Tõsi ta on ja süstla nägemine Vuntsi juba minestama ei pane. Eile paigaldati kiip naha alla ja esimene vaktsiinisutsakas on samuti käes. Ei ühtki piiksu. Nagu kord ja kohus on registris ta andmed kirjas ja ka rahvusvaheline pass on koerahakatisel nüüd olemas. Kohe nii vägev pass, kus käpajäljed, silmaskännid ja muu biomeetria kenakesti sees ja teda saavad NATO liitlased nüüd lausa kosmosest sateliitide vahendusel jälgida.
Edaspidi saab igast riigipiirist nagu niuhti ilma kontrollimiseta üle ja ametnikud viskavad vaid kulpi. Hommikul tegime tavapärase soojendusjooksu Narva linna ja tagasi. Ohh sa raks, kus vene piirivalve hakkas sapsima – viskasid punase vaiba sillale maha, rivistasid sõjaväe orkestri üles ja rahvariietes naiskoor laulis soola-leiba käes hoides sulaselges eesti keeles “Tere tulemast Vunts meie kaunile maale!”
Pea kõigi sõelale jäänud kodupakkujatega olen juba läbi rääkinud. Lisaks ma vana kommunistist KGB nuhk tean nende elust juba rohkem kui nad ise. Loomasõbralikud silmad-kõrvad on mul ju igas Eestimaa nurgas ja KAPO süvakontroll on selle kõrval suisa pealiskaudne lapsemäng. Toredad inimesed kõik, kes suudavad igale lemmikule super elujärge pakkuda. Ometigi tuleb valik teha ja nimekiri on üksjagu lühemaks läinud. Nii mõnedki taandasid end ise kui kuulsid, et teine suudaks ehk paremaid tingimusi pakkuda. Üks väga suur loomasõber langes tervislikel põhjustel välja ja omalt poolt soovin talle vägevat paranemist. Õnneks keegi pole seni solvunud, kuigi aimab, et Vuntsi enesele ei saa. Ega ma ju vaest looma tükeldama hakka, et kõik soovijad osakese temast kaasa haarata saaks ja sellest said kõik suurepäraselt aru.
Loomade Kiirabi Kliiniku rahvas arvas, et uus omanik peaks ka nende taustakontrolli läbima ja heakskiidu saama. Nii libedale teele ma siiski ei lähe, sest nad on koera väga kiindunud ja tõenäoliselt praagiksid meie riigi 1 328 439 elaniku seast 1 328 439 kui mittekõlbulikud välja. Jääb ära ja põhiotsustaja on siiski Vunts ise. Just tema peab valima ja just talle peab uus pere kõige rohkem meeldima. Kui klapp tekib, on kõik hästi ja kui pole, siis lihtsalt pole. Umbes sama teema nagu armastusega – see kas on olemas või siis pole, aga vägisi seda juba peale ei suru, sest sunniviisiliselt kalliks ei saa. Õnneks on mul paljude loomasõprade head soovid varnast võtta ja need suunavad meid just õige pere suunas. Maria kirjutas:
“Tere Heiki!
Nüüd kuulsa Vuntsi tegemisi jälgides, tahan veel kord tänada selle eest, et Aku tänu teile minu ellu sattus. Oleme temaga koos nüüd juba kolm aastat kõrvuti astunud. Palju näinud ja seigelnud, isegi täiskohaga maale elama kolinud. Aku tunneb end siin imeliselt.
Loodan, et Vunts leiab samuti endale parima kodu ja parima pere.”
Paar haava on Vuntsikul taas lahti läinud ja üks narkoos on vaja vähemalt veel üle elada, et need kinni traageldada. Muidu käib haavade hooldus laias laastus juba sel ajal kui ta täie mõistuse juures on ning kedagist pole veel nahka pistetud. Ülbeks läheb aga kätte teine. Nagu pildilt näete, siis assistendid peavad päev-päevalt aina rohkem vaeva nägema, et haavu hooldada ja sidemeid vahetada. Vunts istus eile näiteks vanemassistent Liisbeth Saluteele lihtsalt otsa ega kavatsenudki enam püsti tõusta. Ju nad on siiamaani niimoodi. See pakkus kõigile palju nalja, sest taolist vaatepilti juba iga päev ei näe. Natuke läheb veel aega, aga haigemajast lahkumine ja uus hoopis teistmoodi eluke on juba silmapiiril terendamas. Lõpetuseks teadaanne ka Liisbethi perele:
“Mitte midagi pole teie kalli lähedasega juhtunud. Kordan. Temaga on kõik hästi, aga koju ei jõudnud ta sellepärast, et Vunts istub lihtsalt otsas.”
Jummalast hea, loogiline ja üldse mitte kahtlane vabandus iga naise jaoks kui ta ööseks kogemata kombel täiesti juhuslikult jõudma ei peaks. Isegi väga armukadedad mehed peaksid seda raudselt uskuma. Vähemalt minu arust küll.
