“Eri riikide kogemus ja uuringud [1] on näidanud, et ka perevägivalla all kannatajatele võib olla äärmiselt oluline see, kas (naiste) varjupaik või tugikeskus lubab kaasa võtta lemmiklooma või leiab muu alternatiivi, et lemmik ei peaks vägivallatsejaga ühe katuse alla jääma. Selline seos on eriti aktuaalne riikides, kus lemmikloomadesse suhtutakse hästi, nad on pereliikmed, kellega tuntakse emotsionaalset lähedust,” kirjutab Feministeeriumi lehel soolise võrdõiguslikkuse konsultant Pirjo Turk. Lugu pakub mõtlemisainet ja sestap toob Loomaveeb selle täismahus ka oma lugejateni.
Elukaaslast hirmutatakse looma väärkohtlemise kaudu
Ameerikas tegutseva organisatsiooni RedRover statistika kohaselt on 71% varjupaika jõudnud naistest tõdenud, et vägivallatseja on manipuleerimise eesmärgil kas ähvardanud, vigastanud või tapnud lemmiklooma. Ka Ascione (2009) [2] tõi oma uuringus „Examining children’s exposure to violence in the context of animal abuse“ (“Uurides laste kokkupuutumist vägivallaga loomade väärkohtlemise kontekstis”) välja, et abikaasa või elukaaslane hirmutab ohvrit, ähvardades teda looma heaolu rikkumisega või looma väärkoheldes. Ligikaudu pooled ohvritest jäävad vägivallatseja juurde, kui neil pole võimalust lemmikloomaga koos lahkuda.
Suur ja kasvav hulk teadusuuringuid on välja toonud seose, mis võib eksisteerida loomade väärkohtlemise, laste väärkohtlemise ja perevägivalla vahel. Näiteks 21 riigis läbi viidud uuring „Making the Link” [3], uuris seoseid endeemilise loomade väärkohtlemise ja inimeste väärkohtlemise vahel. Teatud tegurite uurimisel selgus, et looma staatuse halvenemine ühiskonnas on toonud kaasa “agressiivsuse ülekandumise”, kusjuures loomade väärkohtlemine on korrelatsioonis vägivalla ja väärkohtlemisega inimeste ja perede vastu.
Väärkohtlejate seas on täheldatud madalat empaatiavõimet või selle vähenemist. Teisisõnu on inimene, kes on võimeline vigastama või muul moel valu tekitama kas lapsele või loomale, suure tõenäosusega vägivaldne ka teiste lähedaste suhtes. Lisaks õpivad lapsed sellisest käitumisest mustreid ka tulevikuks. Samuti on leitud ka teistpidine seos – mida rohkem on inimene koduvägivallaga kokku puutunud, seda suurem on tõenäosus loomade väärkohtlemiseks.
Loomade väärkohtlemine ei tohiks olla isoleeritud probleem
Seega oleme me saanud uue teadmise, et inimeste väärkohtlemine ilmneb sageli koos lemmikloomade väärkohtlemisega, mistõttu ei peaks loomade väärkohtlemine olema enam isoleeritud probleem ning ennetustööd igasuguse lähisuhtevägivalla vähendamiseks tuleb teha nii loomakaitse kui ka lastekaitse vallas. Seetõttu on juba paljudes riikides hakanud mitmesugused järelvalvega tegelevad institutsioonid tegema omavahelist koostööd, et ennetada vägivalla laienemist teistele lähedastele. See tähendab, et kui näiteks loomakaitseinspektor saab väljakutse mõnda kodusse, kus kahtlustatakse looma väärkohtlemist, kontrollib inspektor ka tunnuseid, mis võiksid viidata muule lähisuhtevägivallale. Isegi, kui vastavaid tunnuseid ei tuvastata, kuid kinnitust leiab looma väärkohtlemine, tehakse sellise isiku või pere kohta märge, et isik oleks kõrgendatud järelvalve all. Samuti on näiteks Rootsis hakatud välja koolitama loomaarste, et nad oskak