Foto: Merje Salla

Eesti ranniku soojas merevees on märgata praegu hulganisti meririste ehk rahvakeeli millimallikaid. Tuuled ja hoovused kandsid nad siia Läänemere lõunaosast. See on täiesti normaalne nähtus, kuigi nii arvukalt jõuab meririste meie randadesse pigem harva. Meriristid ise suudavad oma keha rütmiliselt kokku tõmmates liikuda vaid veidi.

Meririst elab looduses harva üle kuue kuu. Sügisel külma saabudes nad hukkuvad, kuid enne seda jõuavad aluse panna järgmisele põlvkonnale. Meririst on ainuke Läänemeres elav meduus. Ookeanides, kus vesi soolasem, on meduusiliike rohkem. Millimallika elu- ja arengutsükkel on mitmeetapiline ning keerukas. Suve lõpus viljastatud munadest arenevad vastsed ja neist omakorda polüübid, kes talvituvad merepõhjas. Polüüpidest meduusideks arenevad meriristid alles järgmise suve teises pooles, kui vesi on soe.

Väljasirutunud täiskasvanud meririst võib olla meie vetes kuni 20-sentimeetrise läbimõõduga, läbipaistev ja värvuselt roosakas või lillakas. Läbikumava keha ehk kummiku keskosas ümber suuava paistavad 4 (vahel ka 3-6) hobuseraua-kujulist moodustist. Need on millimallika sugunäärmed. Sugunäärmete paiknemisest tulenebki meriristi nimi.

Suuava ümber ripuvad suusagarad, millel on oma roll nii toitumisel kui paljunemisel. Suusagarate küljes asuvad meriristil kõrverakud, kuid inimesele tema mürk ohtlik ei ole. Siiski ei tasu ujuvaid millimallikaid kätte võtta – nad on õrnad ja niiviisi koheldes hukkuvad. Kaldale uhutud või vetikates hulpivad meduusid enam elus ei ole.

Meriristi peamiseks toiduks on loomhõljum ehk zooplankton. Meririst ise on toiduks meres elavatele röövloomadele. Jaapanis ja Hiinas kasutatakse meririste ka inimeste toiduks.