Kuigi karusloomi enam Eestis kasvatada ei tohi, on siiski lubatud karusnaha müük. Karusnahksete kasukate ja mütside populaarsus on Eestis ja kogu Euroopas viimastel aastakümnetel üha langenud, ent paljud meist ei mõtle, et ka kapuutsi serv, jope krae või ka koti külge riputatav vidin võivad jätkuvalt olla valmistatud karusnahast.
Karusnahk pärineb reeglina, kas spetsiaalselt naha pärast kasvatatud või loodusest püütud loomalt. Mõlemal juhul tähendab karusnaha tootmine loomale suuri piinasid ning kohutavat mõju keskkonnale.
Karusloomafarmid saastavad kohalikku loodust ning ohustavad liigilist mitmekesisust – paljud karusnaha eesmärgil kasvatatavad liigid on võõrliigid. Looma loodusest püüdmiseks kasutatavad lõksud ei tea, kes lõksu satub ning nii võivad hukkuda ka ohustatud liikide esindajad või koduloomad.
Karusnaha töötlemisel kasutatakse meeletutes kogustes vett ning kahjulikke kemikaale, mis ohustavad nii töötajaid kui hiljem karusnaha kandjaid. Näiteks on levinud vähki põhjustava formaldehüüdi kasutamine, mille ohtlikke koguseid on korduvalt leitud poelettidele jõudnud karusnahast. Kemikaalide tõttu ei ole karusnahk sageli enam isegi mitte biolagunev.
Aga mida siis teha?
Tihti saame tarbijana karusnahksest tootest lihtsalt loobuda. Koti külge võib jänesenahast aksessuaari asemel riputada ka toreda ja praktilise helkuri. Kui kardad külma ilma, siis kaasaegsed sünteetilisest tekstiilist valmistatud kraed ja kapuutsi detailid on täpselt sama soojapidavad kui karusnahk ning soe on nii kandjal kui rebasel või jänesel, kellel tarbija teadliku otsuse tulemusel enda kasukas selga jäi.
