Loomade eestkoste organisatsioon Loomus räägib podcastis Loomuse Akadeemia erinevatel loomade õigustega seotud teemadel. Viimases saates vestles Loomuse kommunikatsioonijuhi Farištamo Eller Eurogroup for Animalsi eksperdi Nicholas Clarkiga.
Intervjuu on inglise keeles ja on leitav siit:
Üles kirjutanud Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll.
Farištamo Eller (FE): Rääkige natuke endast.
Nicholas Clark (NC): Olen olnud loomakaitsja peaaegu terve oma elu, kuid Eurogroup for Animalsis alustasin natuke üle aasta aasta tagasi. Minu taust on geoloogia ja inimökoloogia. Enne professionaalseks loomakaitsjaks saamist töötasin 10 aastat gümnaasiumis keemia-füüsika ja bioloogia õpetajana. Nüüd töötan seadustega, mis reguleerivad eksootiliste ja metsloomade kaubandust ja nende pidamist.
FE: Eestis ei reguleeri pea ükski seadus lemmikloomade võtmist. Sa võid võtta endale sisuliselt iga looma, kas või lõvi kui ta pole sündinud looduses.
NC: Euroopas kasvatatakse näiteks tiigreid, keda müüakse Kaug-Idasse, tihti traditsioonilise meditsiini eesmärgil. CITES 1 nimekiri sätestab liigid, keda sa ei tohi võtta loodusest, kuid kui sa neid samu loomi vangistuses paljundad, siis teatud tingimustel on see võimalik. Inimesed ajavad tihti sassi ka selle, et metsloomi saab allutada, aga neid ei saa kodustada. Neil on jätkuvalt alles nende loomulikud instinktid, vajadused ja käitumuslikud jooned. Tavaliselt läbi hirmu ja treeningu nad õpivad, et ei tohi inimeste läheduses teatud asju teha.
FE: Aga mille tõttu erinevates riikides pole sätestatud seadusi, et vangistuses sündinud metsloomi ei saaks kodus pidada? Hetkel on näiteks Hollandis nimekiri, kus on 30 loomaliiki, milliseid loomi lemmikloomadena pidada on lubatud.
NC: Kui ma teaksin selle küsimuse vastust, siis poleks mu töökohta vaja. Aga isegi nendes riikides, kui positiivne nimekiri olemas on, et ei ole see veel jõustunud. Näiteks Hollandis jõustub see aastal 2024. On palju väljakutseid, nii ühiskondlikud kui poliitilised, aga ka tehnilised. Hollandis võttis aastaid, et jõuda nende 30 liigini, kes praegu nimekirjas on ja välistada suur hulk teisi loomi. Oli vaja teaduslikult kontrollida ja põhjendada iga looma vajadusi. Kas looma on võimalik pidada väikesel pinnal, olenevalt loomast, kas teda on võimalik lasta välja, kas ta on öise iseloomuga, kas ta vajab väga erilist toitu, milline on tema eelistatud temperatuur, mis juhtub kui loom põgenema saab, kas ta võib olla ohtlik võõrliigina, kas ta võib kanda zoonootilisi haigusi jne. Kõiki neid asju on vaja süstemaatiliselt analüüsida. Riikidel võivad olla piiratud ressursid ja samuti ka vastumeelsus. Mida nad unustavad on see, et kui nimekiri on juba olemas, siis see lihtsustab väga palju ja annab lisaväärtust.
Teiseks puudub igasugune info selle kohta, kui palju loomi peetakse lemmikloomadena ja mis loomadega kaubeldakse. Riigid ei pea selle üle arvestust ega jälgi seda. Kassidel ja koertel on küll passid ja ka registreerimiskohustus, kuid isegi see on väljakutse.
FE: Kui Hollandis on nüüd positiivne nimekiri, kas teistel riikidel on nüüd seda lihtsam sisse viia?
NC: Absoluutselt! Me peaksime üle Euroopa oma kogemusi jagama, oleme ju liit! Kui liiduriikides oleks ühtlased seaduses, siis oleks palju keerulisem loomi ebaseaduslikult osta. Osades riikides on aga olemas juba pikad negatiivsed nimekirjad loomadega, keda pidada ei tohi. Nad ei ole muutusteks valmis. Kuna aga loetamatul arvul loomi kannatavad, siis meie meelest on ainuke võimalus üle-Euroopaline positiivne nimekiri.