtimiskeskus – automaatikat oli palju ja kõike sai jälgida, juhtida, seadistada. Esimesel korrusel asus loomade groomingusalong, kohvikuruum, loomaarsti tööruumid, töötajate riietusruumid, kabinetid ja siseboksid koertele. Teisel korrusel olid suured klaasseintega toad kassidele, aga puudusid karantiiniruumid.
Nii nagu riigihanke tingimustest selgus, oli linnavalitsuse põhimõte selles, et nemad annavad kasutada maja ja kasutaja võib selles majas oma loomaäri püsti panna, endale ise raha teenida ning selle kõrval siis ka mõne hulkuva looma eest hoolitseda. Varjupaikade MTÜ eesmärkidega selline lähenemine ei ühti. Tänasime ekskursiooni eest ja ootame ära, mis nelja aasta pärast toimuma hakkab, kui hankeperiood lõpeb.
Kuressaare toimetab paremuse suunas
Saaremaal on omavalitsus toimetanud alalhoidlikult ja leidnud, et loomade varjupaiga võib rajada juba olemasolevasse hoonesse. Jah, ka nii saab tegutseda ning 2019. aastal hakati renoveerima linnas kasutult seisvat garaažihoonet, kus pinda ca 200 m². Igatahes sai hoone 2020. aasta alguses kasutusloa ja loomad koliti sisse. Hetkel omavalitsus panustab hoone energiatõhusamaks muutmisesse ja käivad rekonstrueerimistööd: välisseinad soojustatakse ja vahetatakse katus.
Alates aastast 2024 oleme Saaremaa valla lepingulised partnerid. Jaanuari alguses kolis sealt välja eelnev teenusepakkuja ja hetkel teeme siseruumides remonti, et saaksime hakata loomi vastu võtma. Tegeleme laialdaste puhastustöödega, seinte värvimisega ja põrandate vahetamisega. Lisaks oleme kasside heaks soetanud 14 kahekambrilist roostevabast terasest karantiinipuuri.
Asjad liiguvad ja Saaremaa tegutsemine näitab, et ka väiksem omavalitsus saab loomade heaks midagi ära teha. Seda enam tõstatub küsimus, kuidas üks saab, aga teine ei saa. Enam ei saa pugeda väiksuse või rahapuuduse taha, kui on võtta sellised eeskujud.
Tartu arendab jõuliselt
Tartu linn on olnud Tallinna kõrval läbi aegade kohalikku loomade varjupaiga pidamisse enim panustanud omavalitsus, koostöös varjupaiga haldajaga, kelleks on MTÜ Assisi Franciscuse Selts. Nende kodulehelt saab lugeda, et tegu on munitsipaalse varjupaigaga, mis pakub varjupaiga teenust lepingute alusel ka linna ümbritsevatele kohalikele omavalitsustele. Augustis avati Tartus Raadil loomade varjupaiga uus ja moodne administratiivhoone, kus on mugavam nii loomasoovijatel kui ka ka töötajatel-vabatahtlikel, kellel on nüüd oma ruumid. Ka klasside kaupa varjupaigas külas käivad koolilapsed ei pea enam õues külmetama, vaid nende jaoks on õppeklass. Samuti lahendati varjupaiga laomajanduse mured. Koos hoonega tegeleti krundi haljastusega ja rajati autoparkla.
Tartu Postimehest sai lugeda, et ehituslepingu maht koos käibemaksuga oli 1,6 miljonit eurot, millele lisandus projekteerimine, järelevalvekulud, haljastuse ja tehnovõrkudega ühendamise kulud. Kogu objekti kulud olid suurusjärgus 2,1 miljonit. Toetusfondidest saadi rahastust 633 000 eurot, ülejäänud osa on Tartu linna investeeringud.
Varjupaiga arendamine linna poolt ei ole lõppenud, sest kohendamist ootavad koerte väliaedikud ja kassimaja.
Rakvere loomadel saab parem
Virumaa Teatajast sai lugeda, et ka Lääne-Virumaal on asjad lõpusirgel ja Rakvere külje alla jäätmekeskuse kõrvale ehitatav Lääne-Virumaa kodutute loomade varjupaik peaks valmima novembri lõpuks. Ka siin on suutnud vallad koguneda ühe mütsi alla ja asja veab eest Lääne-Viru Omavalitsuste Liit (VIROL). Ühiselt tegutsedes oli liidul võimalik saada toetust maakondade arengustrateegiate elluviimise toetusmeetmest. VIROL-i omaosalus on 25% ja see jagatakse kõigi maakonna omavalitsuste vahel, mille hulkuvaid loomi hakkab uus varjupaik majutama.
Septembri lõpus oli hoone juba katuse all ja oli näha, et hoones ning selle ümbruses käis tihe tegutsemine. Kulmu paneb kergitama info, et 200 m² suletud netopinnaga hoone ehitus läheb maksma ligi 800 000 eurot, hind sisaldab ka sisustuse maksumust. See teeb ruutmeetri maksumuseks üle 3600 euro, mis on hinnalt pea kolm korda kallim Pärnu varjupaiga ruutmeetri ehitusmaksumusest, mis küll sisustuse hinda ei sisalda, kuid suur osa Pärnu sisustusest hangiti taaskasutuse põhimõttel.
Täiesti uudsena moodustatakse hulkuvate loomade varjupaiga haldamiseks mittetulundusühing, kuhu kuuluvad Lääne-Viru Omavalitsuste Liit ja Lääne-Viru jäätmekeskus, mis mõlemad on kohalike omavalitsuste organisatsioonid. Eestis ei ole enne ükski omavalitsus varjupaiga pidamist ja loomade eest hoolitsemist enda kanda võtnud.
Lõpetuseks
2021. aastal jõustunud veterinaarseadusest ja eurodirektiividest lähtuvalt peab loomade varjupaik vastama väga paljudele nõuetele. Bioturvalisus ja taudiennetus on põhilised märksõnad kuni sinnani, et kassipojad ei ulatuks lakkuma seinakontakti.
On omavalitsusi, kes ikka veel sinisilmselt ootavad, et teenusepakkuja imeväel nende probleemid lahendab ehk siis ehitab või rendib nõuetele vastava hoone. Mis hoone võiks küll vastata kõikidele nõuetele, kui see ei ole ehitatud spetsiaalselt loomade varjupaigaks? Nende omavalitsuste suhtumisest loeb välja, et saaks aga paberil lepingu ja siis on ju kõik korras. Ei ole!
Meie võime omalt poolt öelda, et Varjupaikade MTÜ ei hakka enam kohaliku omavalitsuse tarbeks kuskile soojakuid kokku tassima, et viimane saaks kohustuse kaelast ära. Me juba oleme teinud sellistes varjupaikades ebainimlikke pingitusi, et luua loomadele võimalikud parimad pidamistingimused – et karantiinis ja uut kodu ootavatele loomadele oleks tagatud heaolu. Ja seda pigem töötajate arvelt, kes on missioonitundest leppinud kehvemate töötingimustega. Loomade heaolu oleme saanud parendada ainult tänu meie headele ja suure südamega toetajatele. Sügav kummardus teie ees!
Meie soovime, et ka ülejäänud kohalikud omavalitsused Eestis nakatuks positiivselt ja võtaks eeskuju nendelt linnadelt-valdadelt, kes on oma kogukonna koduta loomade eest võtnud vastutuse ja nende heaks investeerinud ning ehitanud loomade varjupaigad, kus tänapäevastes tingimustes on võimalik kodu kaotanute eest hoolitseda. Ühekordne investeering paremasse tulevikku tõstab kogukonna turvalisust ja ühiskonna usaldust.
*Autor: Anneli Matsi, Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2023/3 numbris.
