Foto: RTE
Riigikokku jõudnud MAK2030 (metsanduse arengukava) on praeguse keskkonnaministri Madis Kallase eestvedamisel loodustsäästvamaks kirjutatud, kuid kompromissi looduse säilimise ja hoidmise ning tööstuse kasvavate ärihuvide vahel siiski ei paista, selgitab Päästame Eesti Metsad MTÜ juhatuse liige Faristamo Eller.
Avalikkusele esitletakse järjekordselt MAK-i kui ühiskondlikku kokkulepet hoolimata sellest, et looduskaitsjad ja avalike küsitluste järgi ka Eesti inimesed väljendavad muret looduskeskkonna olukorra halvenemise, metsade üleraie jätkumise ja ees ootavate hiiglaslike trahvide üle. Intensiivse metsakasutuse kõrval ei tohi allahindlusi teha looduskaitse toimimisele ja elurikkuse strateegia täitmisele.
Praegune raiepraktika põhineb eelmise perioodi MAKis kirjutatule ja selle alusel muudetud seadusandlusele. Eelmine, MAK2020 tulemuste aruanne ja uus, MAK2030 ei räägi tehtud vigadest seadusandluses ega praktikas ja jätab kõik olulisemad suured probleemid hoomamatuks.
Eelmine, MAK2020 tulemuste aruanne ja uus, MAK2030 käsitleb küll probleemistikku, mis eelmise, rekordiliste raiemahtudega MAKi rakendamise käigus tekkisid, kuid lahendusi paista ei ole.
Metsanduse arengukava, kui selle eesmärki üldse hinnata, on laiapõhjaline ühiskondliku kokkuleppe dokument. Intensiivne metsaraie on keskkonna olukorda ja rahva huvi keskkonna hoidmise vastu viimasel kümnendil oluliselt muutunud. Rahvas on rahulolematu ning keskkond on vaesustunud. Seega oleks asjakohane metsanduse praktikat taas jätkusuutlikumale teele suunata. Tänane MAK2030 ei loo eeldusi keskkonda säästavamate muudatuste tegemiseks seadustes ega praktikas. Lisa 1 raiemahuga 9-11 milj tihumeetrit aastas ei ole võimalik täita kirjasolevaid looduskaitselisi eesmärke.
Raiemahu alandamine on väljakutse, sest see kujuneb metsamajandamispraktikast, mida seadustega suunatakse. Suunata raiemaht viiele miljonile tihumeetrile aastas on Eesti metsandusele, loodusele ja metsatagavarale kasulik, ent lisaks numbri välja hõikamisele tuleb arengukavas põhimõttelised muudatused teha, mida edaspidi järgida. Ainult nii väheneks trahvi risk ja jätkuv aastaid kestnud üleraie põhjustatud keskkonna halvenemine.
ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 kohustab kaitstava ala osakaalu suurendama, kuid MAK2030 kannab vastupidist sõnumit. MAK2030 juhtkogu esindaja Rein Drenkhan väitis Keskkonnakomisjonis, kuidas juba olevatki Eesti metsadest 30 protsenti kaitse all ning et 17% sellest olevat range kaitse all. Tegemist on otseselt eksitava väitega. 30% on saadud liites juurde ka majanduspiirangutega alad, millel ei ole elurikkuse kaitse eesmärki. Vastupidi – neil aladel on lageraiemajandus võimalik ja paljudes kohtades seda ka tehakse. Kaitse all on reaalselt kaitsealade, püsielupaikade, hoiualade jt kaudu pisut alla 20%. 17% ranget kaitset sisaldab praegu ka projekteeritavaid alasid, mis pole veel kaitse alla võetud. Näiteks on Kurgja kaitseala moodustamine veninud juba 15 aastat ning selle viivituse käigus üritati kaitseala piire väiksemaks muuta. Selline uute kaitsealade loomisega venitamine annab metsi lageraiuda soovijatele ajalise ja ruumilise eelisseisundi, samal ajal võimaldab aga statistikas näidata suuri uute kaitsealade pindalasid.
Metsaseaduse muudatused aastatel 2016-2017 tõid kaasa hüppelise raiemahu suurenemise just lageraietega. Raiumist võimaldati nooremates metsades. Kui eesmärgiks on raiemahu hoidmine, alandatakse vajadusel raievanust, nagu juba korduvalt on tehtud. Metsakorralduse ja metsastatistikaga skeemitades saab ajutiselt paberil “vanu metsi” tekitada ja õigustada uuendusraieid. Samas poleks see “vana” mets vana ainult sellepärast, et seadusemuudatus raievanust langetas, vaid toorme järgi kasvab nõudlus kontrollimatult ka biomassi toetuste tõttu.
Arengukava kannab veel üht olulist probleemi – aegunud info! Kliimaeesmärkide täitmiseks on võetud rida kohustusi, sealhulgas ökosüsteemi säilimine, kuid vanast keskkonnamõju hindamisest (KMH-st) on jäetud arengukavasse märkusi, justkui oleks kohustused täidetud ka endise raie praktika jätkumise korral. See on vastuolu, mida üks arengudokument sisaldada ei tohiks.
Teine oluline probleem MAK2030-s seisneb metsanduse alternatiivides. Arengukavas on püsimetsandus nõrgas sõnastuses justkui vajaks see mõiste veel selgitamist ja kokkuleppimist. Ometi oli viimase küsitluse tulemus, et 77% eestlastest toetab riigimetsas püsimetsandust ning püsimetsandus on selgelt defineeritud. MAK2030st on õnneks välja võetud tulundumetsade osakaalu mõõdik, kuid palju räägitakse sellest, et erametsaomanikele tuleb teha mõistlik ja motiveeriv kompensatsioonisüsteem motiveerimaks neid oma maadel olevaid kaitsealasid hoidma, samas kehtib praegu Eestis selline võimalus, et kui piiranguvööndis on lageraie tehtud, saab ikka kompensatsiooni. Kokkuvõttes tuleks hoopis raievanust tõsta, kaitsealasid juurde moodustada ja kehtestada raierahu, kaitsemetsade kategooria metsaseadusesse tagasi tuua, keelata uuendusraied (majandada metsi püsimetsanduse võtteid kasutades) kaitsealade piiranguvööndites ja nn KAH-aladel. Üle Eesti tuleb ka loodusväärtused terviklikult inventeerida.
Tänase MAK2030 kohta ei saa öelda, et see on hea dokument. Selleks, et päriselt arengukava loodust ja metsi hoida aitaks ja sellega ka riigile tulevikus stabiilne metsadussektor püsiks, tuleb arutelu pidada arvestamata tööstuste majandushuvisid ning valedel mitte kõlada lasta. (Ka Keskkonnakomisjonis oli kuulda tööstuste esindajatelt nende lühiajalisi huvisid toetavaid valeütlusi.) Tööstus ei toimi väljaspool looduskeskkonda, mistõttu tuleb tööstuse enda huvideski nende endi loodusvaenulike väljaütlemistega looduskaitse planeerimisel mitte arvestada.
Et elurikkuse strateegia ja 30% kaitsealade maht täidetud saaks on Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) teinud ettepaneku ca 3000 ruutkilomeetrit elurikkaid ja süsinikurikkaid metsi kaitse alla võtta (LINK) Analüüsis leiti, et on 303 239,57 hektarit riigimetsi, mis sobivad elurikkuse strateegia eesmärkide väärtuspõhiseks täitmiseks. Metsatööstuse sektori huvigrupid, kes jätkusuutmatute raiemahtude eest seisavad, ei hakka maksma trahve pärast seda, kui on kasumid välja teeninud, neile vastutus ei lange. Üha tugevamalt tuleb neilt aga nõudmisi, et looduskeskkonna hävitamise ja liikide ohustamise keelamine tuleks hüvitada põhjusega, et keeldude rakendumise korral jääb saamata osa majandustuludest. Vabaturumajanduses on kasumi teenimisel reeglid põhjusel, et keskkonnakasutusest ei kujuneks kellegi privileeg. Meie turureeglitele võiks arengukava olla eeskujuks. Õigus teenida kasumit ei anna õigust hävitada loodust ja teisi eluvorme, kahjustada kohalike elanike elukeskkonna kvaliteeti ja seeläbi ka nende õigust paremale tervisele ning elukvaliteedile. Riigi väärtuste langemine tööstussekori huvikaitse kätte on ohtlik riigile tervikuna. Looduse ja elukeskkonna hoidmine on aga avalik huvi, see on meie kõigi huvides!
