25. mai 2023 toimus paneeldiskussioon “Kalad Eesti seadustes” mis võttis tähelepanu alla kalad kui elusolendid, kalad kui looduse ja ökosüsteemi osa ning kalad väljaspool nende loomulikku elukeskkonda.  Arutelu viis läbi Loomus MTÜ kommunikatsioonijuht Farištamo Eller. Külas olid Geit Karurahu, Joonas Plaan, Herki Tuus ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Üles kirjutas Loomuse vabatahtlik Kati Sulp.

Geit Karurahu on Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) juhatuse liige ning turunduse- ja kommunikatsioonijuht. Tema sõnul puutub selts kalade teemaga kokku peamiselt pidamistingimusi kontrollides ning propageerides õigeid pidamisviise. Probleemiks on see, et kalasid peetakse sageli liiga väikestes akvaariumites, milles tihti puuduvad neil varjumisvõimalused, mis on tegelikult lemmikloomaseaduses nõutud.

Herki Tuus on Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja ning riigiasutuse esindajana leiab, et tasakaalus peavad olema nii majanduslikud, keskkonnaalased kui ka moraalsed aspektid.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart on Riigikogu loomakaitse toetusrühma esimees. Loomusega öösihikute teemal koostööd tehes tekkis mõte luua loomakaitse toetusrühm, mille plussiks on Anastasia sõnul see, et esindajad on pärit erinevatest fraktsioonidest ja erakondadest.

Joonas Plaan Eestimaa Looduse Fondi (ELF) säästliku kalanduse ekspert ja juhatuse liige, kes on viimased neli aastat tegelenud kestliku kalatoidu juhise väljatöötamisega koostöös Maaelu Looduse Fondiga. Lisaks tegeletakse eutrofeerumise probleemiga ja koostöös teiste looduskaitse organisatsioonidega Läänemere püügivõimalustega.

Milline on kalade olukord Teie hinnangul praegu Eestis?

Herki: Kuna meil on päris palju kalaliike, siis olukord on suhteliselt individuaalne. Keegi ei salga, et kalapüük mõjutab kalavarusid ja sellega me Keskkonnaministeeriumis tegeleme igapäevaselt läbi müügikvootide kehtestamise ja püüginõuete seadmise. Meil on piltlikult öeldes 35 lehekülge kalapüüginõudeid, mille eesmärgiks on see, et kalad oleksid kaitstud ja populatsioonid heas seisus. Lisaks tegeleme aktiivselt ka kalade elupaikade taastamisega ja juurdepääsu tagamisega. Fookuses on eelkõige ohustatud ja need kalaliigid, kelle elupaiku me suudame parandada.

Geit: Loomakaitseseadus nõuab, et oleksid täidetud liigiomased tingimused ja loomi ei tohi väärkohelda, aga nagu me teame, siis intensiivpõllumajanduses see ei kehtiSuurtes kalakasvandustes ei arvestata tingimustega ning kaladel puuduvad tihti ka näiteks varjumisvõimalused. Sama olukord on ka kalade kui lemmikloomadega, kes meie kodusid, hotelle ja restorane kaunistavad.  Nende akvaariumid ei ole alati õiges mõõdus ning puudu on varjumiseks kas näiteks vetikad või koopad, kuhu peitu minna.

Anastassia:  Seadusandja vaatevinklist rääkides on seadusandjaks inimene ja seetõttu on ka seadused inimkesksed. Seadusandjana peaks toimuma mõtteviisi muutus, et me ei koostaks seadused vaid inimeste heaoluks, vaid me peaksime nägema tervikpilti, kuidas ka kaladel ja loomadel oleks parem. Kui me räägime kalakaitsest, siis kas seadusandjana räägime me seetõttu, et see on oluline kalade või pigem inimeste heaolu jaoks? Seega on oluline mõtteviisi muutus ja et tulevased seadused oleksid teistmoodi kirjutatud ja oleks arvestatud ka teist vaadet.

Joonas: Sekundeeriksin ka seda, et seadusandluses on probleem ja me vaatame nii-öelda oma mätta otsast probleemile otsa. Heaks näiteks on see, et kalandust reguleeritakse täna kahe ministeeriumi poolt. Üks ministeerium tegeleb kalamajandusega ehk püügiga ja teine püüab tegeleda kala kaitsega ja keskkonna parandamisega. Tihti need eesmärgid omavahel ei ühti. Üheselt ei saa ka öelda, kas kaladel läheb hästi, sest see sõltub liigist ja keskkonnast. Sisevete kaladel läheb mõnevõrra paremini, kui Läänemere kaladel, keda ohustab eutrofeerumine, saasteained, ülepüük ja tihe inimkasutus. Ennekõike läheb kehvasti suurtel tippkiskjatel, keda me oleme ajalooliselt ka rohkem püüdnud. Teisalt läheb paremini väikestel kaladel, „prügikaladel“ nagu me ametlikus keeles kutsume, kuna neile sobib suurema toitainete hulgaga meri ja tippkiskjate puudus.

Mis siis peaks muutuma ja kes saavad neid muutusi ellu kutsuda?

Anastassia: Kõige olulisem on see diskussioon ja mõtteviisi muutus ning see on koht, kust saame edasi liikuda ja ühiskonnale mõju avaldada. Mitte teatud asju sisse raiudes ja üle reguleerides, vaid arendada koos ühiskonnaga seda baasi ja üleminekut uuele mõtlemisviisile keskkonna säästmise seisukohalt.

Geit: Hiljuti lõpetasin David Attenborough raamatu lugemise, kus ta kirjeldas uuringutel ja kogemustel põhinevaid soovitusi, mida saaks praeguses seisus teha, et taastada loodust ja keskkonda. Ta tõi ühe saarestiku näite, kus kalaliigid hakkasid vähenema ja keskkond muutuma, mille tulemusel võeti vastu äärmuslik otsus kalapüük täielikult keelata. Kui liigid hakkasid taastuma, lubati kalapüük uuesti. Mingi aja peale see keeld aitab päris palju. Samuti toetan, et seadustega me ei saa kõike üle reguleerida. Tõenäoliselt on kõige mõttekam teavitus ja suhtumise muutumine, aga peab olema ka natukene toetust seaduse poolt.

Herki: Tegelikult on meie põhiseaduses kirjas, et loodusvarad on eesti rahva rikkus ehk siis kalavarud kuuluvad kõigile ja iga inimese õigus on nõuda, et neil läheks hästi. Meil on 160 000 harrastajat, kes igal aastal käivad kala püüdmas ja iseenesest on olemas see rahvamass, kes võiks nõuda, et kalavarud oleksid heas seisus.

Anastassia: Ma ei taha hakata nüüd põhiseadust muutma või algatada põhiseaduse muudatust, aga selle sõnastus on väga inimkeskne, et kalad, kalavarud ja loodus kuulub meile. Ei kuulu meile, loodus kuulub keskkonnale. Siis peakski tulema see mõttemuutus, et me ei vaata asju kui meie omandeid. Loodusrikkus ei kuulu ainult meile.

Joonas: Toetan sellist ühiskondlikku kokkulepet, et mida me soovime saavutada ja kas me soovime, et olukord oleks piisavalt hea või mitte. Erinevad uuringud näitavad selgelt, et eestlaste loodus võrdub eelkõige metsaga. See on väga positiivne, kui inimesed veedavad rohkem aega jõe, järve või mere peal ja tahaks loota, et läbi selle tekib see ühiskondlik kokkulepe, et me soovime seda merekeskkonda ja seal olevaid liike kaitsta. Kui me reeglite abil hakkame inimest eemal hoidma, on tulemuseks, et kõik mis meres on, on vara või ressurss, mida tuleb ekspluateerida ja korjata. Pigem peamegi rohkem püüdma inimesi suunata loodusesse toimetama ja tegutsema.

Herki: Olen kaua töötanud ministeeriumis ja ma näen, kuidas need protsessid käivad. Kõige pealt peaks olema eesmärk, kuhu me tahame jõuda ja need eesmärgid tuleb panna riiklikesse arengu- või tegevuskavadesse. Nii need saavad ka ressurssi. Kui need eesmärgid on kirjas ja riiklikul tasemel kokku lepitud ja ainult ressurss ei aita, siis pannakse need ka seadusesse. Jah, see masin liigub aeglaselt, aga kui ta juba selle suuna võtab, siis ta lõpuks sinna ka ikkagi jõuab. Hästi oluline on ka valitsusevälistel organisatsioonidel ära tabada see moment, millal neid arengukavasid tehakse või uuendatakse. Kui see hetk maha magada, siis ei muutu midagi ja siis ei satu ka midagi seadusesse.

Anastassia: Olen eeskõnelejaga nõus, et hästi palju jääb kinni poliitiliste põhjuste taha. Kui ühiskondlik mõte või suund muutub, siis poliitilistel jõudude ei jää muud üle, kui kaasa minna, sest ühiskond on tugevam kui poliitiline jõud. Ühiskond peab olema niivõrd tugev, et see mõtteviis liigud poliitikasse, mitte vastupidi.

JoonasLäänemere tegevuskava on üks halb näide, kus me oleme väga palju ajast maha jäänud. Kas pole poliitilised otsused olnud piisavalt jõulised, või teatud sektorite ühiskondlik surve ütleb, et ei taha suuri muutuseid teha. Seeläbi on teatud eesmärgid jäänud täitmata.

Kas Teil tuleb meelde mõni absurd seoses oma tööga?

Herki: Läänemeres harrastuspüügil, kui sa saad kätte lõhe, kellel on rasvauimed, siis peaksid ta tahti laskma. Kui sa püüad ta näiteks võrguga kinni ja isegi, kui ta on juba surnud, pead sa ta tagasi vette laskma.

Geit: Pidamistingimuste kontrollimisel puutume me väga palju kokku hotellide ja meelelahutusasutuste akvaariumitega. Oleme pidanud pöörduma ka ametnike poole. Kuna me oleme vaid MTÜ, ei saa me ettekirjutusi teha. Saame ainult nõu anda, et kuidas saaks paremini. Loomakaitseseaduses on kirjas, et kaladel peab olema varjumisvõimalus, aga päris palju avalikes akvaariumites seda võimalust ei ole. Kui me oleme ametnike poole pöördunud, siis nemad on leidnud, et kõik on hästi. See punkt on seaduses kirjas, aga samas järgima seda justkui ei pea.

Joonas: Kasutan võimalust kivi Keskkonnaministeeriumi kapsaaeda visata. Üks selline hea absurd on, et angerja puhul on vastu võetud karmimad piirangud ja harrastuspüük merel on keelatud. Sisevetes on aga see lubatud. Minu jaoks on absurdne, et sisemaal püüame lõbu pärast kriitiliselt ohustatud liiki.

Kuidas Teile tundub praegune riigikogu koosseis ja koalitsioonilepe? Kuidas edasiminek üldiselt tõotab tulla?

Anastassia: Mul on hea meel, et loomakaitse toetusrühmaga on liitunud kolleegid erinevatest fraktsioonidest. Meil on nüüd ka uus nimetus, kliimaminister, ja küsimus on selles, et kas sealt tulevad ka muutused või on see pelgalt nimi. Ootan enda poolt, et inimesed oleksid aktiivsemad ja ütlesid meile, mida nad tahavad ja ootavad. Just kodanikuaktivism on see, mis viib meid edasi.

Herki: Ma arvan, et riigikogusse valitud inimestega saab koostööd teha ja see Maaeluministeeriumi ülesanne ongi. Leidsin leppest kolm punkti, mis võiksid kaladega haakuda. Esiteks uuendame harrastuspüügi ja kutselise kalasüsteemi tasusüsteemi. Juhul kui see on ebaõiglane või kallutatud, siis muudame seda. Loodusvarade kasutamine peaks olema õiglaselt maksustatud ja siis ka sealt laekunud raha õigesti kasutatud. Teiseks parandame Eesti vooluveekogude seisundit ja parandamise võimalused. Kolmandaks ajakohastame lemmikloomade pidamisega seotud seadusandlust. Kui kalad on kellegi lemmikloom, siis see võiks ka sinna alla minna.

Kas on veel mõtteid, mismoodi ühiskond võiks edasi minna, et tulevikus oleks kalade olukord parem?

Joonas: See kuidas me räägime või mõtleme kaladest. Kalad ei ole varu, vaid nad on liigid, kes elavad ökosüsteemis ja meie oleme samuti osa sellest ökosüsteemist. Nad ei taga meie heaolu mitte ainult seeläbi, et nad tagavad meile sissetuleku, vaid tulev keskkond tagab meile tugeva ühiskonna. On vaja aru saada, et kalad on osa toiduahelast ja seeläbi peame me neid ka majandama, hoidma ja kaitsma.

Anastassia: Teadvustamine, et kalad ja loodus ei ole meie omand, vaid vastupidi. Ilma nendeta ei oleks meil toidulauda. Elurikkus annab meile elu, mitte vastupidi. Omalt poolt saan panustada läbi toetusrühma korraldades avalikke arutelusid või seadusandluse algatusi. Meil on mõtteid positiivse nimekirja osas ja ka kalade kohta võiks see olla üks osa.

Geit: Arvan samuti, ei peaksime muutma oma mõtteviisi. Samuti tahaks jõuda selleni, et ükskõik kuidas me kalu hoiame või peame, siis oleks arvestatud nende vajadustega. Tegeleme ka sellega, et Eestis oleks samuti positiivne nimekiri ning kalad oleksid samuti seal sees.

Herki: Ametnikuna ma ei hakka õpetama inimesi, kuidas asjad peaksid olema, vaid kutsun inimesi üles nõudma seda, mida tahetakse. Kuna loodusressursid on meie ühine rikkus, siis tuleb olla ühiskondlikult aktiivsem.

Kalafarmidega kaanevad väga suured keskkonnaprobleemid. Seda on näha ka teiste Euroopa Liidu riikide pealt, rääkimata taustal kalade õigusest elule. Kui juba eos on teada, et asi on halb ja nende kalafarmide loomine tekitab probleeme juurde, siis miks Eesti sellega edasi tahab minna?

Herki: Kalakasvatus on loomakasvatuse üks haru. Miks üks valdkond peaks täna olema pärsitud, kuna meil on kuskilt toitainete sissevool suur? Kuskilt mujalt peab saastekoormust vähendama, ilmselt on see võti. Riiklikes plaanides on see täna sees just tänu oma potentsiaalile.

Joonas: See on väga suur küsimus, mida ühiskonnana peame endalt küsima. Teades, kas negatiivne mõju kaalub üle selle potentsiaali  maksutuluna või toidujulgeolekuna. Kas toidu julgeoleku saame mõnel teisel viisil ära kasutada? Eesmärgiks ei ole kasvatada rohkem kalu vaid kasutada ära olemasolevad. Näiteks kui me sööme väiksemat kala, siis me eemaldame Läänemerest toitained, mida seal on liiga palju, ja sellega teeme me Läänemerele head.

Kalade kaitsmise juures on peamine asi neid mitte süüa. Põhjuseid miks mitte kalade söömist soovitada, on palju, alustades ka näiteks sellest, et Läänemere kala ei ole enam puhas ja söögikõlblik. Miks Keskkonnaministeerium alternatiive ei soovita? Tegelikkuses on võimalik ellu jääda ka loomi mitte süües.

Joonas: Läänemere kala nii söögikõlbmatu ikka ei ole, on teatud liigid, kellega on näiteks probleeme toksiinide hulgaga. Siin on ka piirmäärad ees ja me ei räägi, et peaksime kilode viisi kala sööma. Aga see on väga õige väide, et peamine, kuidas kalasid kaitsta, on neid mitte süüa.

Herki: Teatud gruppi inimestele teatud sagedusel ei tasu liiga palju võib-olla süüa, et riske minimeerida. Mürgised nad ei ole, see on natukene üle pingutatud. Kas keegi soovib kala süüa või mitte, see on minu meelest maitse asi. Kas on Keskkonnaministeeriumi asi suunata inimesi sööma ainult taimset? Me tegeleme kalade kaitsmisega nende vahenditega, mis meil käepärast on. Läbi toitumise mõjutamine on üks meede, aga see ei ole ainus.

Sirli: Kui palju jääb igal aastal Eestis maha kalavõrke prügina? Kas nende maha jätmine on kuidagi karistatav ja kuidas toimub järelevalve selle üle, et kui palju prügi tekib kalapüügist?

Herki: Ei ole karistatav. Peipsi järves me traavime välja viljatud püügivahendid. Põhjus on see, et kalapüügihuvi on intensiivne siis, kui jää tekib või laguneb ja seetõttu püügivahendid kaovad ära. Sellega me tegeleme iga-aastaselt ja see on tõesti suur probleem, mida me ei ole suutnud lahendada.

JoonasOn tehtud erinevaid uuringuid ja mõned aastad tagasi valminud üle Euroopaline uuring tõi välja, et Läänemeres hinnanguliselt 50% plastprügi pärineb kalapüügivahenditest. Väga odavaid Hiinast pärinevaid plastvõrke on lihtne ja odav hüljata, kui tarvidust enam ei ole. Eesti sadamates ei ole piisavalt head prügi käitlemise võimekust, et neid võrke kuhugi käidelda.

Milliseid edusamme on viimastel aastatel tehtud kalade õiguste heaks või mõne liigi arvukuse taastamiseks?

Joonas: Läänemere majanduslikult oluliste liikide püügivõimalused on aina jätkusuutlikumad, järgitakse teadlaste nõuandeid. Samamoodi on ühiskonnas muutumas suhtumine ja toitu ei valita enam hinna vaid keskkonnamõju järgi. Meil kõigil on siin oma roll. Nii keskkonna- kui ka loomakaitseorganistasioonidel ja noortel, kes räägivad oma vanematega, on oluline kaasa rääkida sellel teemal.

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED:

Saada vihje, foto või video!

Kontrolli kiipi

Jälgi meid sotsiaalmeedias

VEEL PÕNEVAT LUGEMIST: