Kuigi looma kastreerimine ja steriliseerimine on viimastel aastakümnetel muutunud loomaomanike seas üha aktsepteeritumaks ning ka looma jaoks oluliselt mugavamaks, on sellega siiski seotud hulganisti müüte, mistõttu ei julge või ei taha paljud omanikud oma loomi protseduurile viia. Murrame siinkohal mõned levinuimad müüdid ning selgitame, miks on looma steriliseerimine ja kastreerimine igati mõistlik otsus.
Olgu selgituseks öeldud, et eesti keeles kasutatakse reeglina sõna „steriliseerimine“ emase ning „kastreerimine“ isase looma sootuks tegemise protseduuri kohta. Nüüd aga müütide juurde.
„Kui mu kass/koer elab tubast elu, pole teda ju vaja steriliseerida/kastreerida.“
Kindlasti on tõenäosus, et tubane loom järglasi saab, väiksem kui vabalt hulkuma lastaval loomal. Ometi sunnivad hormoonid looma jooksuajal ootamatult käituma. Näiteks kipuvad isased kassid jooksuajal kodust põgenema ning koer võib isegi koertepargis inimesele märkamatult asja ära teha ning omanikel ei jää muud üle kui tagajärgedega tegeleda.
„Steriliseerimine/kastreerimine on loomale ohtlik protseduur.“
Vanasti, kui mõistmine looma valutundlikkusest polnud veel see, mis tänapäeval, võis protseduur tõesti loomale ohtlik ja traumeeriv olla. Tänapäeval toimub steriliseerimise/kastreerimise protseduur sarnaselt inimesele teostatava operatsiooniga üldnarkoosis. Enne narkoosi tehakse loomale vereanalüüs, v