2.12.2022 ilmus lehes „Postimees Arvamus“ Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli töötajate Maris Hindriksoni, Egle Tammelehe ja Harri Valdmanni artikkel „TARTU ÜLIKOOLI TEADLASED ˃ Eesti suurkiskjate seires on aeg üle minna tegelikule teaduspõhisusele“. Kuna suurkiskjate seiret korraldab Eestis Keskkonnaagentuur ja antud artiklis seatakse kahtluse alla selle teaduspõhisus ja seega ka usaldusväärsus, anname Keskkonnaagentuuri blogis ülevaate suurkiskjate seire olemusest ja kummutame mitmed artiklis esitatud väärarusaamad.

Suurkiskjate seire olemus

TÜ terioloogide arutluskäik annab tunnistust sellest, et arvamuse avaldajad pole endale selgeks teinud, mis eesmärkidel suurkiskjate seires vaatlusandmeid kogutakse, kuidas neid analüüsitakse ning mida neist andmetest järeldatakse. Suurkiskjate vaatlusandmete kogumise keskseks eesmärgiks on erinevate pesakondade arvu, nende ruumilise paiknemise ja pesakonna suuruse väljaselgitamine. Jahimeestelt kogutavad vaatlusandmed, mis sisaldavad nii vaatluskoha koordinaate, kuupäeva ja infot vaadeldud gruppide suuruse kohta on esmaseks aluseks erinevate hundi, ilvese ja karu pesakondade tuvastamisel. Kuid jahimeestelt tulevad vaatlusandmed ei ole kaugeltki ainuke info, mille põhjal asurkonnas toimuvat hinnatakse, vaid Keskkonnaagentuur (KAUR) kogub seireinfot ka ise otse loodusest.

Mitmed piirkonnad on meil sisuliselt aastaringselt jälgimise all. Laiemalt käiakse aga kogumas infot nii vaatlustega katmata alade kohta kui jahimeestelt tuleva info kontrollimiseks ja täpsustamiseks. Kütitud suurkiskjate puhul on enamasti teada küttimise täpne asukoht, kuupäev, isendi keha mõõtmed, vanuserühm ja grupi suurus millest isend kütiti. Lisaks saame infot Eesti eri piirkondades liikuvatelt kontaktisikutelt. Oluline on ka suurkiskjate tekitatud kahjustuste info, mida koguvad kolleegid Keskkonnaametist. Kahjustuskohas hinnatakse nii kahjude ulatust, kahjustuspilti (murdmisjäljed, murtud ja vigastatud loomade arv, tarbitud kudede kogused, karukahjude puhul lõhutud mesitarud jne) ja otsitakse ümbruskonnast ka kahju tekitaja tegevusjälgi.

Vaatlemisperioodi ja vaatlejate hulka arvesse võtvat korrektsiooni ei ole antud andmetele vaja teha, sest vaatluste arvust suurkiskjate arvukust ei tuletata, vaid vaatluste asukoha, aja, vaadeldud isendite grupi suuruse ja muude iseärasuste alusel eristatakse üksteisest erinevad pesakonnad. Tartu Ülikooli terioloogide poolt kirjeldatud lähenemine annaks enam-vähem rahuldava tulemuse hundist kordades kõrgema arvukusega liikide üldarvukuse hindamisel ja sedagi vaid juhul, kui teada oleks seos vaatluspingutuse suhtes korrigeeritud vaatluste arvu ja liigi asustustiheduse vahel. Suure ruuminõudlusega ja territoriaalsete huntide ja ilveste vaatlustele sedasi lähenedes paraku kuigi kaugele ei jõua. Karu puhul oleks selline lähenemine isegi ehk teatud määral kasutatav. Täiesti ekslik on aga arvamus, et suurkiskjate seire põhineb ka jahimeeste hinnangul liikide arvukusest. Viimati kasutati neid hinnanguid 2002. aastal enne praeguse seiremetoodika väljatöötamist ja rakendamist.

Suurkiskjate seire on teaduspõhine

Praeguseni edukalt kasutusel olev suurkiskjate seiremetoodika võeti Eestis kasutusele 2003. aastal. Selle väljatöötamisel kasutati toona palju meie põhjanaabrite abi ning ka praegu on see peamise meetodina kasutusel nii Soomes, Rootsis kui ka Norras. Metoodika kohta on põhjamaades avaldatud mitmeid teadusartikleid ning see on teadusringkondades tunnustatud teaduspõhiseks. See metoodika ei põhine arvamustel vaid faktidel.

Küll saab selgelt arvamuspõhiseks nimetada enne 2003. aastat kasutusel olnud ulukite loendust, mis põhines jahipiirkonna kasutajate poolt antud hinnangul liigi isendite arvukuse kohta jahipiirkonnas, mis tsentraalsel tasandil toona lihtsalt kokku liideti. Arvamus, et kui seiret ei tee teadlased pole see teaduspõhine, on eksitav. Samuti on ekslik arvata, et uute meetodite lisandumisel kaotavad eelnevad oma teaduspõhisuste. Seire tegijad ei pea olema tingimata doktorikraadiga, et seiret teaduspõhiseks nimetada.

Eestis teeb jahiulukite seiret KAUR eluslooduseosakonna ulukiseire töörühm. Töörühma kõik neli liiget on erialase kõrgharidusega ja lisaks seiretööle osalevad kõik ka jõudumööda riigisisestes ja rahvusvahelistes uuringuprojektides ning igal aastal avaldatakse töörühma inimeste osalusel mõni suurkiskjaid käsitlev teadusartikkel eelretsenseeritavas rahvusvahelises teadusajakirjas.

Ulukiseire töörühma liikmed esindavad Eestit ka Euroopa suurkiskjate algatusgrupis (LCIE) ja karu ekspertgrupis (BSG), mis mõlemad on Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) allüksused. Samuti osaleb KAUR ulukiseire töörühma kaudu aktiivselt  üle-euroopalise ilvese uurimisvõrgustiku EUROLYNX töös. Seega ei saa kindlasti väita, et suurkiskjaid puudutav teaduskompetents on olemas ainult ülikoolil.

Olulised seiret toetavad uuringud

Hundid ja ilvesed on territoriaalsed loomad, kes oma territooriume märgistavad ning vajadusel ka füüsiliselt teiste eest kaitsevad. Seetõttu kattuvad erinevate hundikarjade ja samast soost täiskasvanud ilveste territooriumid omavahel väga väikeses ulatuses või pigem üldse mitte, mis pakub hea võimaluse neid ruumiliselt teineteisest eristada. Olulist rolli selles mängib aga teadmine nende territooriumi suurusest ja kasutusest. Selleks pakub parima võimaluse GPS-telemeetria, mille käigus varustatakse loom vastava seadmega, mis edastab regulaarselt isendi asukohapunkte. Eestis on sel moel jälgitud praeguseks kokku 21 ilvest ja 23 hunti, mis on andnud seireandmete analüüsi väga olulise sisendi. Kui aga tegemist on noorte, hajumisrändele siirduvate isenditega, annab see aimu ka nende rännetest nii Eesti sees kui ka üle riigipiiride.

Karusid Eestis GPS-telemeetriaseadmetega jälgitud ei ole. Samas on seda tehtud palju Rootsis. Sealt saadud tulemused näitavad, et erinevalt hundist ja ilvesest on karude territooriumid märksa varieeruvama suurusega. See sõltub eeskätt toidubaasi suurtest erinevustest ajas ja ruumis. Samuti võivad erinevalt ilvesest ja hundist karu samast soost täiskasvanud isendite territooriumid omavahel suures ulatuses kattuda. See tähendab, et karu telemeetria ei annaks seire tulemustele tõenäoliselt kaugeltki sellist lisaväärtust nagu hundi ja ilvese puhul, välja arvatud juhul, kui vastav valim oleks väga suur. Karu puhul kompenseerib selle puuduse aga aasta-aastalt suurenev vaatluste lisana edastatav rajakaamera fotode hulk, mis aitab oluliselt kaasa pesakondade teineteisest eristamisele.

Suurkiskjate küttimine on olnud mõõdukas

Väide, et küttimisurve suurkiskjatele on liiga suur ja asurkondade elujõulisus seetõttu suures ohus, ei vasta tõele. Kuigi karusid kütitakse, on karu arvukus samm-sammult suurenenud ja jõudnud tasemele, mida siinmail pole nähtud sajandeid. Ka huntide arvukust koos inimeste tolerantsiga nende suhtes  on suudetud viimastel kümnenditel oluliselt tõsta. Veel kahekümne aasta eest nägi keskkonnastrateegia ette huntide arvukuse viimist 30 isendi tasemele. Praegu soovitakse neid aga näha enam kui neljakordses hulgas. 20 aastat tagasi oli meil hundi pesakondi alla kümne, praegu kolm korda enam.
Väidet, et ilvese asurkonna seisund muutus halvaks nende üleküttimise tõttu, ei saa teaduslikuks lugeda, sest ühtegi tõsiselt võetavat analüüsi selle väite tõestuseks Eestis tehtud ei ole. Ebateaduslik oleks aga kiskja ja tema saakliigi arvukusdünaamika vaheliste seoste kohta