Foto: Karl Adami

Aprilli lõpus või mai alguses saabub meile Indiast väike-kärbsenäpp. Meie metsalindude seas ei ole see varjulise eluviisiga kaugrändur eriti tuntud. Punakasoranži kurgualuse tõttu võib isaslindu ekslikult punarinnaks pidada. Väike-kärbsenäpi võid ära tunda mustvalge saba ja kõlava rütmilise laulu järgi.

Väike-kärbsenäpp on vanade metsade tunnusliik. Ta pesitseb varjukates sega- ja okasmetsades, kus on rohkelt surnud puid ja tüükaid ning leidub alusmetsa. Tema lemmikud on vanad kuuse-segametsad. Häiludest ja metsaservadest hoiab lind eemale.

Kärbsenäpp on üsna püsimatu tegelane, oksal istudes nõksutab ta pidevalt oma saba. Nagu nimigi ütleb, on ta osav kärbsepüüdja. Ta teeb lühikesi sööstlende, napsates möödalendavaid putukaid. Samuti saalib ta lehestikus, otsides sealt ämblikke ja putukate vastseid.

Emaslind ehitab pesa oksaauku, tüvelõhesse või mujale poolõõnsusesse, enamasti 0,5–5 meetri kõrgusele. Samblast, kõrtest ja karvadest pesas on 4–6 valget punapruunide tähnidega muna. Umbes kuu aja pärast lahkuvad pojad pesast. Väike-kärbsenäpi pesitsusperiood lõpeb juuli lõpus või augusti alguses, misjärel võtab ta suuna jälle Lõuna-Aasiasse.

Väike-kärbsenäpi käekäik sõltub sellest, kui palju on meil vanu metsi. Tema arvukuseks hinnatakse Eestis 40 000–60 000 paari. See tähendab, et teda on meil kuus korda vähem kui näiteks rasvatihast.