Pekingi paleekoer Sony operatsioon on möödas ja ta on juba paar päeva kodus taastumas. Mäletatavasti jäi ta Tartus auto alla ja kohe nii hullusti, et lausa kolm käppa ja vaagen olid puhta purud. Ukrainast pärit omanikud olid meeleheitel, sest laenu neile ei anta ja omast rahast jäi kõvasti puudu. Lootusetus olukorras valmistuti juba matusteks, aga hinges hoiti lootust siiski elus ja otsusega ei kiirustatud.
Ja õieti tegid, et kannatasid ning ei kiirustanud surmasüstiga nõustuma. On hea meel teatada, et headus võitis taas ning jutud eestlaste hoolivusest ning meie loomaarstide professionaalsusest jõuavad ka seekord kodumaast hulga kaugemale. Dr. Martin Karindi nägi kurja vaeva ja üksjagu pikemaks veninud luudelappimisoperatsioon möödus edukalt. Ega seda kunagi alguses tea, sest mustmiljon asja võib valesti minna, aga sedapuhku läks kõik nii nagu ortopeedia- ja neuroloogiaõpikud ette näevad. Ideaalist jäi puudu vaid see, et tagakäppa remontida ei andnud ja luupea tuli maha võtta, aga selle puudujäägi korvavad tulevikus lihased ning taoline asjade käik liigitub rutiinse tavapraktika alla, mis looma elukvaliteeti ei mõjuta.
Sony katsumused pole aga kaugeltki läbi ning nüüd sõltub kõik juba nii koerast, aga veel rohkem siiski pererahvast, kes peavad nii puurirežiimi kui ka ravijuhendit lausa piinliku täpsusega järgima. Lihtne see pole, sest väga raske on oma lemmikut puurist mitte välja lasta, aga midagi pole parata ning ilma taolise “piinamiseta” võib kogu töö ja vaev aia taha minna.
Raha, raha, raha. Sellest ei saa üle ega ümber. Nagu tavaks, kannan alati kohusetundlikult ette palju kokku tuli ja raviks kulus. Praeguses majandussituatsioonis, mil annetused vähenevad nagu kevadine lumi, oleme sunnitud kümme korda mõtlema enne kui heakskiidu anname. Nii ka seekord. Eesti Maaülikooli loomakliinikuga sai kokku lepitud, et Loomapäästegrupi osaks jääb 2000, omanikud maksavad 500 ja ülejäänu kirjutab kliinik kas heategevuse korras korstnasse või lasevad maja sees kübara ringi käima.
Kaks tonni. Mõnede jaoks vähe, aga samas siiski nii meeletult palju. Vähemalt meie ühingu jaoks, eraisikutest rääkimata, sest rahabosside sekka ei kuulu meist vast suurem osa. Kartsin ja pabistasin, aga taas saime hakkama ning 89 inimest toetas Sony olelusvõitlust 1826 euroga. Seega juurde pidime lisama õige vähe, et kliinikuga kokku lepitu täidetud saaks.
Lugu sai oma õnneliku punkti ja taaskord nagu kümneid kui mitte sadu kordi varem võtsid loomasõbrad endid kokku ja aitasid hädalised jännist välja. Kamba peale ongi lihtsam kui mitte öelda, et pahatihti ongi see ainuke võimalus. Sony koos pererahvaga tänab! Loomapäästegrupp tänab! Mina tänan! Siiralt! See kõik kokku on nii äge ja vägev!
