Põdraküttimise kokkuvõte

Juhatuse liige Priit Vahtramäe on kogunud kokku 2022 hooaja põdraküttimise andmed piirkonniti.

Ta esitles maakonna juhtidele 12. jaanuaril maakondade põdraküttimise kokkuvõtteid ja analüüsi. Lõppenud küttimishooajal kütiti kokku 4529 põtra, mis oli võrreldes 2021. aastaga 505 põtra vähem ja 2020. aastaga võrreldes 283 isendi võrra väiksem. Jahindusnõukogudes lepiti kokku 4484 isendi küttimises, mis on võrreldes eelmise aastaga 564 isendi võrra väiksem. Samas peab arvestama seda, et 2022. aasta kokkuleppe hulgas ei ole Järvamaa limiiti, kuna jahindusnõukogus kokkulepet ei saavutatud, kuid jahti alustati jahimeeste enda küttimissoovi – 248 isendi alusel.

EJS soovitas ja kolmel maakonnal (Jõgevamaa, Pärnumaa ja Ida-Virumaa) oli jahindusnõukogu otsustes lubatud hälve küttimismahu täitmisel +/-10‒20% ning kokkulepitud limiit ei olnud minimaalne. Omakorda oli struktuurne hälve +/-30% lubatud Lääne-Virumaal. Lisaks oli ka Viljandimaal lisaklausel protokollis, et seltside omavaheline koostöö limiitide täitmisel on lubatud. Kokkuvõttes olid need kokkulepped mõistlikud ja andsid maakonna jahiseltsidele pingevabama küttimismahu täitmise võimaluse. Selline praktika aitab Pärnumaal, Viljandimaal ja Ida-Virumaal lugeda 2022. aasta kokkulepitud limiit täidetuks ja see praktika peaks ka edaspidi saama tavapäraseks ja on seltsidele abiks riskivabama küttimismahtude täitmisel, kartmata nendest tulenevat ohtu.

Ligi 5000 põtra

Eelmisel hooajal 2021 küttisime Keskkonnaagentuuri soovititatud minimaalse soovituse järgi, mis oli põdra üldarvukuse hoidmiseks ~5000 põtra. Kuid 2022. aastal KAUR-i minimaalset soovitust (4800 isendit) kokku ei lepitud ega ka kütitud. Küll aga kütiti EJS-i soovitatud maksimumi tasemel, kuna soovitus oli küttida minimaalselt 4000 isendit, et tagada struktuurne küttimine ja maksimaalt 4500 isendit, millega struktuurset küttimist ei ole võimalik tagada ja seda ka kokkuvõte tõestab.

Ligi kolmandik ei täitnud küttimismahtu

Priit Vahtramäe tegi ka maakondadest kokkuvõtteid ja erilist tähelepanu pööras ta täitmise protsendile, struktuurile ja ka seltside hulgale, kes ei täitnud küttimismahtu, mis on kindlasti indikaator limiitide soovide ja ülehindamise osas.

Puht statistiliste arvude võrdlusel saime teada, et küttimismahtu ei täitnud 118 jahiühendust (2021. a 75), mis oli juba 35,5% (2021. a 22,72%) kogu jahiühenduse arvust ja oli ka 12,78% suurem kui 2021. aastal. Neljas maakonnas oli hälve lubatud, mistõttu jahindusnõukogu otsusega saavad paljud nendest täidetud reale ja neid on ilmselt 25-29 jahiühendust.

“Kui aga vaatamata küttimismahu suurusele oli täitmata jätmine jahiseltside teadlik otsus, on see igati positiivne ja seaduslik võimalus põdra populatsiooni säilitada paremas seisus, kuid kui seda ka tegelikult ei suudetud, siis on see tõsine märk hoiatuseks ka teistele, eriti naaberseltsidele,” ütles Vahtramäe.

Vasikaid on vähe

“Tõsine murekoht on aga struktuurne küttimine ja seda näitab juba viimase nelja aasta kokkuvõtte, et “varastame“ ise populatsioonist. Eriti hull on see pullide osas, mis kindlasti juba uuel hooajal annab endast märku. Osalt andis see tunda juba eelmisel hooajal, kui paljudel seltsidel olid vasikad väga väikesed (paaritatud alles teise indlemise ajal ja kuu aega hiljem sündinud) ja jätkuvalt tulevad ajujahtidest välja tugevas keskeas ja kõige paremas poegimisvanuses lehmad ilma vasikateta. Põdravaatluse kaardilt on näha, et nad ei ole ka imetanud, järelikult ka paaritamata või on tiinus katkenud,” arvas Vahtramäe.

EJS on soovitanud viia kõikide kütitud lehmade emakad uurimisele, et juurdekasvu tegeliku numbri teadasaamiseks oleks valimik võimalikult suur. “Näiteks näitas “Seirearuanne 2022″ selgelt seda, et neis maakondades, kus viidi suurem hulk emakaid, kukkus indlevat emaste osakaal ja oluliselt ka keskmine loodete arv ühe emaslooma kohta, järelikult ka juurdekasv. Selgelt on seda näha Ida-Virumaa, Saaremaa ja Viljandimaa näitajates. Võttes aga arvesse Hiiumaa andmed, näeme, et viidud on täpselt üheksa proovi viimasel kolmel aastal, kuid järsult on langenud indlevat emaste arv ja keskmine loodete arv. Lisaks oli hiidlaste vasikate küttimise protsent ka üks madalamaid – 24%,” tõi Vahtramäe välja.

Olukord on halvenenud

Lõplikuks struktuuriks kujunes 38,73% pulle, 33,33% lehmi ja 28% vasikaid. Vasikate protsent on küll eelmise hooajaga võrreldes langenud 1,8% ja see on selge märk, et olukord halveneb ja otsida on vaja põhjuseid, miks see nii on. “Kuna olukord on halvenenud, siis lehmade küttimine on võrreldes eelmise ja üle-eelmise aastaga tõusnud 1% võrra. Samas kui olukord halveneb, siis jahimees oskab emasloomi hoida, kuid võrreldes 2019. aastaga on see langenud 0,67%. Samas pullide küttimine on liiast juba 4 aastat ja see on võrreldes 2021. aastaga tõusnud veel 1,07% ja on viimase 4 aasta keskmisena olnud 37,82%,” tõdes Vahramäe.

Mida vähem on võimalus vasikaid küttida, seda enam survestatakse pulle ja lehmi ja struktuuri 1% tõus viitab sellele.

Kui võrrelda protsente, siis arvuliselt on see väike vahe, aga kui võrrelda isendite arvu, siis näeme, et pulle on kütitud 435 (2021. a 407) isendit rohkem kui vasikaid ja 206 (2021. a 249) isendit rohkem kui lehmi. Ka lehmi on kütitud 229 (2021. a 158) isendi võrra rohkem kui vasikaid. See tähendab keskmiselt iga jahiühenduse kohta 0,69 (2021. a 0,5) lehma ja 1,31(2021. a 1,23) pulli, mida aga ei tohiks teha, kui tahame ka tulevikus, et meil oleks loomi, kes vasikaid toovad.

“Mõlema sugupoole osalus vasikate saamise protsessis on oluline ja tähtis on ka konkurents, et lehmade ülekaal oleks 1,2-1,5 iga pulli kohta. Kokkuvõttes peaksid seltsid teadma kui suur on karja protsent enne hooaja algust ning kui palju on pulle ja lehmi. Et säilitada struktuurset küttimist, peame uuel hooajal küttimist vähendama nii palju, et kõigil oleks võrdne väärtus,” tõdes Vahtramäe.

Maakondade ülevaade

Statistiliselt oli kõige parema struktuuriga Saaremaa, Raplamaa ja Viljandimaa. Oma hea struktuuri aga kaotas võrreldes eelmise aastaga Hiiumaa (34+32+34), kus eelmisel hooajal kütiti pulle võrreldes lehmadega 12% ja võrreldes vasikatega 20% rohkem. See viitab tõsisele probleemile ja liiga suurele küttimismahule. Kui uuel hooajal ei vähendata limiiti 50%, võib mõneks ajaks põdrajahiga paus tulla.

“Saaremaa tegutses struktuuri osas hästi seetõttu, et kuigi limiiti ei suudetud täita, siis nad “ei varastanud” puuduolevaid vasikaid ka pullide ja lehmade arvelt. Mittetäitmisest tuleb õppida ja uuel hooajal küttimismahtu vähendada 10-15% ning vähemalt selles suuruses põdrajaht on jätkusuutlik,” ütles Vahtramäe.

Kõige väiksem vasikate osakaal struktuuris oli Valgamaal 22% ja Hiiumaal 24% . Statistikas paistsid silma ka teist aastat järjest Põlvamaa ja Võrumaa, kus kütiti lehmi struktuurselt 29-31%.

“Kokkuvõttes aga kütitakse vasikate puudumisel rohkem pulle ja seda viimased neli aastat, mis aga ei ole populatsiooni seisukohast õige. Kuigi pulle sünnib küll rohkem, siis täna rikume sellega tasakaalu, sest neid hukub ka kõige rohkem ja nii kiire pullide vähenemine viib tagajärgedeni, mida me ei soovi. Kahjuks on need tagajärjed juba käes ja tuntavad,” tõdes Priit Vahtramäe.

Kui eelmisel aastal oli vabariigis üks jahipiirkond (Pajusti Lääne-Virumaal), kes põtru ei küttinud ja seda ka ka möödunud hooajal, lisandus nüüd neid juurde Valgamaalt. Keeni ja Tõlliste jahtkonnad ei küttinud ühtegi põtra. Kuna Valgamaa limiidi täitmine oli ka vabariigi nõrgemaid.

Valgamaal on 21 jahipiirkonda, mis paljud jagunevad omakorda ka jahialadeks (10) ja kui võtta aluseks jahialade ja piirkondade küttimine, siis 21 jahiala või piirkonda küttisid 10 põtra ja alla selle (keskmiselt 5-6 isendit). Saaremaal aga on jahipiirkondade keskmine küttimine langenud 8,22 isendini jahipiirkonna kohta. Hiiumaal, kus küttimismaht oli Saarmaast poole väiksem, kütiti keskmiselt iga piirkonna kohta 9,6 põtra. Siin on nad selgelt Saaremaast kangemad.

Liikluses hukkunud isendid

Kuigi põtrade arvukus on langenud võrreldes 2013. aastaga kaks korda, paistab silma ikkagi mõnes piirkonnas suur põtrade hukkumine. Samuti tuleb arvestada liikluses hukkunud isendeid. EJS-i ja Maanteeameti koostöös on selgunud, et Eesti teedel hukkus liikluses eelmisel aastal 195 põtra, mis on sama suur kogus, mis jäi kokkulepitud limiidi ja Järvamaa meeste küttimissoovis (4732) täitmata.

Paraku loomade liikumist ka madala arvukuse juures ei peatata ja sellises suurusjärgus põtru (200 isendit) jääb tõenäoliselt ka tulevikus autode alla. Need on noored isendid, kes ei tea veel, kust on ohutu üle minna või isendid, kes on toidu otsingul või jooksuajal liikvel.

Hukkumistega peame tulevikus arvestama ka jahindusnõukogudes. Näiteks Lääne-Virumaa Viitna jahimaadel jäi auto alla 8 põtra, mis moodustas 50% kütitud põtrade arvust. Lisaks hukkus Uhtna jahimaadel 5 põtra, mis oli 1/3 piirkonna kütitud põtradest. Õnneks oli nende kahe piirkonna küttimismaht selle võrra juba lõppenud hooajal madalam.

Viljandimaal Lembitu jahipiirkonnas kütiti 11 põtra ja liikluse hukkus lisaks 5 põtra, mis on samuti 1/3 kütitud loomadest. “Paraku on jahipiirkonnas kaks suurt maanteed ja lisaks raudtee. Õnneks on olemas reflektorid, mis kindlasti töötavad ja juba sellel aastal paigaldatakse veel kolm reflekroit üle jooksu kohta,” selgitas Vahtramäe.

Ida-Virumaa on eeskujuks

“Kolmandat aastat järjest tegi hea ülevaate maakonna kohta Ida-Virumaa, kus jahimehed on kokku leppinud maakonna tasemel, et toovad ülevaatuseks kõikide pullide sarved ja lõualuud ja ka lehmade lõualuud ning emakad, et saada aru kus ja kas on struktuurse küttimisel viga,” sõnas Vahtramäe.

Lõppenud hooajal toodi hindamisele Ida-Virumaa jahiseltsi liikmete poolt 205 bioproovi, mis oli kokku 78,8% kütitud loomadest. 2021. aastal oli see osakaal 92% ja 2020. aastal 56%. “Võrreldes 2021. aastaga on väike langus, aga kuna on aru saadud, mida suurem valim bioproove maakonna kohta, seda parema ülevaate ka saab,” tõdes Vahtramäe.
Analüüs näitas selgelt, et keskmine pullide vanus oli 3,03 aastat ja võrreldes 2021. aastaga (3,26 a) see langes ja on ka vähenenud võrreldes 2020. aastaga (3,5 a), aga lehmade keskmine vanus on 4,4 aastat, mis on veidi langenud võrreldes 2021. aastaga (4,8), kuid on siiski kõrge.

Kui vaadata eraldi kütitud pullide vanuseid, siis näeme, et kütitud on küll vähem 1,5 aastaseid pulle (27) kui 2021. aastal (37). “See tuleneb sellest, et maakonna küttimine langes selle võrra (14 pulli võrra), aga samas näitavad selles vanuses pullid, et need on eelmisel aastal küttimata vasikad ja vasikaid pidi alles jääma. Kui sinna juurde lisada sama palju mullikaid, jäi vasikaid päris palju alles (kütiti 99 vasikat) ehk 1/3. Selleks, et aga küttimine oleks jätkusuutlik, peaks alles jääma 50% vasikaid,” sõnas Vahtramäe.

Ka näitab nii 2021. kui ka 2022. aasta kütitud sama kogus (26 ja 24 isendit) 2,5-aastaseid pulle, ka siis jäi vasikaid alles. “Küsimus nüüd on, miks me neid aga jahiajal ei leia ja see põhjus peab olema kas põdra teistmoodi käitumises seoses koerajahi ja suurenenud kiskjate arvuga või on see mingi muu põhjus,” toob Vahtramäe välja.

Nii pullide kui ka kütitud lehmade keskmine vanus peab olema võimalikult väike (alla 3 a), et jaht oleks jätkusuutlik. “3,5-6,5 aastaseid vanuseklasse peaksime hoidma ja säilitama kui oma tugevat põhikarja. Üle 6,5 aasta oskavad loomad juba ise ennast ja järglasi hoida,” ütles Vahtramäe.

Ka näitab Ida-Virumaa küttimisgraafik, et põtrade küttimine langeb 2014. aasta tasemele ja isegi alla selle, mis on tase, kus küttisime (aastatel 2004-2012) keskmiselt vabariigis ca 4474 põtra. “Selline analüüs võiks ja peaks olema täna igas maakonnas,” tõdes Vahtamäe.

Täideti 96% küttimiskohustusest

Ülevaade maakondade limiidi täitmise lõikes näitas, et kõige raskemas olukorras oli Valgamaa, kus täideti küttimismahust ainult 83% (2021. a 96%), Saaremaal aga 90% (2021. a 95%). Teist aastat järjest oli nõrga täitmise protsendiga ka Läänemaa – 91%. Ida-Virumaa ja Raplamaa täitmine (93%) oli samuti kehv, mis viitavad liiga suurele küttimiskohutusele. Keskmine maakonna täitmine andis matemaatiliselt 96%.

“See on esimene kord pärast 2013. aastat, mil hakkasid tööle jahindusnõukogud, kui ei täidetud küttimiskohustust. Seega peaks ka jahindusnõukogude liikmed tõstma teadmisi ja mitte tegema otsuseid liiga kergekäeliselt. See aeg on lõppenud, kus meil oli “loendusvead” ja üks puha milline limiit määrati, suudeti see täita,” on Vahtramäe kindel.

Jahindusnõukogude töökorra punktis 2.1.1 on selgelt kirjas, et ulukisõraliste küttimismahu ja -struktuuri kokku leppimisel igaks jahiaastaks jahipiirkondade kaupa lähtutakse jahiulukite seirearuandest ja jahipiirkondade kasutaja ettepanekutest. Millegipärast aga sellest teisest poolest – jahipiirkonna kasutajate ettepanekutest – ei lähtuta ja neid ei arvestata.

Pabulaloenduse indeks oli kõrge

“Maakondade analüüse tehes jäi silma ka mitme maakonna limiidi mittetäitmise ja väga kõrge pabulaloenduse indeksi seos selles maakonnas. Siiani olen hinnanud, et pabulaloendus on meie metsades alates 2015. aastast ja selle järjepidevus ning saadud andmed on ühed olulisemad ja täpsemad indikaatorid põdra arvukuse tõusu ja languse osas aga ilmselt see päris nii ei ole,” ütles Vahtramäe.

Eesti keskmine pabulaindeks oli 7,2. Tartumaal oli aga kõige kõrgem pabulaindeks Järvselja loendusalas 15,6, kuid see jahipiirkond ei ole neli aastat suutnud limiiti täita. Ka Meeksi piirkond jäi hätta. Lähedal olevad Kastre ja Luunja limiidid on minimaalsed.

Viljandimaal loenduspiirkonnas Sudiste-Veisjärves on vabariigi kõrgeim pabulaindeks 20 ja seda viimased seitse aastat. Kui siiani ei olnud maakonnas selles piirkonnas olevatel seltsidel probleemi küttimisega, siis 2022. aastal tekkisid probleemid. “Vambola ning Kärstna jahipiirkond limiite ei täitnud, kuna vasikate osakaal oli väga väike. Ka Tarvastu kurtis vasikate puudumise üle,” selgitas Vahtramäe.

Läänemaal oli loenduspiirkonnas Haapsalus-Martnas pabulaindeks 15,8 ja võrreldes 2021. aastaga näitas, et see tõusis 84,9%, kuid sinna jäävatel jahipiirkondadel ei õnnestunud enamikel limiite täita, kuna põtra ei olnud. Sinna piirkonda jäi Haapsalu, Kasari, Noarootsi ja Taebla. Samas Läänemaa teises loenduspiirkonnas Matsalus-Lihulas-Vatlas oli pabulaindeks kaks korda väiksem kui eelpool kirjeldatud piirkonnas. See oli 9,0, kuid seal polnud küttimislimiitidega probleeme ja need täideti.

Järvamaal oli piirkonnas Lõõla-Vahastu kõige kõrgem pabulaindeks – 16,6 ja võrreldes 2021. aastaga tõusis 68,8%. “Järvamaa Lõõla jahipiirkond ei suutnud ka endi soovitud limiiti täita või siis ei täitnud tahtlikult, kuna on näha, et vasikaid ei olnud. Seega hakkab ilmnema ka see, et osad piirkonnad on põtradele talvituspiirkonnad, kuhu nad kogunevad kuna seal on piisavalt toitu ja varjepaiku, et talv mööda saata, kuid talve lõppedes liiguvad sealt mujale, jättes endast maha pabulahunnikud,” sõnas Vahtramäe.

Raske hooaeg

“Kokkuvõttes oli raske hooaeg ja edaspidi tuleb teha kõik selleks, et veel allesjäänud populatsiooni hoida terve ja tugevamana ning küttida mitte rohkem kui juurdekasv. Selleks aga peaksime paljud küttimissoove vähendama, lähtudes elupaikadest, et tagada struktuurne küttimine. Erilist tähelepanu tuleks pöörata dominantsete (keskeas, 3,5‒6,5 aastaste) lehmade ja pullide hoiule ja küttida põhiliselt noorloomi ning vasikaid,” arvas Vahtramäe.

“Jälgima peaks ka Keskkonnaagentuuri soovitust ja uuel hooajal sellest lähtuma. Selles tõdeti, et põdra küttimismahtu tasuks võrreldes eelmise jahihooajaga suurendada eeskätt nendes jahipiirkondades, kus põdra asustustihedus ja/või nende tekitatud kahjud on jätkuvat kõrged. Piirkondades kus asustustihedus on madal ja kahjud puuduvad või esinevad vaid väga lokaalselt, võiks hoida küttimismahud eelmise aasta tasemel ja vajadusel neid ka langetada,” tõi Vahtramäe välja.

“Uuel hooajal tuleks arvestada jahindusnõukogudes ka jahipiirkonna kasutajate soovidega ja hinnangutega selles piirkonnas. Jahipiirkondade kasutajad peaksid seekord 20. märtsiks esitatavas statistilises aruandes kirja panema võimalikult täpse arvukuse ja arvukusest lähtuvalt küttimissoovi, mis arvukuse hoidmiseks peaks olema 30-35%, mitte rohkem. Sellised ettepanekud nagu aastaid on soovitud, et küttimislimiiti soovitakse 70-100% arvukusest, näitab meie teadmatust,” ütles Vahtramäe.