Üleeilne päev oli selline, et kõik, mis pekki sai minna, ka läks. Megalt närvitsemist ja kõik said piki päid ja jalgu, nii et tolmas. Valdavalt ikka asja eest. Tänane päev oli aga hoopis teisest puust ja kõik ühe erandiga sujus kut valatult. Teen lühikokkuvõtte.

Kleopatra nimeline “neljajalgne kullakang” võttis võõra vere omaks ja hommikul käitus nagu igati normaalne kutsikas – mängis ja jooksis ning lustimise lõppu polnud näha. Annaks Jummel, et organismus nüüd praegust taset hoiaks ja lõppeks see raha põhjatusse kaevu kühveldamine. Tema ravi on läinud prognoositust palju-palju kallimaks.

Rocco elas operatsiooni kenasti üle ja käpp on rauda ning kruve täis. Lõunapaiku ärkas just narkoosist ja siis tal oli oi-oi kui paha olla. Nuttis vaeseke lausa ja lohutada polnud võimalik. Õhtul aga juba kõik hästi ja saba lippus nagu tuulelipp maru käes.

Ees on ootamas kaks piinarikast nädalat ranget puurirežeiimi, aga selle elab ta üle. Pole lihtsalt valikut. Hoiukodusse läheb proffide juurde, sest ei julge riskida. Reeglina tavainimene annab ikka kurvale pilgule järgi ja tahab head, aga sellel on teinekord karmid tagajärjed, millest hulleim jäseme amputatsioon.

Kaks kodupakkujat on ka olemas. Pärast nendega suhtlemist on sisetunne hea. Koju jõudmiseni läheb veel natuke aega, aga seda saab kasutada ju tutvumiseks ning sõbrunemiseks, et loom stressi ei läheks kui taas uude kohta minema peab. Rocco operatsioon läks prognoositust üksjagu odavamaks, aga sellele lisandub veel haigemaja kulu. Ahjaaa, ta on tüdruk, mitte poiss nagu nime järgi alul eeldasin.

Tipa. tavaline ketikoer, kelle üks ja ainus armastus perenaise näol siit ilmast lahkus. Perepoeg koeraga kontakti ei leidnud ja ega tal polnud tema jaoks aegagi. Siis ta tegigi raske otsuse ja loovutas elusoleva mälestuskillu oma emast Loomapäästegrupile – leidke talle uus hea kodu, kus pakutakse seda, milleks ise võimeline pole.

Tipa on põgeneja-tüüpi, kes end hiljem kätte ei anna. Nii juhtus ka meie hoiukodus Viimsis. Kohalik rahvas oli abivalmis ja otsis poole ööni. Tipa oli kogu aeg nägemisulatuses, aga kinni teda ei saadud. Vaid ühel naisel tekkis temaga kontakt ja teda ta natuke usaldas. Läks ligigi ja lasi pai teha, aga see oli ka kõik. Järgmisel päeval sai ta koera kätte, mis on asjaolusid arvestades rohkem kui uskumatu. Tipal on tänaseks kodu leitud ja ta kolis Pärnusse.

Üks halb lugu juhtus ka. Jälle õnnetus ja loom täitsa puru. Seis on hull ja fotod veel hullemad. Neid vist ei saagi teile näidata? Kohe blokitakse ära. Temast täna veel juttu ei tee ja abi ei otsi.

“Miks?” tahate teada. Aga sellepärast, et ta ei pruugi ellu jääda. Järgmised kolm päeva on määrava tähtsusega. Ta peab enne taastuma, et üleüldse midagi teha saaks. Praegu on lisaks muule kops sisse langenud ja ta ei elaks isegi põhjalikumat uuringut üle.

Aitäh, et jätkuvalt Loomapäästegruppi usaldate ja seda üsnagi kulukat “jama” toetate. Kui nad ellu jäävad ja terveks saavad, on see tegelikult täitsa tore jama. Õiglane on see ka – kui inime on “elusa asja” katki teinud, siis on tema kohustus see ka terveks teha! Eks ole? Mina tänan!