Foto: MA Gómez-Serrano
Jalutuskäigul linnu pesa lähedusse sattuv inimene häirib lindu, kelle silmis on inimene kiskja. Pesalt põgenemisel kaotab ta väärtuslikku aega ja energiat ning väheneb vanemhool nii haude- kui ka poegade kasvatamise perioodil. Sage häirimine võib halvemal juhul pesitsuse nurjata.
Lemmiklooma jalutamine on muuhulgas populaarne enesejõustamise viis. Kui tänaval on koer reeglina rihma otsas, siis rohelusse jõudes lastakse koer vabalt jooksma, seda ka kohtades, kus see keelatud on. Koerad on aga oht maapinnal pesitsevatele lindudele. Viimasel kümnendil on probleemile üha rohkem tähelepanu pööratud (näiteid võid lugeda siit ja siit), võimaliku probleemi ulatusest räägib samuti tõik, et koer on 20–30% kodudest, lisaks veel hulkuvad koerad.
Menukas koerajooksutamise koht on ka rand, kus pesitsevad mitmed linnuliigid. Sageli rüüstavad vabalt ringi jooksvad koerad näiteks tüllide pesi. Hispaania randades mustjalg-tüllide (Charadrius alexandrinus) pesi jälgides selgus, et ühes kohas askeldavad inimesed, näiteks päevitajad või liivalosse ehitavad lapsed, tülle ei häiri, kuid rannas edasi-tagasi jalutajate lähenedes pagevad tüllid pesalt.
Kui inimene ei liikunud rannas selleks ette nähtud rajal, vaid mööda n-ö otseteed üle düünide, pagesid tüllid 48% juhtudel; rada ka