Foto: Rauno Kalda

Kas teadsite, et lisaks lindudele rõngastatakse ka nahkhiiri ning sedagi koordineerib Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskus. Esimene nahkhiir rõngastati Eestis 1947. aastal, Tallinna külje all paiknevates Laagri tunnelites. Sellest ajast alates on märgise saanud üle 16 300 isendi. Neist suurem osa rõngastati kuni 1990ndate esimese pooleni talvituskohtades ning vaid väike osa, umbes poolteist tuhat, on rõngastatud sel sajandil.

Nahkhiired on veel talveunes, kuidas esimesi nahkhiiri võib meil kohata lendamas ilmselt juba märtsi lõpul või aprilli alguses. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Kalda selgitab, et tänapäeval ei peeta enam loomade talvel üles äratamist heaks tavaks ning seega rõngastatakse nahkhiiri peamiselt suviste uuringute käigus.

Eestis on kindlalt tõendatud 12 nahkhiire liiki. Neist seitse jäävad talveks Eestisse, ülejäänud rändavad minema. Näiteks hõbe-nahkhiir on selline liik, kellest osa jääb meile Eestisse ja teine osa rändab Kesk-Euroopasse. Erinevalt lindudest ei lenda Rauno Kalda kinnitusel nahkhiired Eestist minema, et talvel soojemas kliimas toituda, vaid jäävad ka oma sihtkohas talveunne. „Osad liigid tahavad talvituda näiteks puuõõnsustes, Eestis on selleks aga liiga külm,“ lisab Kalda.

Rõngastatud suurvidevlane (Nyctalus noctula)

Oluline teave elukäigust

Nahkhiirte rõngastamine aitab meil koguda mitmesugust teavet loomade elukäiku kohta, nagu näiteks rändeteed, suvised ja talvised elupaigad ning vanus.

Aastate jooksul on kogunenud hulga nii Eesti-siseseid kui ka rahvusvahelisi taasleide. Rõngastusandmete põhjal on kindlaks tehtud kolme liigi pikamaaränded, mille üks ots on Eestis. Sellisteks liikideks on pargi-nahkhiir, suurvidevlane ja hõbe-nahkhiir. Neist pikima rände on teinud pargi-nahkhiir, kes rõngastati 1986. aastal Võrtsjärve limnoloogiajaama juures ning sattus taas nahkhiireuurijate kätte 1987. aasta 9. märtsil Rotterdami linnas, 1540  kilomeetri kaugusel rõngastuspaigast.

Nahkhiire rõngad sarnanevad linnu omadega, kuid on siiski mõnevõrra erinevad. Nende otstes on väiksed „tiivakesed“, mis aitavad vältida tiivamembraani kahjustamist. „Erinevalt lindudest paigaldatakse need rُngad ümber küünarvarre. Need peavad jääma piisavalt vabaks, et saaksid vabalt küünarvarre ümber liikuda. Rُngad on nahkhiirtele ohutud ning tekitavad kahjustusi väga harva,“ kinnitab Kalda.

Nahkhiired on oma väikestest mõõtmetest hoolimata väga pikaealised loomad, seega võib rõngastatud isendeid kohata väga pika aja vältel. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et talveks kogunevad nad talvituspaikadesse ning eelistavad sageli täpselt sama koobast ja isegi koopa osa, kus nad varasemad talved veetnud on.