Pets saabus meie Läänemaa varjupaiga hoole alla juba 2021. aasta suvel, mil ta oli kõigest 3-kuune nooruke kassipoiss. Kui tavaliselt tuntakse kassipoegade vastu palju huvi ja nemad saavad tihti väga kiiresti uude koju, siis Petsiga olid paraku teised lood.
Tema kassipojapõli möödus varjupaigas elades ja nii sirgus Pets meie hoole all täiskasvanud noormeheks. Kindlasti mängis siin rolli see, et Pets oli iseloomult natuke aravõitu, kui ka asjaolu, et Petsi karvastik on mustvalge. Nimelt ootavad just mustad ja mustvalged kassid varjupaikades üle Eesti oma kodu kõige kauem.
Möödunud aastal tähistasime taas musta kassi kuud – ikka selleks, et meie mustad ja mustvalged nurrumootorid esiplaanile tõsta ja et ka nemad saaksid vääritud tähelepanu. Kampaania raames avaldati kohalikus ajalehes lugusid mustadest ja mustvalgetest kassidest, nende hulgas avaldati ka Petsi lugu. Kuigi selleks hetkeks oli ta varjupaigas elanud juba aasta ja neli kuud, ei olnud lootus kadunud.
Ja oh imet! Petsi kuulutus ajalehes hakkas silma Piretile, kes oli täpselt sellist kassi otsinud. Teda ei heidutanud Petsi arglikkus üldse – tal oligi soov just sellist kassi aidata. Kiirelt sai varjupaigaga kokku lepitud aeg kassiga tutvumiseks ja silmast silma kohtudes mõistis Piret koheselt, et tegu on õige kassiga ja juba õige pea seati koos sammud kodu poole. Nüüd kirjutab Piret meile sellest, kuidas elu Petsiga on möödunud:
“Tere, head varjupaiga inimesed! Petsil läheb väga hästi. Jaanuari lõpust hakkas aru saama, et kui ma ärkan ja siis kui õhtul koju tulen, on oodata maiustuse saamist. Siis piilus ukse vahelt, nüüd on kohe köögis, “triigib” jalgu. Hommikuti ootab, millal ärkan, õhtul tulevad Katiga mulle vastu.
2. veebruaril vastas mängukutsele ja sellest päevast hakkas avalikult tulema diivanile, tugitooli. Enam kappide ja diivani taga ei passi. Öösiti hakkas tulema voodisse magama. Aga mitte alati. Möllab palju ja tema ei vaja pallikesi poest, vaid mängib mahakukkunud lillelehtedega (üks suur toalill aeg-ajalt laseb üksikuid lehti maha). Naerame, et maja jääb väikeseks talle.
Väga tahab olla vana kassi lähedal. On seetõttu Katile mõnikord tüütu ja siis Kati äsab käpaga, kuid Petsu pole kunagi vastu äsanud. Võtab vist Katit emana. Sel nädalavahetusel läks lausa Kati juurde diivanile magama. Kati saab augustis 15 ja ei taha, et teda segatakse, Petsu aga noor ja energiline. Kati teda enam ei kiusa, kõik on ka sellega korras. Nad on oma suhted paika saanud. Kui Petsu hullult möllama hakkab, siis Kati hoiab eemale.
Hästi palju “räägib” meiega. Paitada otseselt veel ei lase, aga ma olen mõnikord kavalusega väikse pai saanud teha. Olen Petsuga väga, väga rahul, ta on tõeliselt tore energiapomm!”
Suur-suur aitäh Piretile! Kui ka sina tunned, et sinu elust on üks neljajalgne sõber puudu, siis vaata SIIA
