Foto Kaidi Silm

Pärnu rannaniidu looduskaitseala pindalaliselt suurimaks kaitse-eesmärgiks on rannaniidud, mis on arvatud liigikaitseliselt oluliste rannaniitude hulka. Rannaniitude hoolduskava järgi on sellised rannaniidud vähemalt 75% ulatuses avatud veepiiriga ja üle 50% ulatuses madalmurused niidud, mis on paljude ohustatud linnuliikide või kõre olulisimad pesitsus- ja elupaigad Eestis. Et tagada ohustatud liikidele optimaalsed elupaigatingimused, peavad need alad olema võimalikult suured ja avatud – eelistatult vähemalt 45 ha suurused, puudetukkadest ja põõsastikest killustamata niidukompleksid, kirjutab Keskkonnaameti maahoolduse büroo vanemspetsialist Cätrin Martinson.

Liigikaitseliselt on sellistel rannaniitudel nagu Pärnus erilise tähelepanu all niidukahlajad, kelle olukord ja pesitusedukus on väga halvas olukorras. Kahlajateks nimetatakse kõiki kurvitsaliste seltsi kuuluvaid ranniku- ja soolinde peale merelisema eluviisiga ännide, kajakate, tiirude ja alkide. Rahvale tuntuimad on ehk punajalg-tilder, niidurüdi, kiivitaja jt. Need linnud otsivad toitu madalates rannaniidu lompides lõugastes nokaga kahlates. See tähendab, et nendele lindudele on eluks vajalik madalmuruste, suurte ja avatud ja samal ajal ka merevee mõjutatud rannaniitude olemasolu. Seal on linnud kiskjate eest kaitstud.

Pärnu rannaniitude hooldusvõtte puhul on oluline nüanss ka nende koosluste reljeef, mis pehme pinnase tõttu ei võimalda hoida kooslust avatuna niitmise teel. Ebatasasel ja märjal kooslusel on niidet kokku koguda raske ja antud koosluste puhul tihti ka võimatu. Kui võtta lahti Maa-ameti kaardirakendusest ortofoto, siis saab oma silmaga näha, kui palju on nendel kooslustel lõukaid, märgi soonekohti, mille vahel tõesti leidub ka kuivemaid põndakuid, kuid nendeni tehnikaga pääsemine ja mõistlikkus on eraldi küsimus – märja pinnasega kooslust võib tehnika ka kahjustada. Nendel aladel ei ole kahjuks võimalik niitmise teel saavutada võimalikult suurt avamaastikku ega samal ajal tagada karjatamisest tulenevat loomulikku reljeefsust ning rannikulõugaste ja mere piiri avatuna püsima jäämist.

Lisaks eelnevale on Pärnu pärandniitude puhul tegemist taastumisjärgus olevate kooslustega, mille taimestikus on palju pilliroogu. Ka pilliroo ohjamiseks ja niidukamara taastumiseks on vajalik loomadega karjatamine, kes oma sõrgadega pinnast õhutavad, värske kevadel tärkava roo ära söövad ning pilliroo risoome lõhuvad. Roogu niidetakse traditsiooniliselt roo kasvatamiseks ja tarberoo varumiseks. Sageli pole see pinnase tõttu võimalik, mistõttu ei ole nendel aladel võimalik niitmise teel saavutada kamara taastumist ja madalmurusust. Nagu juba öeldud, on see aga looduskaitseliselt sealsete liikide elupaikade säilimiseks vajalik.

Eesti looduse infosüsteemi andmete põhjal levivad Pärnu rannaniidul taimed nagu soo-neiuvaip, ahtalehine ängelhein, kahkjaspunane sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, harilik muguljuur, emaputk ja sile kardhein. Kõik need taimeliigid vajavad säilimiseks avatud kooslust, et kõrgtaimestu, milleks Pärnu rannaniitudel kujuneb ilma hoolduseta pilliroog, neid ei lämmataks. On päevselge, et osad taimed võivad sattuda kariloomade toidulauale, kuid siiani on neil kooslustel kasutatud portsjonkarjatamist ehk koplite kaupa karjatamist, mis toetab pidevalt teatud arvu taimede õitsemise ja liikide säilimise. Koosluste kinnikasvamine aga seda ei võimalda.

Pärnu rannaniidu looduskaitsealal on inventeeritud ca 300 ha pärandniite, millest hoolduses oli 2021. aastal ca 230 ha. Selle 230 ha seest võib hinnanguliselt leida umbes 10% kõrgemaid põndakuid, mida võiks ilma kogu ala reljeefi arvesse võtmata nn paberi peal niita. Kuid sellised üksikud lapid ei taga kuidagi kogu kaitseala koosluste avatuna püsimist ega ka looduskaitselisi eesmärke.

Pilliroog kasvab märjemates kohtades tagasi juba järgneval aastal ning laieneb kiiresti taas igal järgneval aastal ka kuivema pinnase poole. Puitunud pilliroogu on vaja aga hekseldada või niita, sest kariloomad puitunud roogu ei söö. Puitunud roo niitmine sõltub aga ilmastikust ja pinnase seisukorrast, mistõttu ei pruugi see olla täies mahus teostatav ning vajalik võib olla truksoriga niitmine, mille hind on pea 10 korda suurem tavatehnikaga hooldusest. Seega ilma hooldamiseta taastub mõne aastaga aladel 2012. aasta eelne olukord. Praeguseni on olnud Pärnu koosluste taastumises ja avanemises kõige suurem roll just veistel, ilma kelleta selline kiire progress võimalik ei oleks.

Linnaelanikud on tundnud muret veiste mere ääres karjatamise ja loomade heaolu kohta. Praegu karjatatakse rannaniite lihaveiste abil, kes oma olemuselt ja ilmastikuoludele vastupanuvõimelt ei ole võrreldavad kunagi nendel aladel karjatatud piimalehmadega. Need loomad on aretatud välitingimustes hakkama saama. Loomade liigutamine ja veetaseme jälgimine on aga normaalne ja loomulik osa rannaniidu hooldamisest – sellega seisavad silmitsi kõik rannaniidutel tegutsevad hooldajad nii Pärnus, Luitemaal, Kavarus kui ka Saaremaal.

Kui kooslusi hooldatakse karjatamise teel, siis inimeste ligipääsetavuse saab tagada kooskõlas ala enda reljeefi ja kariloomade koplite vaheldumisega. Praegu pääseb koosluste eri osadele ligi kõikjal. Kahjuks ei ole võimalik igaühel teha oma privaatset rada, sest see killustaks liialt koosluste avatust ning häiriks kaitsealuseid liike. Küll aga võib koostöös kohaliku omavalistusega kaardistada olemasolevate radade ääres alasid, mida kogukond on ajalooliselt kasutanud ning mille suhtes oleks võimalik muudatusi kaaluda.

Veereostuse allikas ei ole praegu Keskkonnaametile teada. Sel kevadel võetud esimestest veeproovidest Raekülas selgus, et reostus on olemas ka siis, kui kariloomi alal ei ole. Keskkonnaametil on plaanis korraldada uuring, mille käigus uuritakse lisaks Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi poolt uuritud rannikuveele ka kooslustele suubuvat sadevett ja kooslustel olevate lõugaste veekvaliteeti ning võimaliku reostuse geneetilist päritolu. Linnalehmade projekti käigus Keskkonnaameti tellimusel võetud proovid näitasid kohati piirnormide ületamisi just linnast niidule suubuvates sademeveekollektorites.

Kuna nii heitveele kui ka sademeveele ei ole kehtestatud mikrobioloogiliste näitajate piirnorme, siis neid näitajaid ei seira praegu ka Pärnu Vesi. Mikrobioloogiliste näitajate jälgimisega tegeleb Eestis ainsana Terviseamet. Kraavidesse suunduva heitvee ja kraavide kaudu liikuva sademevee kvaliteedi suhtes tuleks pöörduda kohaliku omavalitsuse või Pärnu Vee poole, sest sademevee suublad kuuluvad suuresti neile. Pärnu Veel on ka ülevaade, millised majapidamised ning millisel määral on liitunud heitveesüsteemiga.