Möödunud aasta detsembris saabus meie hoole alla suur hulk koeri, kui ühest Sillamäe korterist päästeti 94 chihuahua-laadset koera.

Nagu kutsikavabrikutes elavate loomade puhul ikka, olid ka nemad sotsialiseerimata, inimpelglikud ning polnud saanud vajalikku veterinaarabi. Koheselt sai selgeks, et koertega tuleb enne uutesse kodudesse loovutamist väga palju tööd teha.


Siinkohal suured soojad tänusõnad meie Tallinna ja Pärnu varjupaikade töötajatele, kes hoolitsesid pisikeste koerte eest, ravisid ja sotsialiseerisid neid ning tegutsesid väga operatiivselt, et koerad saaksid võimalikult kiiresti oma päriskodudesse kolida. Tegemist oli suure väljakutsega, sest Varjupaikade MTÜ jaoks oli olukord, kus korraga vajas abi pea 100 koera, esmakordne. Sellegipoolest suutsime lühikese ajaga uutesse kodudesse saata 90 koera.

Väljakutseid jätkub aga ka uutel omanikel, sest kutsikavabrikus elanud koerad ei tea “normaalsest” koeraelust midagi. Loomulikult on väljakutsete kõrval ka rõõmsaid hetki. Gerlin kirjutab Dexterist nii:

“Minu vanemate koera Dexteri lemmiktegevusteks on lumes mürgeldamine (talle on aeda ka vastavad jooksurajad lumme loodud), õues rihmas jalutades maailma avastamine, kapiuste iseseisev avamine ja koos trikkide õppimine! Minu koertega saab ta suurepäraselt läbi ja ta on megaandekas probleemülesannete lahendaja.

Tark koer. Näen, et minu koerad julgustavad teda palju, sealhulgas seltskonnas püsima. Dexter inimeste puudutust endiselt ei hinda, kuid laseb end pesta, küüsi lõigata, kammida. Täna sai tal täis kaks kuud päris oma kodus.”
Koidu, kes pakkus kodu Chiquitole, kirjeldab elu päästetud koeraga järgmiselt:

“Jagan Teiega oma rõõmu, et Gial, kellest nüüd on saanud Chiquito (hisp. k. tilluke) läheb järjest paremini. Ta saab palju hellust ja hoolt ning kodurahu. Ta on uues kodus olnud kuu aega. Hirm inimese ja eriti inimese käe vastu ei ole veel kuhugi kadunud, kuid õnneks minu omaks tunnistamisel teeb edusamme. Puhtuse pidamine on veel lünkadega, aga enam vähem hästi! Kavalaid nippe kasutades tuleb ta sülle ja naudib seda, kuni silm kinni vajub.”

Varjupaika on aga jäänud veel mõned koerad, kes vajavad teistest pikaajalisemat ravi ja tegelemist. Kuid pisut veel ja ka VissiPotsatajaImbi ja Memm on valmis üle oma uue kodu ukseläve astuma ja täisväärtusliku pereliikmena toredat koeraelu elama. Kui sa soovid nende ravi toetada, siis oma panuse saad anda SIIN