Foto on illustratiivne

Järvamaal, Järva vallas Karinu suurjärves jäi inimestele silma suur hulk surnud kalu. Keskkonnaameti hinnangul on tegu tavalise talvise protsessiga – väga madala veeseisu ning valgust mitteläbilaskva jääkatte tõttu tekkis veekogus hapnikupuudus, mis põhjustaski paljude kalade surma. Sellele vaidleb aga vastu kohalik loodesemees Erko Elmik.

Erko sõnul voolavad järve ka biopuhasti jäägid ning ülimadala veetaseme, jääkide suure kontsentratsiooni ja paksu jää tõttu polegi ime, et hapnikku kriitiliselt väheks jääb. Mehe sõnul oleks seal tegelikult mitmeid teisi lahendusi veetaseme üleval hoidmiseks, aga keegi ei viitsi sellega tegeleda. Lisaks tegevat veeproove vald ise ja nad teadvat täpselt kuskohast normidele vastav proov võtta.

“Üleüldse tore on ju iseennast kontrollida ja nii ongi alati kõik korras. Kalade olukord ei lähe kellegile tegelikult korda. Nad on ju kõigest kalad, kes ei karju ega nuta. Las mädanevad ja küll loodus teeb oma töö,” laiutab Erko jõuetult käsi.

Keskkonnaameti hinnangul on tegemist 7 ha suurune tehisveekoguga, mis toitub kõrvalasuvast paekarjäärist pumbatavast veest ja põhjaveest. Veekogu ummuksisse jäämisel on mitmeid tegureid: paks jääkate, veevahetuse soikumine, madal veeseis, jääl olev paks lumi. Mida madalam veekogu ja aeglasem veevahetus, seda kiiremini tekib veekogus hapnikupuudus. Ummuksisse jäämine ohustab kõige enam toitainerikkaid veekogusid, mis on väikesed ja madalad. Kui jääkatte kestvus on pikemaaegsem, siis hakkavad ummuksisse jääma ka juba sügavamad veekogud.

Ummuksis veekogus surevad kõigepealt need veeorganismid, kes vajavad eluks hapnikurikast vett. Kaladest on tundlikud näiteks ahvenad ning latika, särje ja haugi noorjärgud. Siiski ei hukku enamikul juhtudel kogu kalastik. Teistest paremini taluvad hapnikupuudust koger ja linask.

Ummuksisse jäämise järgselt taastub kõige kiiremini väikeste hõljuvate selgrootute (zooplankton) arvukus, sest kalu on vähem. Selgrootud toituvad omakorda mikrovetikatest, mille tulemusena on vesi mõnda aega läbipaistvam. Kalastik taastub mõne aasta jooksul. Veekogu ummuksisse jäämine on üldjuhul looduslik protsess, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt ja millesse inimene sekkuma ei pea.