Fotod: Loomapäästegrupp
“Tere ja suur aitäh,” lausub vanem meesterahvas Tallinna vanalinnas sulaselges eesti keeles kui talle järele sõitsin, et kiisuga kliinikusse minna. Härrat ja tema punast kassi ümbritsenud noored ukrainlannad olid hämmingus. Seda olin minagi ja alul arvasin, et tegemist on mingi eksitusega kui vaatasin härrat, kes Tallinna kirjaga nokatsit uhkelt kandis. Vaatamata sellele palusin tal autosse istuda, sest ei saanud siin küll mingit eksitust olla.
“Eesti on mu teine tilluke kodumaa. Mu naine sündis siin ja tahtis saada kodumaa mulda. Nüüd põgenesimegi koos sõja jalust,” katkestas Boris ühtäkki jutu, keeras pea mere poole ja oli vait.
Õlgade rappumisest sain aru, et taat nutab. Sellisel puhul on targem inimesel lasta olla ja küll ta ise jätkab kui valmis on. Rääkisin PTA loomade heaolu spetsialisti Tiina Kukk‘ega ja ta nõustus, et kuigi me esmane ülesanne on hoolitseda sõjapõgenike lemmikute eest, siis paratamatult leiame endid olukorrast, kus anname hoopis omanikule hingeabi.
Ega see lihtne ole ja kisub sisemuse eneselgi krampi kui sellest õudusest ja üdini inimlikust traagikast kuuled. Raske on lohutada, sest iga sõna tundub kohatu ja sobimatuna. Meestele patsutad lihtsalt õlale, naistel võtad ümbert kinni ja nii nad siis kaisus nuuksuvad.
“Ära lobise nii palju mitmeti tõlgendatavat juttu nagu sul tavaks ja tõmba tõmba jäik piir vahele, sest muidu saad veel seksuaalse ahistamise süüdistuse kraesse,” arvas Tiina. Ise omakorda arvan, et käigu need meedias hädaldavad, kaastunnet kerjavad või kättemaksu ihaldavad “OHVRID” kuradile! Enamus inimestest vast siiski jagavad matsu ja vaevalt, et keegi seda olukorda niimoodi tõlgendada saaks.
Elu ei ole ainult seks ja põrutamine vaid inimlikkuse juurde käib veel miljon muud varjundit, mis väljendavad sõprust, hoolivust või kaastunnet ning taunitavat selles saab leida ainult kibestunud ajuvigane, kel parasjagu midagi targemat teha pole. Paraku on tõde on seegi, et kui ikkagi jaurama hakatakse, siis valge hetero mees saab kohtust kenakese litaka kätte küll. Fakt!
Boris Chuzhenkov on Vinnõtsja linnast pärit ja seal on neil suur ilus maja. Pommiga pihta see ei saanud ja ootab tänini pererahvast tagasi. Boris pole küll enam kindel, et naaseb:
“Naise tuha matan siia ja mis mul seal enam ilma temata teha? Lapsed elavad välismaal. Ma tõesti ei tea veel, mida oma eluga edasi peale hakkan?”
Borisi abikaasa ei ole sõjaohver vaid suhkruhaiguse tagajärjed kutsusid ta enne õiget aega siit ilmast. Nüüd klammerdub Borja Buffy-nimelise kiisu külge. Nii on vast vale öelda, sest oma kassi on taat kõik need kaksteist aastat, mil ta nende perre tuli, kogu hingest armastanud. Seda on kaugelt näha.
“Eestlased armastavad väga loomi! Ukrainlased armastavad tegelikult ka,” viib Boris jututeema loomadele ja kiidab kuidas nende linnas enam hulkuvaid loomi pole ning varjupaik vastab kõige karmimatele nõuetele. “Kui sa näeksid neid hooneid, autosid ja töötajaid, siis sul vajuks imestusest suu lahti. Me tahame väga Euroopa Liitu saada ja loome juba varakult ka loomadele kõige paremad tingimised, aga teie olete meist oma suhtumisega ikka kaugel ees!”
“Ära nüüd üle pinguta ja pole me kuskil teist eespool. Ma kahjuks puutun valdavalt kokku selliste loomadega, keda on pekstud, näljutatud või lausa tapetud ning juhtumite rohkus jätab paratamatult mulje, et oleme kõige loomavihkajalikum rahvas maamuna peal! Loomulikult pole see nii ja jõhkardeid elab nii meil, teil kui ükskõik, millises teises riigis. Tahaksin loota, et vähemalt pool inimkonnast neid ikka armastab ja elusolenditena kohtleb.”
“Sul on vist õigus. Sul on vist tõesti õigus,” korrutab taat mõtlikult lausa kaks korda oma kassi kõvasti vastu rinda surudes ja silitades.
Üsna soliidses eas Buffile põgenemisreis hästi ei mõjunud. Teekonnal rapsis ta nii palju, et lõhkus lausa transpordipuuri ära ja edasine matk toimus juba rihma otsas või peremehe süles. Lisaks kõigele keeldus ta hädasid tegemast ja Boris oli suures mures. Sõle loomakliinikus uuriti-puuriti kiisu korralikult läbi ja ühtki viga ei leitud. Suur stress on see, mis looma niimoodi käituma paneb, aga rahustist saab leevendust.
“Meil on kõik vaktsiinid tehtud ja Buffy on ka kiibitud,” ulatab Boris Ukraina lemmiklooma passi.
Paraku kiibitud ta nüüd küll ei olnud ja pikk numbritejada ühe kleepsu peal näitas hoopis vaktsiini partiid. Taat ei saanud lihtsalt asjale pihta, aga ka see mure sai nagu kord ja kohus lahendatud. Marutaudi vaktsiini tegime igaks kümneks juhuks üle, aga kõik muu oli tõesti korras nagu Norras.
Dr. Ketlin Sõstra tegi kiisule väga põhjaliku tervise kontrolli ja tunnistas vanurkassi absoluutselt terveks. Järgmisel hommikul teatas Borja rõõmusõnumit, et kiisu oli tubli ja tegi kõik oma hädad ära. Mees oli lausa õnnelik. Loomapäästegrupi poolt sai kaasa antud korralik toidu- ja liivavaru koos pissikasti ja uue transapuuriga. Lisaks otsustasin ühe Viimsi lapse poolt käsitööna tehtud pesa, mida lubati anda vaid väga heasse kodusse, annetada just Borjale ja Buffyle.
“Suur-suur aitäh!”, sõnas Boris ja liigutusest tõmbusid mehe silmad taas niiskeks. Siis lisas ta vene keeles juurde, et me hellitame ta koos Buffyga täitsa ära ja tal pole lihtsalt sõnu kuidas oma tänu eestlastele väljendada.
