Loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad kampaaniajuhi Merit Valge, artikkel avaldati 05.04.2022 ka Postimehe arvamusportaalis

Olenemata valitsuselt seakasvatusse suunatud miljonitest eurodest erakorralistest toetustest, soovivad seatöösturid abipaketti veel 6-12 miljoni euro ulatuses. Maaeluminister Urmas Kruuse on lubanud, et nii Euroopa Liidu toidusektori julgeoleku rahadest kui valitsuse järgmistest erakorralistest toetustest põllumajandusele läheb lõviosa jälle just seakasvatajatele. Paraku ei kasutata raha aga mitte tootmise jätkusuutlikkuse arendamiseks, vaid järjest tekkivate uute miinuste katmiseks.

Maksumaksjale põhjendatakse seakasvatusele määratavaid hiigeltoetusi tänase sõja kontekstis riikliku toidujulgeoleku küsimusega, kuid millegipärast ignoreerib valitsus rahade jagamisel lihtsat loogikat. Toidujulgeoleku tagamiseks oleks mõistlik eelkõige keskenduma tootmise jätkusuutlikkusele ning raha jagamisel võiks arvestada kuluefektiivsuse põhimõtetega, et piiratud ressursse jagataks sinna, kus investeeringutel ka perspektiivi oleks.

Seakasvatajate arvates peaks sektori miinused kinni maksma kodanik kahel viisil – vabatahtlikult, läbi kallima kodumaise toodangu tarbimise ning riigipoolsete toetuste kaudu, mis igal juhul maksumaksja taskust tulevad. Kui valitsuse hiiglaslikke toetusi võib saada lihtsalt küsides, siis tarbijaeelistuste muutmiseks peaks Eesti seakasvataja suutma lisandväärtust pakkuda. Ainult nii oleks poodleja ehk valmis soodsama importsealiha kõrval siinse toodangu eest maksma hinda, mis kohalikud kasvatajad ka pikemaajaliselt jalul hoiaks.

Eesti sea elu on Euroopa kehvemaid

Eesti seakasvatus on Nõukogude pärandina koondunud massiivsetesse tootmishoonetesse, kus loomad ruumikitsikuses betoonpõrandal elavad. Ilmekaim näide kohalikust tootmisest on Rakvere farmide hulka kuuluv kuuekorruseline Ekseko hiigelsigala, mis asutati 1974. aastal sigade ellujäämistingimuste piire kompava eksperimendina. Kahjuks sünnivad täna seal peaaegu pooled Eesti põrsastest.

Elutingimused sellistes seavabrikutes on viidud absoluutse miinimumini. Näiteks on 120-kilogrammi kaaluva sea jaoks vaid ruutmeetri suurune ala, kus ta peab suutma nii magada, süüa, kui ka ennast kergendada. Sigade loomuomaste vajaduste hulka kuuluvad tuhnimine ja mängimine on intensiivkasvatuses sisuliselt välistatud. Sellistes tingimustes satub siga nii stressi, et väljendab seda kannibalismi ehk liigikaaslaste sabade ja muude kehaosade närimisega.

Halbadest tingimustest tulenev kannibalism ohustab sigade elu ja tervist ning mõjutab otseselt sealihast saadavat tulu. Seetõttu algab põrsaste elu mitmete valulike protseduuridega, millest üks on sabade maha lõikamine. Tegelikult on ennetav sabade lõikamine juba aastaid terves Euroopa Liidus keelatud olnud. Eestis on see protseduur lubatud vaid siis, kui muud püüdlused sigade heaolu parandada, eelkõige ruumi ja tegelusmaterjalide andmise näol, ei ole andnud tulemusi. Sellegipoolest tehakse seda ennetavalt peaaegu kõigile Eesti põrsastele.

Teised riigid ees

Mitmetes Euroopa riikides on sigade miinimumheaolunõuded Eesti omadest kõvasti kõrgemad, nende seas ka näiteks Soome, Leedu, Šveits ja Rootsi. Austrias ja Taanis on tarbijal märgistuste abil võimalik poes teha valik kõrgema heaoluga sealiha kasuks. Ka suured sealihatootjad nagu Saksamaa ja Holland astuvad otsustavaid samme sigade heaolu tõstmiseks. Tegelikult on kogu Euroopas raske leida riiki, kus sea elu oleks Eesti omast kehvem. Samas ei suuda Eesti seakasvataja ka madalate heaolutingimuste juures importliha hinnaga konkureerida.

Sealiha maheturg täitmata

Tööstusliku sealiha tootmise kõrval on Eestis täielikult täitmata mahesealiha turg. Samuti puuduvad meil märgised selle kohta, kuidas siga oma elupäevad veetnud on, et ka need tarbijad, kes mahetoodangut ei soovi, saaksid poes teadliku valiku teha.

Tegutsevate mahekasvatajate sõnul ollakse nende toodangust väga huvitatud, aga nõudlust nad üksi täita ei suuda. Lisaks on puudu ka mahenõuetele vastavatest tapamajadest, mistõttu ei saa osad mahekasvatajad oma tooteid mahemärgisega isegi müüa. See probleem laheneks iseenesest, kui mahesigalaid oleks rohkem.

Peab küll nõustuma maaeluminister Urmas Kruuse ettepanekuga, et kui loomad on kasvanud väga heades tingimustes ja rõngassabadega, siis tuleb kasvatajal oma tugevused ka esile tõsta. Kahjuks on reaalsus see, et enamik Eesti seakasvatajatest peab esimese sammuna alles elamisväärsed tingimused suutma sigadele luua.

Miks ei võiks ka Eesti suurtootjad kaaluda tarbijale väärtuspakkumise tegemist, muutes oma tootmisviise selliselt, et need vastaksid kõrgematele sigade heaolunõuetele või aitaksid lausa mahesealihatoodangu auku täita? Kõrgema heaoluga kasvatatud toodangu kättesaadavuse suurenedes oleks ehk Eesti teadlikul tarbijal tõepoolest motivatsioon eelistada kodumaist sealiha.

Nähtamatute Loomade sigade heaolukampaania koduleht: https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/