Värske kraam:
L, 20.08.2022


23°C
 
Tallinn

Partly cloudy
 
Lisa kuulutus
Saada vihje!

Avaldatud: 12. juuli 2022

Odava looma lugu…

Foto: Martin Kraus

Iga loom on isiksus, omaenda iseloomu ja taustaga, aga varjupaika jõudnud loomad saavad mõnes mõttes endale uue alguse. Tihti on teadmised nende varasema elu kohta puudulikud või täiesti olematud. Kuid ometi on varjupaikades üks seltskond, kelle tausta me suuremal-vähemal määral teame. Need loomad ei ole enamasti püütud tänavalt, vaid nad tulevad kodudest, kus ühiskonna normide järgi peaks olema turvaline, loomad peaksid olema armastatud, hoolitsetud ja hoitud. Kuid reaalsuses on tegu vabrikutega, kus loomad ei ole mitte lemmikud, kaaslased ja perekonnaliikmed, vaid vahendid raha teenimiseks. Kutsikavabrikute, kui ühiskondliku probleemi üle arutleb loomakaitsja Hellika Landsmann.

Inimesi, kes loomadega ebaeetiliselt äritsevad, kutsuvad loomakaitsjad millerdajateks (tuletis sõnast puppymill e. kutsikaveski). Eesti koos ülejäänud Ida-Euroopa maadega on rahvusvaheliselt mustas nimekirjas – meil lokkab loomadega äritsemine ja loomade ebaseaduslik üle piiri viimine. Meie kohalik võim ei ole seda probleemi veel nii laiaulatuslikult käsitlema asunud, kuid teiste riikide eeskujul ja enda kogemusel saame seda teemat siiski avada.

Foto: Agne Astel-Rankla

Loomakaubandus on äri. Koos eksootiliste loomade kaubandusega on antud kuritegevuse liik maailmas suuruselt neljandal kohal. Omanikud teavad, et nende tegevus ei ole kooskõlas seaduse ja heade tavadega, mistõttu ei ole nad huvitatud koostööst. Kontrollkäikudel peab enda heaolu eest alati seisma, enamasti ilma politseita selliseid kontrolle läbi viia pole võimalik. Ei ole harvad juhused, kus kontrollkäikude ajal lendavad kargud, klaasid, väljaheited, aetakse kallale loomi või püütakse käsipidi kallale tulla ning seda kõike sõimu ja kriiskamise saatel. Siinkohal ongi politseist suur abi, kuna nende võime inimesi rahustada on fenomenaalne. Tihti on ka politseinikel endil silmad pisarais, kui nad aitavad loomi püüda. Olen korduvalt politseinikelt kuulnud, et laibaga korterid lõhnavad palju talutavamalt kui millerdajate farmid.

Lisaks loomade väärkohtlemisele ja üldisele agressiivsusele on sellised kasvatajad väga osavad valetajad ja manipuleerijad. Näiteks on Tallinnas üks millerdaja, kes müüb küll ise loomi, kuid ta kasvatab pesakondi erinevate puudega inimeste juures, kelle usalduse on ta võitnud. Tema juures kontrolli läbi viies on kõik parimas korras, kuid kõiki tema hoiukodusid ei ole võimalik leida. Tihti ei tegutsegi selle valdkonna inimesed üksi. Narvas kontrolle tehes sai selgeks, et tegu on ettevõtluse liigiga – on olemas peakontor, kus antakse suunad, keda paljundatakse ja mis summadega müüakse, on erinevad inimesed, kes tegelevad müügiga ja siis on hoiukodud, kus loomi hoitakse. Ehk siis on kurjategijaid oluliselt raskem avastada ja isegi kui üks hoiukodu pannakse kinni, ei halva see tegevust suurel määral.

Äritsemine internetis

Kui avada Internetis mõni müügiportaal (nt Okidoki, Kuldne Börs jne) saame näha sadu lemmikloomade kuulutusi, kus enamik populaarseid liike ja tõuge on esindatud. Lisaks veel suur osa loomade kosjakontori postitusi, kus otsitakse paaritamiseks kaaslast. Hinnad varieeruvad ebareaalsest kuni turu keskmiseni, näiteks Corgi kutsika võib osta nii 200 kui 1200 euroga ja lisaks on valida värve, mis selle tõu tunnustatud värvide hulka ei kuulu. Me peame arvestama seda, et loom ei taha saada beebisid selle pärast, et ta sooviks oma pere, vaid see on instinkt. Tõuaretuse maailm on suur ja keeruline maastik, kuid ükski tõuaretaja oma loomi internetiportaalides ei müü, vaid leiab enda loomade järglastele uued kodud juba enne loomalaste sündi.

Kuidas tunda ära millerdaja?

Millerdaja äratundmiseks ei ole üht valemit. Enamasti jõuame me vabrikutesse kaebuste abil – kas on inimesed ostnud endale looma ja miski on jäänud kripeldama või on naabritel kaebusi. Aastate jooksul olen käinud loomi kontrollimas nii pisikestes korterites kui ka uhketes majades. Esmalt hakkab ninna lõhn. Seda ei ole võimalik edasi anda. See on segu mustusest, väljaheidetest, umbsest õhust ja kurbusest. Ma ei ole nende sadade loomade juures veel kordagi näinud armastust või kiindumust oma kasvatajasse. Pigem on seal hirm ja segadus. Loomi peetakse erinevalt, näiteks puurides nagu karusloomi, kuid on ka neid, kes saavad lahtiselt joosta, kuid põrandad on väljaheidete ja prügi kihi all. Tihti on aknad kaetud tekkide või kiledega ning uksed polsterdatud, et hääled ja hais vähem leviks.

Olen näinud seinu, kus ilutsevad näitustelt võidetud karikad ja rosetid, kuid loomade pidamistingimused on kohutavad. Ei ole harv juhus, kus registreeritakse üks pesakond tõupuhasteks, väites, et loomi ei saada tihemini, kui tõustandardid soovitavad. Kuid nende pesakondade vahepeal ilmale toodud pojad antakse ära soodsamalt, neile ei väljastata pabereid, ega tehta elementaarseid protseduure, sh parasiiditõrjed või vaktsiinid ja kiip. Kuna tegu on säästuloomadega, kes antakse ära oluliselt soodsamalt, ei ole vaja kellelegi muljet avaldada. Ka tõuühingud ise on tunnistanud, et neil puudub ülevaade, mis tingimustes loomi peetakse. Niikaua, kuni paljundamise osas on reeglid soovituslikud, keegi nende täitmist ei kontrolli ja isegi rikkumiste korral midagi ette ei võeta, saab toimuda loomade väärkohtlemine ka nö korralike kasvatajate poolt.

Kui esmased tähelepanekud loomade pidamistingimuste osas saab teha ka tavaline ametnik või loomasõber, siis tervisliku ülevaatuse teostab veterinaar kliinikus.

Väga halvas seisus loomad

Enamasti on millerdaja juurest tulnud loomade karvkate ja nahk määrdunud nii väljaheidete kui muu mustusega. Tihti on probleemid suuõõne ja hammastega, alatoitumus ja vedelikupuudus ning parasiidid. Vähem oluline ei ole ka loomade vaimne tervis, mis on tugevalt kannatada saanud. Neid loomi ei ole harjutatud erinevate keskkonnahelidega või olukordadega. Tihti on nad väärkoheldud, mistõttu iga äkiline liigutus või näiteks harjavarre puutumine, lõpeb hädakisa ja peitu pugemisega. Nad on harjunud toidu pärast võitlema, mistõttu on nad kaetud suuremate või väiksemate marrastuste ja vigastustega. Üks päästetud suurem emakoer oli ortopeedi hinnangul elanud lahtise luumurruga vähemalt kuu aega. Abi talle tagatud ei olnud – jalaluu murd ei takistanud tal kutsikate eest hoolitsemist. Arsti hinnangul võis antud vigastus tekkida näiteks jala ukse vahele löömisest – ei ole võimalik, et loom põhjustas selle vigastuse ise. Eranditult on kõik millerdajate juurest tulnud emasloomad väljaveninud nisadega, tihti on probleemiks piimanäärme kasvajad. Steriliseerides on näha siseelundite kurnatus ja saab anda ka hinnangu, kui palju antud loom pesakondi on kandnud. Näiteks üks viimastest koertest, kellega tegelesin, oli üle elanud vähemalt 3 keisrilõiget, olles ise kõigest 4-aastane. Omaniku väitel oli tal kõrval olnud pesakond looma esimene ja esialgu sündis 7 kutsikat. Meie saime päästa ema ja 3 kutsikat; miks ülejäänud pesakond suri, ei oska öelda. Emakoer kaalus kusjuures 11 kg, tõule omaselt oleks ta pidanud olema 16 kg. Loomad olid nii suures näljas, et sõid üksteise väljaheidet. Kõhuprobleemid, mis on tingitud parasiitidest ja ebasobivast toidust on samuti selliste loomade puhul tavapärased.

Loomade pealt tulu teenimine ei ole uus praktika. Me oleme harjunud sellega, kui räägitakse veistest, sigadest ja teistest põllumajandusloomadest. Kuid kui sarnaseid tingimusi või kohtlemist kohaldatakse lemmikloomale, torkab see meid südamesse ja me ei mõista seda. Ma ei ole pädev, et inimmõistust lahti mõtestada ja psühholoogia erinevaid tahkusid analüüsida, kuid oluline on märkida, et inimene on võtnud endale rolli otsustada teiste elude üle. Kui me võtame endale looma, kas siis lemmikuks või kasvatame teda farmis, siis me vastutame looma eest. Kui aga otsustatakse pakkuda teenust ja teenida loomade pealt tulu, siis on ostjal võimalik turgu mõjutada.

Kuni meie hulgas on inimesi, kes soovivad odavaid lemmikuid, on ka neid, kes loomi paljundavad ja neid ära kasutades tulu teenivad. Võta loom varjupaigast, aitad päästa elu!

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/2 numbris. Autor: Hellika Landsmann