Eduardo Conçalves*, kampaania “Ban the Trophy Hunting” (“Keelata trofeejaht”)** juhataja,  pidas 2022. aastal 7. Rahvusvahelisel loomade õiguste konverentsil Animal Futures ettekande. Selle aasta Rahvusvahelise loomaõiguste konverentsi “Isepäine loomaõiguslus?” eelkonverentsil tuli ettekanne uuesti esitlusele, sest ettekandes oli juttu ka Eestist.

Allpool olev on infokoordinaatori Maaja Mälli tõlge, mida on kergema loetavuse huvides ka lühendatud. Videole on Loomus lisanud ka eestikeelsed subtiitrid. 

Trofeejahi taustast

Ajaloost on teada erinevaid julmi ja veriseid loomadele suuri kannatusi põhjustavaid inimeste meelelahutusi. Näiteks nn “karu õrritamine”, kus koerad ässitati karule kallale ja pandi nad omavahel kaklema. Koeravõitlus, milles koerad sunnitakse omavahel võitlema, on üldiselt keelatud, kuid toimub ebaseaduslikult mõnel pool maailmas jätkuvalt. Hundijahti jahikoertega keelav seadus jõustus Suurbritannias jahiringkondade suurest vastuseisust hoolimata alles 2005. aastal. Ammustel aegadel oli levinud “hanetõmbamine”, kus inimesed hobusega ratsutades tõmbasid alla rippuvat hane, kuni ta lõpuks suri. “Eesliõrritamine” sisaldas endas koertekarja ajamist eeslitele kallale. 18.-19. sajandil toimus “ahviõrritamine”, kus kana seoti kinni ja teda peksti jämedate kaigastega surnuks.

Trofeejaht on samuti spordiala, inimesed tapavad looma oma meelelahutuse ja lõbu nimel, sest selle eesmärk pole ellujäämine – ei toit, liha ega nahkade kasutamine.

Tänapäevane trofeejaht algas brittide saabumisega Aafrikasse, Aasiasse ja Indiasse, kust see levis edasi saades kõrgklassi ja ohvitseride jne tegevusalaks. Näiteks aitas 19. sajandi lõpul Suurbritannia kuningliku perekonna liige kaasa kvagga (sebra moodi loom) väljasuremisele – räägitakse, et Wales’i prints tappis viimase teadaolevalt looduses elava looma. Ka teised liigid hakkasid kiirelt välja surema. Kui britid Aafrikasse tulid, müüsid nad jahimeestele odavaid lube, millega võis lasta teatud arvu sebrasid, antiloope jt. Samas ei  piiranud nad lõvide ja leopardide tapmist, sest neid peeti kahjuriteks.

Ameeriklased jõudsid Aafrikasse 20nda sajandi alguses. Teerajaja oli endine Ameerika president Theodore Roosevelt, kes käis Aafrikas oma poja Kermitiga ringreisil. Briti valitsus korraldas selle jaoks luksusrongi, kust Roosevelt loomi maha laskis tappes aasta jooksul üle 500 looma.

Trofeeküttidele suunatud veebilehel bookyourhunt.com on maha laskmiseks võimalik osta 395 liiki loomi

Hinnanguliselt tapsid peamiselt briti trofeejahimehed 19ndal 20 miljonit looma. Viimasel kümnendil on trofeekütid tapnud 1.7 miljonit looma, mis teeb umbes 1 loom iga kolme minuti kohta. Lõuna-Aafrikas elav jahimees nimega Ron Thomson on lasknud maha ainuüksi 5000 elevanti ja lisaks palju teisi loomi. Hispaania jahimees Toni Sanchez-Arino on tapnud 1300 elevanti, 350 lõvi, 167 ninasarvikut, 127 leopardi ja umbes 1000 pühvlit. Teine Hispaania jahimees Marcial Gómez Sequeira on lasknud vähemalt 2000 looma. 

Viimase kümnendi jooksul on trofeekütid võtnud 350 000 trofeed kaitsealustelt loomadelt. On seadusi (N: CITES (Washingtoni (1973) konventsioon loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse kohta), mis peaksid ohustatud loomi kaitsma, aga seal on trofeekütte toetav lünk: ei tohi lasta elevanti, et võtta ta võhkasid ja neid maha müüa, aga sama elevant on lubatud maha lasta, võtta tema võhad koju kaasa ja öelda, et need on isiklikuks või majapidamise tarbeks.

Safari Cup International annab jahimeestele välja auhindu väga suure arvu loomade tapmise eest. Ühe auhinna nimi on “Jahisaavutuse auhind”, mille kõige kõrgema taseme saavutamiseks tuleb lasta 125 erinevat liiki looma. Safari Cup International on kulutanud viimase kümnendi jooksul 140 miljonit dollarit, et lobida poliitikuid ja valitsusi, et trofeejaht jääks seaduslikuks.

Looduses on alles ainult 6700 gepardit, aga siiski on täiesti seaduslik neid lasta. Looduses on elus vaid 3100 musta ninasarvikut, aga trofeekütid võivad neid maha lasta. Kogu Aafrikas on nende loomade arvud vähenemas, välja arvatud Keenias, kus on 1970ndatest alates trofeejaht keelatud! 

1970ndatel elas Aafrikas 200 000 lõvi. Viimase kinnitatud hinnangu järgi on see arv 50 aastat hiljem 9610. Hinnanguliselt elas 19nda sajandi alguses, mil briti trofeekütid Aafrikasse jõudsid, 20 miljonit elevanti, nüüd hinnatakse nende arvu 400 000.

Mis loomi trofeeküttidele kõige rohkem küttida meeldib? 

Ameerika trofeekütid lasevad väga palju karusid. Ajavahemikul 2013-2017 lasid nad üle 30 000 baribali, aga nad lasevad ka pruunkarusid. Neile meeldivad ka lõvid, paavianid, leopardid, antiloobid, krokodillid, karakalid, Aafrika elevandid, ahvid, lõvid ja jõehobud. Briti top 10 on üsna sarnane. Brittide jaoks on Aafrika elevandid vaieldamatult kõige populaarsemad. Lausa kaks korda rohkem, kui teisel kohal olev jõehobu. Nad lasevad ka baribale, leoparde, sebrasid, lõvisid, paaviane, antiloope jt.

Osades riikides nagu näiteks Namiibias on võimalik lasta puuris peetud lõvisid. Nad kasvatatakse puuris üles ja lastakse piiratud alal maha. Tegu on sisuliselt taltsaste loomadega. Üks briti trofeekütt uhkustas hiljuti, et ta lasi sellise puurilõvi ainult 8 meetri kauguselt maha. Muidugi ta sai seda teha, sest loom oli taltsas ja kui ta lähenes, siis ta tõenäoliselt arvas, et ta tuli teda söötma.

On täiesti legaalne viia väikeseid lapsi spordi nimel jahile loomi tapma. Aafrikas on väga palju firmasid, kes pakuvad jahipuhkuseid: on pakette kogu perekonnale, kus iga perekonnaliige võib lasta näiteks 15 looma, pakutakse mesinädalate jahipakette, saab osta isa-poja pakette, ka korporatiivpakette, mille eesmärk on meeskonnatöö tippjuhtidele.

Kus jahimehed laskmas käivad? 

Kanada on ainuke riik maailmas, kus sa võid legaalselt lasta jääkarusid. 

Aga väga oluline on aru saada, et see ei ole ainult Ameerika teema. Näiteks 2019. aastal reisisid Eesti trofeekütid üle maailma ja käisid Kanadas, Venemaal. Lõuna-Aafrikas ja Namiibias. Nad lasid kaelkirjakuid, sebrasid, pruunkarusid, baribale, elevante ja isegi jääkarusid.

Eestis on ka enda oma trofeejahi ettevõtlus. Veebilehelt bookyourhunt.com leiab mitmeid puhkusepakkumisi Eestis. Näiteks koprajahi puhkuse 1400 euro eest, põdrajaht koertega, pruunkarujahi jne. Eestis on ka oma trofeejahi ettevõtted, näiteks Wildest, mis pakub trofeejahte nii eestlastele kui ka inimestele üle kogu maailma. Nendega saab veebilehe järgi lasta karusid, kopraid, Euraasia ilveseid, hunte ja põtru.

Kust tuleb raha?

Trofeejahti toetavad väga võimsad inimesed ja huvirühmad. Nad saavad raha näiteks relvatootja Berettalt, laskemoonatootja Hornadylt, USA relvaõiguste lobbiorganisatsioonilt NRA. Samuti tuleb palju raha naftatööstuselt, sest neil on ühine huvi avada kaitsealad nii jahile kui nafta puurimisele. Nad teevad koos lobitööd, neil on osaliselt samad lobistid, osad jahimehed on naftatöösturid, mille tulemusel läheb sama raha poliitilisse süsteemi.  Aga nad saavad raha ka veidi üllatavatest allikatest. Näiteks toetavad neid Yamaha, Budweiser õlu emafirma, finantsettevõte Morgan Stanley, Bacardi rummi tootjad. Lisaks saavad nad raha ka mõjukate indiviidide käest. Steve Chancellor on üks peamisi Donald Trumpi fundraiser, tal on palju rekordeid seoses lõvide laskmisega ja veel hiljuti hoidis ta rekordit maailma suurima lõvi laskmise eest. Tööstus saab palju raha ka ettevõtete käest nagu näiteks Texas Hunt Lodge. Tegu on ettevõtetega, mis pakuvad trofeejahiteenuseid. Texas on selles suhtes erakordne, et seal on palju kohti, kus on eksootilisi loomi üle maailma, loomi, keda enam isegi ei ole looduses. Seega võid minna Texasesse ja lasta sebrat, kängurut, mõõksarv-orüksit, kes suri looduses välja 1980ndatel. Võid lasta valget-orüksit, kellest viimane, enne kui nad uuesti loodusesse lasti, tapeti looduses aastal 1982 Omaanis. Ja veel üks suur sissetulek on kokkutulekud, mis on nagu tööstuse kaubanduslaadad. Safari Cup Internationalil on iga aasta väga suur kokkutulek Nevada osariigis, kus osaleb ligi 1000 ettevõtet. Seal müüakse jahte ja jahivarustust. Samuti peetakse seal oksjone, kus ettevõtted annetavad looma tööstuse heaks ja teenivad raha publiku pealt. Seda raha kasutatakse poliitkampaaniate jaoks takistamaks näiteks trofeeimportide keelu vastuvõtmist. Sel aastal olid oksjonil jääkaru, leopardid ja palju muid loomi..

Palju raha kasutatakse ka selleks, et rahastada valeinformatsiooni kampaaniaid. Safari Cup International viis läbi kampaaniat Let Africa Live (Laske Aafrikal elada) ja nad andsid selle juhtimise edasi rühmitusele nimega The Inclusive Conservation Group (Kaasav looduskaitserühm). Vastupidiselt oma nimele ei ole neil midagi pistmist looduskaitsega, vaid nad on jahilobi organisatsioon. Nad lõid müütilise organisatsiooni nimega Let Africa Live, lõid sotsiaalmeedia platvormid ja väitsid, et nad on tavalised aafriklased, kes toetavad trofeejahti ja ei soovi, et riigid nagu Suurbritannia lõpetaks trofeeimpordi. Kõike seda tegi üks mees, kes on Ameerika valge parempoolne poliitkonsultant Arizonas ja seda rahastati trofeejahitööstuse poolt.

Teine viis kuidas trofeejahitööstusel on õnnestunud oma mõju säilitada, on saades ligipääs olulistele rahvusvahelistele üksustele nagu näiteks IUCN (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) ja CITES, mis haldab ohustatud liikide kaubandust ja haldab keelde. John J. Jackson III oli Safari Club Internationali president, siis lõi ta organisatsiooni Conservation Force (Looduskaitse jõud), mis oli jällegi võlts looduskaitse organisatsioon, kate jahitööstusele. Ta on lasknud väga palju elevante ja mõned kõige suuremad lõvid kogu maailmas ja on öelnud näiteks, et “miski ei ole elus nii rahuldustpakkuv kui elevandijaht”. Ta on IUCN lõvide töörühma liige ja seega aitab mõjutada rahvusvahelist poliitikat selles suhtes kuidas lõvisid kaitsta. Samuti on tal ametlik roll CITESis. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja Aafrika riigid soovivad liigitada lõvid ohustatud liikide hulka ja see on tagasi lükatud suuresti mõju pärast, mida omavad Conservation Force ja trofeejahi organistasioonid nende rahvusvaheliste institutsioonide juures.

Conservation Force andis New Jersey osariigi kohtusse, kui see soovis keelata oma lennujaamadesse jahitrofeede toomise. Jahitööstus andis Delta Airlines’i kohtusse, kui need teatasid, et ei vea enam ninasarvikute või teiste ohustatud liikide trofeesid oma lennukitega. 

Miks on trofeejaht vale?

Sellel on palju põhjuseid. Esimene põhjus on lihtsalt julmus. USAs on mitmed osariigid viinud läbi uurimusi selle kohta, kas loomad surevad tegelikult kiirelt, kui trofeekütid neid lasevad. EI sure. Enamik loomadest surid aeglaselt ja piinarikkalt. Trofeekütid ei ole enamuses täpsuslaskurid, vaid üsna amatöörid. Samuti lasevad nad tavaliselt suurelt kauguselt, sest nad ei taha end ohtu seada ja saada looma poolt tallatud. Seega tuleb loota, et loom püsib täiesti liikumatult ja ei ole tuult. Lisaks ei sihi nad pead ja ei saa kohest surmavat lasku ajju. Nad ei tee seda, et mitte trofee välimust rikkuda. See peab su seinal ilus välja nägema. Seega proovivad nad südame-kopsulasku, mis läheb läbi õla. Selle lasu saavutamine on väga keeruline, eriti kui on natuke tuult või kui loom liigub ringi. On väga kohutavaid juhtumeid, kus loomad on kannatanud valu ja piina. Paljudel juhtudel trofeekütid ka kaotavad looma, sest loom on vigastatud ja suudab end põõsa alla lohistada ning trofeekütt ei suuda teda leida ega saa talle lõppu peale teha. Loom sureb seejärel aeglasesse ja piinarikkasse surma, sepsisesse, šokki, verekaotusesse jne.

Seadus ütleb, et salaküttmine on halb (Eestis ei ole salaküttimine kriminaliseeritud – toimetaja märkus) ja trofeejaht on hea. Kas neil tegelikult on vahet? 

Trofeejaht pakub salaküttimisele ja metsloomadega hangeldamisele seadusliku kattevarju. Aastaid ja aastaid panid hangeldajad ja kuritegelikud kartellid näiteks Vietnami prostituute või maainimesi lennukitele ja lasksid neil trofeeküttidena esineda, nad lasid ninasarviku maha, tõid selle Kagu-Aasiasse, kus see mustale turul maha müüdi. Ninasarvikute sarvi smugeldati sadade miljonite dollarite väärtuses.

Palju loomi, näiteks lõvisid, kasvatatakse trofeejahi müügi eesmärgil ja neid peetakse puurides. Nende hulgas esineb suguluspaaritus, on neuroloogilisi haigusi ja sel on ka tõsine keskkonnakaitseline mõju. Lõvid on niigi väga raskes seisus, sest nende arv on langenud viimase 50 aasta jooksul 200 000lt umbes 10 000le. Peaaegu sama suur probleem kui lõvide arvu vähenemine ja nende suur küttimise arv on trofeejahi geneetiline mõju. Trofeekütid tapavad kõige suuremaid ja tugevamaid loomi, sest nemad näevad trofeetoas parimad välja, tänu neile saab suurema tõenäosusega oma nime Safari Cup Internationali rekordiraamatusse.

Uuringud näitavad, et lõvide genofond on viimase sajandi jooksul vähenenud umbes 15%, sest kõige suuremaid ja paremaid loomi jahitakse. Öeldakse, et piisab sellest, kui võtta 5% kõige parematest allesolevatest isastest ja liik sureb välja, ei taastu ja pole enam tagasiteed. Lõvid ei suuda piisavalt kiiresti kiirete keskkonnamuutustega, nagu näiteks kliimamuutused, kohaneda ja on vastuvõtlikumad haigustele. Sama kehtib ka elevantide kohta.

Elevantide arv on väga palju langenud, kuid nende genofond on samuti väga palju halvenenud. Isegi safari Cup Internationali enda rekordiraamatust on näha, et keskmine elevandivõha suurus väheneb. Nad pidid tegelikult oma rekordiraamatut muutma, sest varem pidi sinna pääsemiseks võhk vähemalt 100 naela kaaluma. Aga kuna suured loomad on otsakorral, on trofeekütid öelnud, et nad lihtsalt ei suuda enam leida nii suurte võhkadega elevante. Seega lasksid nad latti madalamale. On veelgi tõsisem probleem, sest on väga palju täiskasvanud elevante, kel ei olegi üldse võhkasid. See tähendab seda, et nad on ohustatud kiskjate poolt ega saa kuival aastaajal vett leida, sest see on kuiva jõesängi all. Kliimamuutustega seoses on juba praegu palju hullemad, tihedamad ja pikemad põuad. Põud on üldse Aafrika metsloomade jaoks aina kasvav probleem ja on näha, et nendes piirkondades, kus neile jahti peetakse, lähevad elevantide võhad aina lühemaks või paljudel neist ei olegi enam võhkasid. Samas on kaitsealadel võhad enam-vähem sama suured nagu varem ja on väga vähe võhatuid täiskasvanud elevante.

Küsimus, mida tihti esitatakse: Miks trofeekütid seda teevad, miks nad tahavad lõbu pärast tappa?

Rääkides aasta jooksul salaja mitmete trofeeküttidega kuulis uskumatuid asju. Paul Roberts, kes on üks juhtivaid trofeekütte Suurbritannias ja on lasknud musta ninasarviku, lõvisid, elevante, leoparde jt, ütles, et trofeejaht on nagu heroiini süstimine. Sellest ei saa end kergelt võõrutada. Teisedki trofeekütid räägivad sellest, kuidas keha ärkab ellu, kuidas neil tõuseb erutusest palavik ja süda lööb ja mitte miski muu ei saa sinus selliseid tundeid esile kutsuda. Üks jahimees ütles, et “Sügav, kaasasündinud, primitiivne iha loomale jahti pidada on pigem tung. See nõuab rahuldust. Seda rahustab ainult edukas jaht, kui dopamiin, see imeline eritis, hoovab läbi jahimehe keha”.

Enamik inimesi arvavad siiski, et trofeejaht on halb ja peaks olema keelatud. See ei ole inimeste seisukoht ainult liberaalsetest riikides nagu Madalmaad, kus jahitrofeede import on juba keelatud, vaid ka riikides nagu USA ja Saksamaa, kus on tugev jahikultuur. 80-90% inimesi leiavad, et trofeejaht on vale. (Selline uuring on Eestis veel tegemata – toimetaja märkus).

Sir David Attenborough ütles, et “seda tegid inimesed 19ndal sajandil. Aga näib, et on ikka veel inimesi, kes saavad naudingu tapmisest ja teiste elude võtmisest ja minu jaoks on see mõistetamatu”. Et anda teile ka Aafrika vaadet, siis Botswana endine president Ian Khama, kes keelas trofeejahi oma riigis, küsis: “Kui nii paljud liigid on välja suremas, siis kuidas saab olla trofeejahile õigustust?”

Eduardo Conçalves on töötanud riigiasutustes, mittetulundusühingutes ja ajakirjanikuna. Ta on olnud ühe keskkonnaagentuuri juhataja Lähis-Idas Abu Dhabis, töötanud teadusnõunikuna Suurbritannia parlamendi ja Ameerika Ühendriikide Kongressi juures, olnud ajakirjanik Sunday Times’is, League Against Cruel Sports’i tegevjuht, Climate Groupi rahvusvaheline direktor ja töötanud aastaid looduskaitseorganisatsiooni WWF jaoks.

** Kampaania “Keelata trofeejaht” eesmärk on tõsta avalikkuse teadlikkust sellest, mis ulatuses trofeejaht toimub ja milliseid loomi spordi ja trofeede nimel üle maailma jahimeeste poolt maha lastakse. Nad töötavad Suurbritannias selle nimel, et jõustuks enam-vähem kõigi liikide trofeede impordi keeld Suurbritanniasse tehes väga tihedat koostööd erinevate erakondade poliitikutega.

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED:

Saada vihje, foto või video!

Kontrolli kiipi

Jälgi meid sotsiaalmeedias

VEEL PÕNEVAT LUGEMIST: