Foto: EJS/Keskkonnakomisjoni koosolek

Öösihikute piiratud kasutuselevõttu arutati riigikogu keskkonnakomisjonis 17. jaanuaril.

Arutellu olid kaasatud erinevad osapooled, kellele anti võimalus protsessis osaleda ja oma seisukohti esitada. Täname EJS-i poolt selle võimaluse eest ja tunnustame komisjoni, et kaasati ka MTÜ Loomus. Nii käibki otsuste eelne arutelu demokraatlikus õigusriigis.

Tellimuse täitmine

MTÜ Loomus tegi pärast kohtumist pressiteate, kus muuhulgas kirjutas: “EJS rõhutas, et kui varem oli jaht pigem rekreatiivne tegevus, siis tänapäeval on jaht eelkõige ühiskonna ootuste ja tellimuste täitmine. Kui räägime ühiskonna ootustest ja tellimustest, tekib küsimus, kes selle tellimuse esitas. Kas oleme tõesti ühiskonnana jõudnud sinnamaale, et tellimegi kollektiivselt teatud probleemide lahenduseks surma? Veelgi enam – nõuame kollektiivselt, et tapetaks veelgi rohkem ja efektiivsemalt?“ küsis Loomuse kommunikatsioonijuht Farištamo Eller. „Meie nii ei leia ja usume, et enamik meist soovib ühiskonda, kus on nii inimestel kui loomadel võimalik elada. „Pole looma, pole probleemi,“ ei tohi olla lahendus.“”

Loomuse esindajad on sellest õigesti aru saanud. Oleme tõesti olukorras, kus jahimehed täidavad nii riigi kui ka ühiskonna poolt tulevaid tellimusi. Meie küll nimetame seda ulukite küttimiseks ja arvukuse reguleerimiseks mitte tapmiseks. Näeme siin ka mitte ainult sõnade, aga ka olemuslikku erinevust.

Kuna meil riigis on seakatk ja see on hetkel aktiviseerumise faasis, siis on riigi poolt antud jahimeestele ülesanne küttida metssigu. Mitte võimalus küttida, vaid kohustus. Selle kohustuse mittetäitmine toob jahimeestele kaasa karistuse. Selline küttimiskohustus on alates seakatku algusest Eesti, st eelmise kümnendi keskelt.

Sõraliste arvukuse reguleerimise osas tuleb tellimus maakondlikelt jahindusnõukogudelt. Need on moodustatud seaduse alusel kogukonna esindajatest, kes on ulukite tegevusest enim mõjutatud. Seal kinnitatakse küttimismahud ja need on jahimeestele kohustuslikud. Tihti soovivad jahimehed väiksemaid küttimismahte, aga otsused on konsensuslikud ja siin otsustab kogukonna esindus nõukogus. Jahimehed üksi neid otsuseid ei tee. Meil on võimalus anda oma sisend.

Suurkiskjate osas tellib küttimise riik. Ka siin kaasneb küttimisõigusega proportsionaalselt küttimiskohustus.

Väikeulukite küttimine on seadusega antud maaomaniku korraldada. Ta kas reguleerib seda ise, ei reguleeri või lepib kokku jahiseltsiga. Sellisel juhul annab tellimuse või käsu maaomanik. Olgu selleks omanikuks siis riik või eraomanik. Kui näiteks jahiselts ei täida lepingus fikseeritud kohustust kopra küttimisel, võib metsakahjude puhul oodata seltsi nelja- või viiekohalike trahv.

Tellimusnimekirja lisanduvad võõrliigid, kes ohustavad meie kodumaiseid liike ja looduslikku tasakaalu, ning nuhtlusisendid, keda riik on otsustanud eemaldada ja mitmed muud juhud.

Tänapäeva jahipidamine ongi suures osas riigi ja ühiskonna poolse tellimuse ja käsu täitmine. Jahimehed lähtuvad seadusenormidest ja ühiskonna ootustest, mis on seadusele tuginedes vormistatud.

Loomulikult anname endale aru, et see ei pruugi kõigile meeldida. Kõik need kohustused ei pruugi meeldida mingis osas ka jahimeestele endile. Vahel on kohustused päris suured ja nende täitmine võtab palju aega ja ressurssi. Samas need on inimeste ja institutsioonide ootused ja ka kokkulepped, mida tuleb täita.

Jahindus kui looduskaitse osa

Loomulikult on olemas ka jahi teine osa – eetiline jaht. Selle tarbeks ei ole vaja kasutada öösihikut. Aga selle jahi läbiviimiseks ei ole ka käske ega tellimusi. On küll soovitused ja jahinduse hea tava.

Nii nagu muutub kogu maailm, on ka jahipidamine ja jahindus muutumises. Just sellepärast, et jahindus on muutunud ja kohanenud vastavalt ühiskonna vajadustele, on ta ka säiilinud inimkonna algusest kuni tänapäevani.

Lisandunud on jahipidamine looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks. Osaleme mitmetes looduskaitse projektides, nagu näiteks „Väikekiskjate küttimine liigikaitseliselt olulistel rannaniitudel“, mis on üks osa Tartu ülikooli teadusprojektist uurides Eesti niidukahlajate (kiivitaja, punajalg-tilder, tikutaja, liivatüll, mustsaba-vigle, tutkas, suurkoovitaja, niidurüdi jt) hääbumise põhjusi meie rannaniitudel.

Alustasime osalemist ka uues looduskaitseprojektis „Metsnugise küttimine lendorava pesitsusaladel“. Lendorav on kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisasse, mis tähendab, et lendorav on esmatähtsust omav kaitsealune liik. Tema suurimad looduslikud vaenlased on metsnugis ja händkakk. Käesoleva sajandi alguskümnendil hakati lendoravaid uurima raadiosaatjate abil ja selgus, et nugised kujutavad lendoravatele tunduvalt suuremat ohtu kui seni arvatud. Koguni 90 protsendi märgistatud lendoravate surma põhjustajaks oli justnimelt nugis.

Kui nugiste arvu ei suudeta hoida Alutagusel lendoravametsades kontrolli all, satuvad ohtu aastakümnete jooksul tehtud pingutused lendorava elupaikade kaitseks.