Collective Fashion Justice‘i ja World Animal Protectioni avaldatud värskes raportis “Cruelty is Out of Fashion” on välja toodud probleemid, mis on seotud metsloomade kasutamisega rõivaste ja aksessuaaride valmistamiseks. Metsloomi kasutatakse üldiselt ära nende karva, naha või sulgede pärast. Käesolevas raportis keskendutakse eelkõige rebastele ja naaritsatele. Lisaks sellele, et metsloomi püütakse vabast loodusest moetööstuse jaoks karusnaha saamiseks, peetakse loomi karusloomafarmides samal eesmärgil.
Raporti põhjal kasvatatakse ja tapetakse maailmas, peamiselt Euroopa Liidus ja Hiinas, karusnahatööstuses igal aastal ligikaudu 100 miljonit metslooma. Koguni 95 protsenti moetööstuses müüdavast karusnahast pärineb metsloomadelt, keda peetakse ja tapetakse karusloomafarmides. Karusloomafarmides kõige sagedamini kasutatavad metsloomad on naaritsad, rebased, tšintšiljad ja kährikud.
Mõned karusloomafarmid on aretanud metsikuid rebaseid selliseks, et nende kehal oleks võimalikult palju karusnahka, et suurendada tapakasumit. Soomes kasvatatud farmides kasvatatud polaarrebasted on dokumenteeritud niivõrd kõverdunud jalgadega, et nad on peaaegu kõndimisvõimetud. Kõverdunud jalad on tingitud märkimisväärsest lisaraskusest, mida nad on sunnitud kandma, kuna neil on palju rohkem nahka, kui neil loomulikul oleks.
Naaritsad on üksildased loomad, kes veedavad suurema osa oma elust üksi oma looduslikus elupaigas. Nad elavad sageli vee lähedal ja armastavad sukelduda. Nad on äärmiselt territoriaalsed loomad, kes naudivad oma ruumi olemasolu, ent samas ka liikuda suuremaid vahemaid.
Nagu naaritsad, on ka rebased enamasti üksildased loomad, välja arvatud siis, kui nad kasvavad ja suhtlevad oma poegadega urgudes. Nad rändavad oma looduslikus elupaigas umbes 10 ruutkilomeetri raadiuses. Ent karusloomafarmides peetakse neid kitsastes puurides, kus puudub igasugune võimalus loomupärasele elule. Selle mõju nende vaimsele tervisele on tohutu. Nii rebaste kui ka naaritsate puhul on näha selgeid märke intensiivsest psühholoogilisest stressist, näiteks lõputu ringiratast kõndimine oma puuris, tundide kaupa ühe tegevuse (nt peanoogutamine) kordamine, enesevigastamine ja kannibalism
Karusloomafarmides kasutatavad tapmismeetodid seavad esikohale kasumi, st kõige olulisem on karusnaha kvaliteet. Väiksemad loomad, nagu naaritsad, tapetakse gaasiga, samas suuremad loomad, nagu rebased ja kährikud, tapetakse elektrilöögiga.
Gaasi kasutamine tähendab loomadele stressirohket, aeglast ja valulikku surma. Mingil võib teadvuse kaotamiseks kuluda kuni 15 piinavat sekundit ja seejärel suremiseks veel 15 minutit. Enne seda on nad lõksus gaasitamiskastis, mis on täis teisi paanikas naaritsaid.
Selleks, et tappa loomi elektrilöögiga, kinnitatakse nad kaelatangidega kinni ning elektrood asetatakse nii nende suhu kui ka pärasoolde. Enne seda äärmiselt stressirohke ja pealetükkiva protsessi tegemist enamasti loomi ei rahustata ning sageli ütleb nende süda üles enne teadvuse kaotamist.
See julm tööstusharu on vastuolus loomade heaolu kõige elementaarsemate põhimõtetega, põhjustades neile äärmuslikke ja kirjeldamatuid kannatusi.
Lisaks leiab raportist ka ülevaate moebrändidest ja -üritustest, mis on otsustanud investeerida säästvamatesse ja uuenduslikumatesse materjalidesse. Seni on Euroopa kolme suurima moenädala – Londonis,