Ukrainas toimuv šokeerib ja kurvastab meid kõiki. Püüame sõja tõttu kannatanuid aidata nii, kuidas oskame. Loomakaitseorganisatsioonina tunneme loomulikult ka muret selle üle, mis saab sõja ajal lemmikloomadest. Seetõttu oleme oma abikäe ulatanud neile Ukrainast tulnud inimestele, kes on koos lemmikloomaga Eestisse pakku tulnud.

Varjupaikade MTÜ annab abivajajatele loomatoitu, lemmikloomatarvikuid ning muud vajalikku juhtumipõhiselt ja kokkuleppeliselt. Abivajajad saavad venekeelset infot meie spetsiaalsel telefoninumbril +37256897495. Inimesed, kes saabuvad, on väga palju läbi elanud ja seetõttu anname oma panuse, et võtta neilt vähemalt seda stressi vähemaks, mis kaasneb oma loomale eluks vajaliku pakkumisega.

Ukraina inimesed on tõeliselt imetlusväärsed – oleme ju kõik meedia ja sotsiaalmeedia vahendusel näinud pilte, kuidas isegi sõjaolukorras ei jäta nad oma lemmikloomi maha. Ukrainast on Eestisse jõudnud mitmeid sõjapõgenikest lemmikloomi koos oma perega. Oleme jõudumööda nendele, kel tarvis, abi pakkunud ning tahame teiega jagada nende imeliste inimeste ja loomade lugusid.

Eelmisel nädalal pöördus meie poole Katerina, kellel oli selja taga raske teekond Ukraina sõjakoldest Eestisse. Tema kaaslaseks oli must kass Salem, kellel muide, nagu hiljem selgus, on ka seos Varjupaikade MTÜga. Nende teekond kestis neli pikka päeva, millest ühe pidid nad tervenisti jalgsi kõndima. Salem veetis kogu selle aja kitsas transpordikotis, mida Katerina tassis küll käe otsas, küll süles. Katerina kirjeldab seda meeletult rasket teekonda nii:

“Oli väga külm, pidin oma sviitri seljast võtma ja kassile ümber panema, kuna ta lausa vappus külmast. Olime põgenedes sunnitud maha jätma kogu toidu ja vee. Teadsime, et kass peab kindlasti jooma ja seetõttu peatusime vabatahtlike juures, keda tee peal kohtasime ning küsisime esimese asjana vett Salemile. Peale seda saime enda peale mõelda. Kuna kass oli väga väsinud ja ainult magas, tulid pähe kõige hirmsamad mõtted – kontrollisime, kas ta ikka hingab.

Poola piirile jõudes nägime suurt rahvamassi, oli tohutult kitsas. Sel hetkel ausalt öeldes kartsin, et ma ei saa hakkama. Inimesed olid paanikas, tõuklesid ja karjusid. Hoidsin keset rahvamassi seistes mitu tundi transpordikotti kassiga üleval. Käed valutasid kohutavalt, kuid ma teadsin, et kui käed alla lasen, siis kass lihtsalt trambitakse surnuks. Terve see aeg Salem lihtsalt värises. Kui me peale seda mitmetunnist õudust autosse istusime, lasime kassi transpordikotist välja, soojendasime ta üles ja andsime talle toitu ning vett. Peale seda magas ta terve ööpäeva. Eestis korterisse jõudes ja nähes enda lemmikmänguasju, muutus ta natuke elavamaks ja rõõmsamaks. Salem oli elus ja terve, aga siiski saime aru, et kõik ei ole päris korras.”

Kuna kass oli loid ning keeldus söögist, võttis Katerina ühendust meiega. Sümptomid olid tõsised ja tegutseda tuli kiiresti, et Salem saaks koheselt veterinaarabi. Siinkohal suur aitäh Eesti Väikeloomaarstide Seltsile ja PetCityle kiire reageerimise ja suurepärase koostöö eest! Kassil olid stressist tekkinud terviseprobleemid, mis said tänu õigeaegsele ravile õnneks lahenduse ning hetkel on kass oma ajutises kodus taastumas.

Katerina oli üllatunud, kui sai teada, et tema oli esimene, kes abipalvega Varjupaikade MTÜ infotelefonile helistas:

“Me ju nägime, kui palju loomi oli piiril. Loodan väga, et nad kõik on elus ja terved. Praegu võtab Salem veterinaari poolt määratud ravimeid ja tunneb end paremini. Ta üritab järjepidevalt süüa toataime, aga me ei pahanda ja anname talle andeks kõik tema väikesed patud, kuna see kassike toetas meid sellel masendaval teekonnal. Ta on väike kangelane, kes tõstab meie tuju. Veelkord täname abi eest. Oli siiralt hea meel näha, et meie lemmikust hoolitakse!”

Hiljem tuli välja ka üks ääretult tore kokkusattumus – nimelt on Salem meie endine hoolealune! Katerina elas lühikest aega Eestis ja võttis toona meie Võru varjupaigast väikese kassipoja – Salemi. Koos kassiga kolis ta tagasi oma kodumaale Ukrainasse ning nüüd on nad olude sunnil taas Eestisse jõudnud.

Salemi veterinaararve saime tasuda tänu Varjupaikade MTÜ Rexi Fondile. Lõime Rexi fondi aastaid tagasi elulise vajaduse tõttu – et aidata meie endiseid hoolealuseid, kes vajavad ootamatult veterinaarabi, kuid omanikul ei ole selleks piisavalt võimalusi. Oleme väga rõõmsad, et Katerina pääses sõjakoledustest ja et kõige selle juures ei jätnud ta maha enda neljajalgset pereliiget. Hetkeseisuga oleme toetanud 19 Ukrainast pääsenud looma, kuid teame, et abivajajaid on meile järjest juurde tulemas.Lisaks on meil toita-ravida ligi 500 oma hoolealust, kelle heaolu eest jätkuvalt seisame. Soovi korral saad meie tegevust toetada SIIN