Foto: RTE

Riigikokku jõudnud MAK2030 (metsanduse arengukava) on praeguse keskkonnaministri Madis Kallase eestvedamisel loodustsäästvamaks kirjutatud, kuid kompromissi looduse säilimise ja hoidmise ning tööstuse kasvavate ärihuvide vahel siiski ei paista, selgitab Päästame Eesti Metsad MTÜ juhatuse liige Faristamo Eller.

Avalikkusele esitletakse järjekordselt MAK-i kui ühiskondlikku kokkulepet hoolimata sellest, et looduskaitsjad ja avalike küsitluste järgi ka Eesti inimesed väljendavad muret looduskeskkonna olukorra halvenemise, metsade üleraie jätkumise ja ees ootavate hiiglaslike trahvide üle. Intensiivse metsakasutuse kõrval ei tohi allahindlusi teha looduskaitse toimimisele ja elurikkuse strateegia täitmisele.

Praegune raiepraktika põhineb eelmise perioodi MAKis kirjutatule ja selle alusel muudetud seadusandlusele. Eelmine, MAK2020 tulemuste aruanne ja uus, MAK2030 ei räägi tehtud vigadest seadusandluses ega praktikas ja jätab kõik olulisemad suured probleemid hoomamatuks.

Eelmine, MAK2020 tulemuste aruanne ja uus, MAK2030 käsitleb küll probleemistikku, mis eelmise, rekordiliste raiemahtudega MAKi rakendamise käigus tekkisid, kuid lahendusi paista ei ole.

Metsanduse arengukava, kui selle eesmärki üldse hinnata, on laiapõhjaline ühiskondliku kokkuleppe dokument. Intensiivne metsaraie on keskkonna olukorda ja rahva huvi keskkonna hoidmise vastu viimasel kümnendil oluliselt muutunud. Rahvas on rahulolematu ning keskkond on vaesustunud. Seega oleks asjakohane metsanduse praktikat taas jätkusuutlikumale teele suunata. Tänane MAK2030 ei loo eeldusi keskkonda säästavamate muudatuste tegemiseks seadustes ega praktikas. Lisa 1 raiemahuga 9-11 milj tihumeetrit aastas ei ole võimalik täita kirjasolevaid looduskaitselisi eesmärke.

Raiemahu alandamine on väljakutse, sest see kujuneb metsamajandamispraktikast, mida seadustega suunatakse. Suunata raiemaht viiele miljonile tihumeetrile aastas on Eesti metsandusele, loodusele ja metsatagavarale kasulik, ent lisaks numbri välja hõikamisele tuleb arengukavas põhimõttelised muudatused teha, mida edaspidi järgida. Ainult nii väheneks trahvi risk ja jätkuv aastaid kestnud üleraie põhjustatud keskkonna halvenemine.

ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 kohustab kaitstava ala osakaalu suurendama, kuid MAK2030 kannab vastupidist sõnumit. MAK2030 juhtkogu esindaja Rein Drenkhan väitis Keskkonnakomisjonis, kuidas juba olevatki Eesti metsadest 30 protsenti kaitse all ning et 17% sellest olevat range kaitse all. Tegemist on otseselt eksitava väitega.  30% on saadud liites juurde ka majanduspiirangutega alad, millel ei ole elurikkuse kaitse eesmärki. Vastupidi – neil aladel on lageraiemajandus võimalik ja paljudes kohtades seda ka tehakse. Kaitse all on reaalselt kaitsealade, püsielupaikade, hoiualade jt kaudu pisut alla 20%. 17% ranget kaitset sisaldab praegu ka projekteeritavaid alasid, mis pole veel kaitse alla võetud. Näiteks on Kurgja kaitseala moodustamine veninud juba 15 aastat ning selle viivituse käigus üritati kaitseala piire väiksemaks muuta. Selline uute kaitsealade loomisega venitamine annab metsi lageraiuda soovijatele ajalise ja ruumilise eelisseisundi, samal ajal võimaldab aga statistikas näidata suuri uute kaitsealade pindal