Juuli keskpaigas kirjutas keskkonnakaitsja Eleri Lopp-Valdma Delfis artikli, kus pöörab tähelepanu ilvese arvukuse vähenemisele ning peab selle põhjuseks salaküttimist ja vildakaid seireuuringuid. Kuna artikkel eksitab nii mõneski kohas lugejaid, selgitab Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männil lähemalt, miks ilvese arvukus püsib allpool soovitud taset – põhjus ei ole vildakas meetodis ega poliitilistes otsustes, nagu väidab Lopp-Valdma.

Keskkonnaagentuur avaldas hiljuti värske ülevaate ulukiasurkondades aastate jooksul toimunud muutustest ja nende põhjustest. Sealt selgub, et ilveste arvukus on meil väiksem kui võiks olla. Ilvese arvukuse viimane kõrgseis oli 2000ndate lõpus ning hea aastane juurdekasv võimaldas neid toona ka küllaltki palju küttida. Kuna metskitse, kes on ilvese peamine saagiliik, arvukus oli sel ajal väga kõrge, oli kõrge ka ilvese keskkonna kandevõime, mida väljendasid head juurdekasvunäitajad.

Märgatav kahanemine

2009/2010.  ja 2010/2011. aasta külmadel ja lumerohketel talvedel hukkus aga hinnanguliselt ligi 80 protsenti meie metskitsedest, mis automaatselt kahandas kordades ka keskkonna kandevõimet ilvese jaoks. See väljendus ilvese juurdekasvu märgatava kahanemisena: langes pesakonna keskmine suurus, tekkisid sigimispausid ning suurenes noorte isendite suremus.

Siinkohal olgu lugejale meeldetuletuseks mainitud, et keskkonna kandevõime (mahutavus) on ökoloogias parameeter, mis iseloomustab populatsiooni suurust (arvukus), mille puhul populatsioon kasutab keskkonnavarusid (nt toitu, pesapaiku) samal määral, kui need looduslikult uuenevad.

Ilvesel on Eestis metskitse kõrval küll alternatiivseid saakliike, nagu näiteks jänesed, rebane, kährik, kobras, pisinärilised ning mitmed linnuliigid. Neist piisab täiskasvanud isendite ellujäämiseks, aga mitte tugevate pesakondade üles kasvatamiseks. Lisaks sellele kätkeb rebaste ja kährikute ilvese söögilauale tulek endas suurenenud riski nakatuda kärntõppe, mis oli kindlasti üheks täiendavaks suremusteguriks näiteks 2010ndate aastate esimeses pooles, mil nii rebaste kui ka kährikute seas oli seda haigust põhjustav süüdiklest laialt levinud.

Neil aastatel oli üheks ilvese arvukuse languse tõenäoliseks põhjuseks ka tema väljaränne lõunasse. Nimelt mõjutasid 2010ndate alguse rasked talved metskitse arvukust märksa vähem Lätis, mistõttu säilis seal ilvese keskkonna kandevõime märksa kõrgem kui meil. Nõnda jätkus Lätis üsna intensiivne ilvese küttimine ajal, mil Eesti asurkonna seisund enam küttimist ei võimaldanud. On üsna tõenäoline, et neil aastatel osa Põhja-Lätis kütitud ilvestest olid Eestist pärit isendid.

Salaküttimise roll

Kolmandaks suremusteguriks 2010ndate esimeses pooles oli tõenäoliselt ka suurenenud salaküttimine, põhjuseks eeskätt kahanenud arvukusega metskitse „kaitsmine“. Oli ju veel käesoleva sajandi alguses, rääkimata eelmisest sajandist, ulukite lisasöötmise kõrval üheks olulisemaks biotehnika võtteks jahimajanduses kiskjate hävitamine. Kõik need eelpoolmainitud suurenenud suremustegurid olid aga otseselt seotud metskitse arvukuse drastilise langusega meist sõltumata põhjustel.

2010ndate algul, mil metskitse arvukus oli juba langenud ning sellest tulenev ilvese arvukuse langus oli samuti juba märgatav, jätkati ilvese küttimist, seda küll juba oluliselt vähendatud mahus. Toona sai nimelt otsustatud, et ilvese keskkonna kandevõime kahanemisel alla kriitilise piiri on mõistlik jahipidamisega vähendada ka ilvese arvukust, et soodustada metskitse arvukuse kiiremat taastumist ning luues sellega eelduse ka ilvese kiiremaks taastumiseks. 

Tagantjärele tarkusena võib keegi asjatundmatu ju öelda, et neil aastatel toimunud üleküttimine oli ilvese asurkonna ebasoodsasse seisundisse langemise põhjuseks. Seda ei või siiski väga tõsiselt võtta. Nimelt toimus metskitse massiline suremine 2010. aasta kevadtalvel. Sel ajal oli ilvese arvukus veel kõrge, mistõttu muutus sellele järgnevalt ilvese kisklus oluliseks teguriks juba niigi madala metskitse arvukuse jätkuval langusel.

Ega me täpselt ei tea, kuid siiski on üsna tõenäoline, et ilvese arvukuse ennetava langetamiseta oleks metskitse arvukus veelgi kahanenud, tuues endaga kaasa ilvese keskkonna kandevõime veelgi madalama läve ning tema arvukuse veelgi suurema languse, millest välja tulek oleks olnud veelgi vaevalisem. Küll aga tuleb üheselt otsustajate eksimuseks pidada 2015. aastat, mil nii metskitse kui ka ilvese seisund näitas paranemist, k