Koalitsioonilepingus on elurikkuse ja elukeskkonna hoidmine eraldi alapunktina lahti kirjutatud küll, kuid tegelikult on vaja leppeülest mõistmist, et kõik elu aspektid, kaasa arvatud majandus, peavad lähtuma elurikkuse hoidmise vajadusest kui esmasest nõudest, on MTÜ Päästame Eesti Metsad kindel seisukoht.
Sissejuhatuses olev seisukoht: “Eesti riigi kestlikkus tugineb haritud inimestel, eraomandi kaitsel ja turumajanduse põhimõttel” heidab valgust, miks on elukeskkond taandatud vaid üheks teemaks paljude teiste seas. kui tegelikult ei saa ükski riik, ka mitte Eesti, kesta elurikka elukeskkonnata. Loodusannid ei ole iseenesestmõistetavad – puhas vesi, puhas õhk ja viljakad mullad – kõik need elu baasvajadused on inimtegevuse tõttu hävimas ka meil. Sellest hoolimata ei ole näha mõistmist, et Eesti riigi kestlikkus peab põhinema hoitud elukeskkonnal. Irooniline on, et nii Nursipalu kui Soodla laienduste, hiigelprojekti Rail Balticu kui erinevate kaevandusplaanide näitel pole eraomandi kaitse põhimõtet samuti näha.
Eesti elurikkuse ja metsade eest huvikaitset tegeva MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige Farištamo Eller toob leppest välja punkti 6.1.1 “Käsitleme taastuvenergeetikat kui ülekaalukat avalikku huvi” ja küsib, miks ei ole kuskil öeldud, et ka elurikkuse hoidmist käsitletakse ülekaaluka avaliku huvina? “Kas riigikogu, valitsus ja nende nõunikud ei ole lugenud IPCC raportit? Juba aastaid nõuab Eesti avalikkus metsade üleraie lõpetamist, kaitsealade jätmist loodusele, hiite ja kodumetsade hoidmist ning üle-eestilist loodusväärtuste inventeerimist, kuid ometi õnnestub loodus alati vaeslapse ossa jätta,” lisas Eller.
Segadust tekitab leppe sõnastus omajagu, kasvõi punkt 5.2.1 “Seame sihiks, et majandusmetsade tagavara ei tohi väheneda.” Kas seda punkti tuleks lugeda nii, et “kasutame ressurssi säästlikult” ja rõõmustada, või hoopis nii, et “koalitsioon soovib looduskaitsealade loomisele piire panna, sest need tuleksid majandusmetsade arvelt” ning häirekelli lüüa või veel mõnd kolmandat moodi? Väärib rõhutamist, et hetkel ei kogu riik andmeid selle kohta, kas ja millal metsateatised üldse realiseeritakse. Ehk siis lihtsustatult pole kellelgi halli aimugi, millal ja kui palju täpselt raiutakse.
Regionaalpoliitika ja maaelu peatükis ei näe punkte elurikkuse hoidmisest ja elukeskkonnast ja ometi elavad inimesed maal suuresti vaikse, rahuliku ja loodusliku elukeskkonna tõttu. Lubatakse aga panustada maaparandussüsteemi olukorras, kus kuivendamine (ilusama sõnaga maaparandus) on Eestis juba ammu keskkonnakahjulik. On märkimismäärne, et lubatakse ERR-i rahastusmudelit analüüsida, kuid ERR-i sisu analüüsimist ei mainita – ometi on vaja, et rahvusringhääling muutuks oma väljaütlemistes konkreetsemaks, sest elame kuuendas väljasuremislaines. Eestiski on iga viies liik ohustatud, linnustik on viimase 30 aastaga juba kolmandiku võrra vähenenud, metsad on muutunud süsiniku sidujast süsiniku emiteerijaks… Kuhu me küll piiri kavatseme tõmmata?
Millal loobub Riigikogu ettevaatlikest sõnastustest nagu “parandame metsandusandmete kvaliteeti”, või “katsetame riigimetsa hoidmist ja majandamist kogukonnametsana ning püsimetsana KAH aladel” või “samuti ei tohiks
turvast kaevandada looduslikes soodes” või “üldjuhul on lageraie looduskaitsealadel piiratud”? Miks pole siiani konkreetseid otsuseid nagu näiteks pidada kõigis metsades pesitsusrahu kogu pesitsusaja vältel, keelata uuendusraied looduskaitsealadel, inimeste kodumetsades, vääriselupaikades, hiites, luua Elurikkuse strateegia eesmärkidega kooskõlas piisavalt kaitsealasid? Kui keeruline on langetada otsus looduslikus seisundis soodesse ja rabadesse turba kaevandamise lube enam mitte anda ning tagasi võtta ka varem väljastatud load?
Millal mõistavad poliitikud, et avalikkus tahab juba ammu loodust hoida ja ootab ka poliitikutelt selles suunas kiiret tegutsemist?
