Tõmbame nädalale joone alla

Jube nädal oli. Väga palju eutaneerimisi ja surmaga lõppenud õnnetusi. Masendav. Ainuke lohutus, et Loomapäästegrupi hoolealused kui üks kiisu välja arvata, on kõik elu ja tervise juures. Paraku ma kuulen neist asjust ikka ja ega see hästi mõju – jube palju surma.

Eriti närvi ajas üks lugu, mille käigus nii Loomapäästegäng kui Aphrodite fond palju raha kulutas ja siis omanik ilma mõjuva põhjuseta koera lihtsalt eutaneeris. Pidasin fondi-Piretiga nõu ja arutasime kas üldse enam omanikuga loomi aitame? Kuigi olime mõlemad vihast sinised, siis aitame ikka, aga lepingud muudame niimoodi ringi, et omanikul pole ravi osas vähimatki sõnaõigust, eutaneerimisest rääkimata.

Kleopatra, va noor sigudik plaanis eile kondi nurka visata. Sai juba haigemajast välja ja dr. Anu Poopuu viis ta oma koju isikliku jälgimise alla. Seal läks paraku seisund ühtäkki kehvemaks ja Anu tormas kohe kliinikusse tagasi. Siin saan juba vastu rinda taguda ja otsus tilluke tegelane VAID loomaarsti kätesse usaldada, sai täiega õigustust – pädev ja kiire reageerimine olukorrale päästis sellest, et ei pea teile praegu Kleopatrast minevikuvormis rääkima.

No sellist vatti pole selle maja rahvas vististi varem näinud. Kõik jooksid, nii, et jalad rakus. Kutsuti isegi väljastpoolt maja üks spetsialist juurde ning olukord saadi nibin-nabin kontrolli alla. Naised on nüüd juba suisa õnnelikud, sest said talvel kogunenud peki enne kevadsoojasid keha pealt maha.

Kui voolikud on küljes, siis on kõik hästi, aga proovi neid panna kui veresoon on sama õhuke kui juus. Nüüd pandi üks torudest otse luu sisse kui õieti aru sain. Organismus jääb veel iseseisva toimimisega natuke jänni. Võitleme aga edasi ja lootust pole kaotanud. Kliiniku naised on võtnud ta lausa isikliku hoole alla, sest arvavad, et kui arstimitest enam abi pole, siis armastus aitab alati. Peaasi, et nad teda väga ära ei nunnuta!

Ukrainlased hakkasid ka pärast eilset postitust rohkem ühendust võtma ja järgmisel nädalal on põgenike loomadele üle riigi juba korralik ports arstiaegu kinni pandud. Järvamaale 7 corkit ei jõua, sest jäid Poola. Tol naisel oli kennelis rohkem koeri ja ta leidis koha, kus saavad kõik koos olla. Muidu pidi eri riikide vahel jagama, mis oleks iseenesest väga suur jama olnud.

Selle nädala kõige raskem juhtum on Tallinnas kuid see pole looma vaid inimesega seotud. Poeg on naisel sõjas, perekond kadunud, ise sai koeraga tulema, aga siin öeldi talle väga halvasti. Vist lausa surma sooviti. Nüüd ta vaeseke ei julgegi enam toast välja tulla – masendus ja hirm, mis kandub koeralegi. Tegelen selle asjaga homme edasi, kuigi arvatavasti oleks siin vast ikkagi juba spetsialisti abi vaja, et inimmeel taas rahu leiaks.

Oli töine ja pinev nädal, aga Teie ja Issanda abiga saime kuidagi hakkama. Meie gängi lisandus eile veel üks imearmas “surmamõistetu”, kellele ravimise asemel surmasüsti sooviti. Aga see on juba järgmise nädala lugu.

Teda näete viimasel fotol – momendil asub ta ka kiirabi kliinikus, aga sealt liigub juba Billy kliinikusse. Küllaltki raske ja kallis operatsioon on esmaspäeval. Ärge igaks juhuks nädalavahetusel kogu raha maha prassige, sest tema abistamiseks on kohe kindlasti vaja taas teie kõigi abi.

Mina tänan ja ilusat kevade algust meile kõigile!