Kurb mägralugu

284631459_5684423201586204_1329466866630134179_n

Loomapäästegrupi hoole alla sattus eile üks pisike tegelane, kellega varasemalt kokku puutunud polnud – mägrabeebi. Ei-ei, mäkrasid oleme varemgi üles tuuninud, aga nii väikest orbu küll mitte. Metsloomade- ja lindude kohta tuleb päevas nagu varasematelgi aastatel kümneid kõnesid. Pea kõigis kinnitatakse, et tegu on hüljatud või hukka saanud vanemate järglastega. Loomulikult ei vasta see tõele ja absoluutsele enamusele neist on inimese abi vaja sama palju nagu seale jalgratast. Abipalve ise oli järgmine:

“Harjumaa, Rehe põik? Vanatamme park. Inimene leidis kas kähriku või mägra koos poegadega – ema on apaatne, vaevalt hingab, üks poeg surnud, teine elus. Teataja ootab juhtnööre, räägib vene keeles”

Saa siis aru kus ja kellega tegu ning lubasin endale isegi väikest tögamist tiimikaaslaste arvelt: “Mu rind paisub uhkusest, sest Loomapäästegrupp suutis juba teisel katsel loomaliigi õieti määrata ja taolist asja pole varem veel juhtunud! Tublid!”

Nali naljaks ja meie vabatahtlikute teadmised ei puutu asjasse, aga teinekord antakse tõesti väga veidraid teateid edasi. Miks nad surid või tapeti? Nad leiti ju pargist, kus liiklust pole! Kui isegi autod seal liiguvad, siis kiirused ei tohiks ju suured olla? Kas keegi tõesti lõi heast peast ilmsüüta metsasukad maha, sest nad lihtsalt ei meeldinud? Ei seda tea ja ilmselt ei saa ka kunagi teada.

Mägrabeebi päästmisega olid seotud üsna mitmed inimesed ja ei oma isegi ülevaadet, kes millega tegeles. Nii palju tean, et tuttuus LPG reageerija Vassili Pavlov toimetas orvu Loomade Kiirabi Kliinikusse ja sealt võttis Läänemaa piirkonnajuht Terje Parra ta juba enda vastutada. Emme oli meie vabatahtliku kohale jõudes juba hinge heitnud.

Suurt viga arstid ei leidnud ja praeguseks on mägratitt turvaliselt hoiukodus. Metsloomade hoiukodusid on ühingul kümne ringis, aga neid tean vaid mina. Valdavalt isiklikud tuttavad, kes “loomakaitsja” silti eales kandnud pole vaid elavad maal ja tegelevad loomade-lindudega. Ühel on veised ja obesed, teisel sead ja kanad. Milleks siis selline konspiratsioon? Lugu lihtne, sest pole loomakaitsjale suuremat vaenlast kui teine loomakaitsja ja kaebus mittelegaalse hoiukodu kohta jõuaks ametnikeni sajandiksekundiga.

Keskkonnaametnikud ise jõuavad hädas loomani enne vabatahtlikke imeharva ja egas nad neid siis kliinikusse vii. Raha põle! Kontrollima ja trahvima on nad aga meistrid küll. Vaat sellepärast ongi parem suu kinni hoida – pole vaja headele inimestele ja hoolt vajavatele loomadele häda kaela tõmmata.

Metsloomade abistamine on Eesti riigis üsna õhinapõhine ja käpardlik. Ise unistan, et riik looks metsaasukatele mõeldud taastuskeskuse, kus koolitatud inimesed tööl. Sellise asja poolt olen kahe käega ja aitasin natuke kaasagi, et Looduse Fondi poolt loodav metsloomahaigla ilmavalgust näeks, aga sinna see kahjuks jäi.

Neid loomi võiks päästa kümme korda rohkem kui oleks vaid kuhu viia. Näiteks üleeile pakuti karupoega. Tuterdas teine Tapa külje all ja kuulu järgi olla inimesed taas selfiesid teinud. Idioodid! Ei võtnud ma seda karupoega vastu väga lihtsalt põhjusel – ei oska me ta eest hoolitseda. See vajab teadmisi, kohta ja hoopis teistsuguseid tingimusi. Eelmine sai just seetõttu otsa, et olla vale toitu talle sisse surutud. Lugu juhtus aastake paar tagasi ja oli lehtedeski kirjas. Küllap lugesite isegi. Omaette teema on mis karuga siis peale hakata kui ta juba suur on?

Karu karuks, aga mägrapoja ja kitsetalle pärast ärge muretsege – saame hakkama. Vigastatud “kana”, kellest hiljuti kirjutasin, taastub samuti ja on dr. Madis Leivitsa hoole all kuid see on juba homne lugu. Madis oli eile Taanis, aga lubas saabudes kohe põhjalikuma ülevaate anda.

Tänase päeva seisuga on Loomapäästegrupi hoole all 14 metsaasukat. Me kirjutame neist harva, aga ega see ei tähenda, et neid olemas poleks ja teie toetust ei vajaks. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja nii kaua kui riik pole selle peale mõelnud, olete teie nende viimane võimalus. Mina tänan!