Rongid vuravad mööda riiki ringi ja mõistagi ristuvad pahatihti nende teed metsaasukatega. Enamasti nad mõõduvõtmisest suure, kiire ja raske raudkolakaga eluga ei välju. Ka lemmikloomad ja linnud saavad mõistagi pihta, kuid mul on ka palju parema lõpuga lugusid pajatada. Ühel korral näiteks anti teada rebasest, kes rongijuhi sõnul “katki” ei olnud kuid lebas abitult rööbaste vahel.
Lugu juhtus aastaid tagasi Harjumaal, Saku lähistel. Läksin uurima ja temani jõudes tegi nooremapoolne kanavaras täie tervise juures olles minekut. Ei tea miks ta rongi lähenedes minema ei läinud vaid hoopis pikali viskas ja surnut teeskles? Samamoodi käitus ka üks Tartu maanteel lebanud rebane ja kui tahtsin “korjuse” teelt minema toimetada, siis raip hüppas pöidlasse kinni ja oleks selle heameelega otsast hammustanud. Pöial oli suur kut puupakk ja sel korral leidis küll kinnitust tõdemine, et heateod saavad koheselt karistatud.
Tänane jutt tuleb aga linnust. Õigemini tühipaljast ja täiesti mitteolulisest tuvist. Kahjuks paljud just nii mõtlevad. Õnneks suhtub elusloodusesse teistmoodi vedurijuht Rauno Stamm, kellele jäi silma üks tuvi. Kui ta juba kolmandat korda temast mööda või üle sõitis, ei andnud hing enam asu. Nii ta ühendust võttiski.
“Tervitus! Informeerin, et Nõmme ja Rahumäe rongipeatuste vahel (rohkem Rahumäe pool) istub tuvi päris mitmendat tundi juba rööbaste vahel. Elus, pea püsti, kuid rongide lähenedes ära ei lenda. Võimalik, et haavatud.
Antud kohas on tavaline metallpiire Pärnu mnt pool (pildil näha). Linna poole sõites on pilt tehtud. Pildi ülaosas paistab Rahumäe perroon. Ma hetkeseisuga ei tea, kas lind veel alles seal, aga umbes 10 minuti pärast saan uuesti vaadata. Koordinaadid enamvähem sellele kohale, kus tuvi on: 59.388069,24.699248.
Rangelt soovitatav on helkurvest selga panna, kui üles lähed või lähete korjama!”
Edastasin teate Loomapäästegrupile, aga õhtul selgus, et ühingu oktoobrilapsed lugesid ilmselt Lenini kogutud teoseid ja valmistusid kommunistliku partei kongressiks ning seetõttu reageerida ei saanud. Sajatasin neile kurjalt, et häbi teil olgu vanainimest jooksutada ja sättisin masinanina Rahumäe poole. Kuigi koordinaadid olid täpsed, siis jalutasin hädalisest esmalt paar korda mööda – hämaras sulas ta maastikuga nii ühte, et ei jäänud lihtsalt silma. Lootsin juba, et küllap toibus ja lendas minema, aga ei ja seal ta endiselt oligi.
Suurema vaevata sain sulelise kätte ja pistsin karpi. Kodu lähistel pistsin maja taha põõsasse, et varestele-kajaketele või kassidele väga silma ei jääks. Panin teri ja vettki, kuigi teadsin juba ette, et head lõppu sellele loole ei tule. Ja nimelt vaevavad linde mõned ravimatud nakkushaigused ning surmaga lõppevad neist isegi kuni 90 %. See on ka üks põhjus miks Loomapäästegrupp tuhatnelja imelikult käituvate ja neuroloogiliste haiguste tunnustega lindudega seotud juhtumitele koheselt ei reageeri. Esiteks on neid üliväga palju. Teiseks bioohutus ja kolmandaks teadmine, et aidata ju nagunii ei saa. Neljandaks on tauditõrje riigi, mitte vabatahtlike ühenduste kohustus ja pärusmaa.
Ühingu kätte jõudnud nakatunud ja surnud linnud me kas kremeerime või matame maha. Eks ikka selleks, et haigus ei leviks kui mõned teised sulelised nad nahka pistavad ja seejärel ise surmatõvesse jäävad. See viirus ei puuduta enam kahjuks ainult linde ja näiteks Poolas nakatuvad juba ka kassid tuhandete kaupa sulelisi maha niitvasse haigusesse. Ei midagi uut, sest viirus tahab elada nagu me isegi ning oskab muteeruda. Täna nad veel inimese organismusele kurja ei suuda teha, aga küllap nad kohanevad ning siis on juba kuri karjas küll.
Seoses lindudel esinevate nakkushaiguste leviku suurenemisega vajab see teema põhjalikumat käsitlemist ja üritan seda ka lähitulevikus teha. Eriti just see bioohutuse pool ja käitumisjuhis, mida surnud lindudega edasi teha või kuhu teatada, peaks inimestele korda minema küll. Ometigi tahaks nädalat alustada kuidagi positiivsemalt ja sestap kujutage ette, et raudteele eksinud printsessist tuvike toibus, kohtas oma printsi nagu muinasjutus ikka ning nad lendasid õnnelikult tõusva päikese poole.
Igal juhul tänan Rauno Stammi ja teisigi vedurjuhte, kes meid hädas loomadest või nendega juhtunud õnnetustest teavitanud on. Meeldigu see meile või mitte, aga õnnetusi ikka juhtub. Põhiline on ohvrit mitte kannatama jätta olgu ta ükskõik millisest liigist tahes!
