Foto: Rauno Kalda

Kas teadsite, et lisaks lindudele rõngastatakse ka nahkhiiri ning sedagi koordineerib Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskus. Esimene nahkhiir rõngastati Eestis 1947. aastal, Tallinna külje all paiknevates Laagri tunnelites. Sellest ajast alates on märgise saanud üle 16 300 isendi. Neist suurem osa rõngastati kuni 1990ndate esimese pooleni talvituskohtades ning vaid väike osa, umbes poolteist tuhat, on rõngastatud sel sajandil.

Nahkhiired on veel talveunes, kuidas esimesi nahkhiiri võib meil kohata lendamas ilmselt juba märtsi lõpul või aprilli alguses. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Kalda selgitab, et tänapäeval ei peeta enam loomade talvel üles äratamist heaks tavaks ning seega rõngastatakse nahkhiiri peamiselt suviste uuringute käigus.

Eestis on kindlalt tõendatud 12 nahkhiire liiki. Neist seitse jäävad talveks Eestisse, ülejäänud rändavad minema. Näiteks hõbe-nahkhiir on selline liik, kellest osa jääb meile Eestisse ja teine osa rändab Kesk-Euroopasse. Erinevalt lindudest ei lenda Rauno Kalda kinnitusel nahkhiired Eestist minema, et talvel soojemas kliimas toituda, vaid jäävad ka oma sihtkohas talveunne. „Osad liigid tahavad talvituda näiteks puuõõnsustes, Eestis on selleks aga liiga külm,“ lisab Kalda.

Rõngastatud suurvidevlane (Nyctalus noctula)

Oluline teave elukäigust

Nahkhiirte rõngastamine aitab meil koguda mitmesugust teavet loomade elukäiku kohta, nagu näiteks rändeteed, suvised ja talvised elupaigad ning vanus.

Aastate jooksul on kogunenud hulga nii Eesti-siseseid kui ka rahvusvahelisi taasleide. Rõngastusandmete põhjal on kindlaks tehtud kolme liigi pikamaaränded, mille üks ots on Eestis. Sellisteks liikideks on pargi-nahkhiir, suurvidevlane ja hõbe-nahkhiir. Neist pikima rände on teinud pargi-nahkhiir, kes rõngastati 1986. aastal Võrtsjärve limnoloogiajaama juures ning sattus taas nahkhiireuurijate kätte 1987. aasta 9. märtsil Rotterdami linnas, 1540  kilomeetri kaugusel rõngastuspaigast.

Nahkhiire rõngad sarnanevad linnu omadega, kuid on siiski mõnevõrra erinevad. Nende otstes on väiksed „tiivakesed“, mis aitavad vältida tiivamembraani kahjustamist. „Erinevalt lindudest paigaldatakse need rُngad ümber küünarvarre. Need peavad jääma piisavalt vabaks, et saaksid vabalt küünarvarre ümber liikuda. Rُngad on nahkhiirtele ohutud ning tekitavad kahjustusi väga harva,“ kinnitab Kalda.

Nahkhiired on oma väikestest mõõtmetest hoolimata väga pikaealised loomad, seega võib rõngastatud isendeid kohata väga pika aja vältel. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et talveks kogunevad nad talvituspaikadesse ning eelistavad sageli täpselt sama koobast ja isegi koopa osa, kus nad varasemad talved veetnud on.

Nahkhiired on oma väikestest mõõtmetest hoolimata väga pikaealised loomad, seega võib rõngastatud isendeid kohata väga pika aja vältel. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et talveks kogunevad nad talvituspaikadesse ning eelistavad sageli täpselt sama koobast ja isegi koopa osa, kus nad varasemad talved veetnud on.

Elukohale truud

Rõngastusandmete läbi teame Rauno Kalda sõnul ka seda, et meie nahkhiired on sageli paigatruud ka suvisel perioodil. Näiteks alloleval fotol olev pargi-nahkhiir püüti kinni täpselt samas pargis, kus ta  mõned aastad varem rõngastati. Samuti on teada, et emased noorloomad saabuvad sageli tagasi oma järglaseid kasvatama samasse kohta, kus nad ise sündisid.

“Seega näitavad nii suvised, kui talvised rõngaleiud, et nahkhiirte elukäik on tsükliline, kõik kordub aastast aastasse ning oma teadmised headest elupaikadest antakse edasi ka järgnevale põlvele,“ räägib Kalda lisades, et kaitse edukaks planeerimiseks ja toimimiseks on vaja tagada oluliste elupaikade püsimine põlvkondade jooksul.

32 aastane tõmmulendlane Piusal 2021. aastal

Rõngastatud pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), kes on käinud talvitumas Kesk-Euroopas ja tulnud tagasi järglaseid kasvatama Eestisse. Kõige aktiivsemad on nahkhiired enamasti esimestel öötundidel, kui temperatuur on veel võimalikult kõrge ja putukaid palju.

Neile meeldivad veekogud, vanad puistud, hooned ning nii pargid kui ka metsad. Paikades, kus need kolm aspekti kokku saavad on sageli ka paju erinevaid nahkhiireliike. Sellisteks kohtadeks on sageli mõisapargid. Nahkhiiri leidub ka looduslikes puistutes, vähem suurtel avamaalappidel ja põldudel.

Koopaid kasutavad nahkhiired Eestis peamiselt vaid talvitumiseks. Suviti võivad seal olla mõned üksikud loomad. Koopad on talvitumiseks head mitmel põhjusel, kuid peamiselt seetõttu, et koobastes on sisekliima kogu talve vältel stabiilne, temperatuur kõigub vähe ning õhuniiskus on kõrge. Talvitumiseks kasutatakse ka muid kohti, nagu hooned ja keldrid.

Kõik nahkhiireliigid on Eestis II kaitsekategoorias ning kaitstud üleeuroopaliste lepetega. Nahkhiired vajavad kaitset väga erenevalt põhjustel. Üheks neist on nende keerukas elukäik, milleks on vaja erinevaid elupaiku ja suuri elupaiku. Samuti sigivad nad aeglaselt ning seetõttu on taastuvad populatsioonid aeglaselt.