Täna oli paha päev – palju (looma)laipu. Kõik inimese käe läbi otsa saanud. Neist ma veel ei räägi. Ei hakka tuju rikkuma. Las jääda aasta algusesse, mil saate verbaalse lõuahaagi ärkamaks ja taipamaks, et maailm pole üldse tore paik tänu teatavat sorti inimestele. Aastalõpu eel pajatan aga hoopis ühe toreda tõsiloo, mis alles eile juhtus. Ma ei lisa kohamäärust ega isikuid, sest metsloomade aitamine võib tugevat peavalu kaasa tuua. See võib metsikule elukale maksta lausa elu ja seetõttu on targem teinekord vait olla.
Mida mõtleksite kui näeksite oma koduaeda sisenemas võõrast lambakoera koos metskitsega. Mida arvaksite sellisest sõprusest ja vaatepildist, kus looduslikud vaenlased ühtäkki semutsevad, öökülmas teineteise kaisus rahumeeli magavad ja sooja jagavad. Nii mõnigi viskaks põlvili ja hakkaks ristimärki tegema ning kirjutaks kõik Jõulupühade arvele. Teised läheksid hullarisse ja kolmandad jätaksid joomise maha.
Sihukesed asjad võivad aga juhtuda, sest imede valdkonda liigituivad lugusid eriti just loomariigis toimib ka tänapäeval üsna tihti. Vahva lugu igal juhul, millest üsna varsti ka pikemalt kirjutan. Seniks kannatage ja võtke seda kui eelmängu ühele Loomaveebi-loole, mis varsti-varsti ilmavalgust näeb. Nii palju pean küll vabandama, et ilmselt esmaspäevaks ma omadega veel valmis ei jõua, sest haigusele kulunud päevad jätsid “augu” sisse ja palju tööd jäi seetõttu tegemata. Aga küll ta tuleb, oleme kujunduse osas juba lõpusirgel ja ehk ei hakka ka nn arhiivi väga suureks paisutama. Las see keskkond kasvab koos meiega nagu laps ja küll hiljem ole näha, mis tegelane sellest lõpuks saab.
Nii palju veel lisan, et koera jaoks on see seiklus lõppenud ja väidetavalt ligi kuu aega tagasi plehku pannud kutsa on kodus tagasi. Kitseke ilmselgelt igatseb veidi teistmoodi sõbrakest taga, aga Loomapäästegrupp on nõu ja jõuga nii metsaasukale kui hoolivale pererahvale toeks. Kas koer ja metskitseke olid kõik see aeg koos? Vaevalt, aga nii on vähemalt paganama tore mõelda ……
