Värske kraam:
K, 25.05.2022


14°C
 
Tallinn

Cloudy
 
Lisa kuulutus
Saada vihje!

Avaldatud: 2. apr. 2022

Kristina Mering: sõda on kõige hullem asi, mida inimestele ja loomadele soovida

Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering võtab kokku, kuidas Ukrainas toimuv sõda puudutab lisaks tsiviilisikute õudustele ja kannatustele ka lugematu arvu loomade elusid ja annab ülevaate, kuidas Nähtamatud Loomad organiseerib toetuskampaaniat Ukraina farmiloomade varjupaigale Ugolyok, kes hädasti hoolivate inimeste abi vajab.

Paljud head inimesed on Nähtamatute Loomade poole pöördunud, et uurida, kuidas sõjategevus Ukrainas puudutab loomade olukorda ja mida saaks teha, et lisaks inimestele ka kannatavatele loomadele abiks olla. Sõda on ilmselt üks hullemaid asju, mida inimestele ja loomadele soovida. Eriti karmiks muudab selle asjaolu, et kui praegu annavad nii üksikindiviidid kui humanitaarorganisatsioonid parima, et võimalikult suur hulk inimesi sõjakoldest välja toimetada, siis olude sunnil jäävad miljonid loomad paraku tähelepanuta.

Lemmikloomadel on suurem šanss pääseda koos sadade tuhandete inimestega, kes elu eest pagevad ja loodetavasti Euroopa Liidu riikides surmahirmu tundest hinge tõmmata saavad. Paljud Ukrainat ja põgenikke abistavad riigid on vastu võtnud otsuse mitte kontrollida lemmikloomade passe, kes põgenevate peredega kaasas on. See on õige ja ilus tegu, et pered ja nende lemmikloomadest liikmed ei peaks lahku minema ja loomi ei peaks ohutsooni hülgama. Kuidas aga mõtestada miljonite farmiloomade olukorda, kelle aitamiseks on sõjakriisis sisuliselt võimatu midagi ära teha?

Loomad sõjas

Loomad on tihti sõjategevuse nähtamatud ohvrid, justkui kurb paratamatus, mis käib kaasas raskete valikutega, kus kõiki aidata ei saa. Kui oleme kriisis, ei suuda me kahjuks isegi kõiki inimesi kaitsta, teistest liikidest rääkimata. Õnneks ei tähenda see, et asi ei võiks olla parem ja saame tulevikuks samme astuda.

Ukrainas on nagu Eestiski kunagistest Nõukogu Liidu valusatest aegadest väga tööstuslik ja massitootmisele suunitletud loomakasvatus. See tähendab, et suur hulk loomi elab kitsastes tingimustes, väikestes puurides, kinnistes hiigelhoonetes, kus on nii palju isendeid koos, et silme eest võtab kirjuks. Kui farmi omanikud ja töötajad on sunnitud pagema, et enda elu päästa ja pommirahe eest põgeneda, ei ole loomadel enam kellelegi loota.

Kriisiolukordades on üle maailma palju õuduslugusid, mis saab hüljatud tööstusfarmidest, mis on loomi täis. Mingil hetkel võib üles öelda venitalitsioonisüsteem. See tähendab, et kümned tuhanded loomad või linnud lämbuvad. See on ehk isegi kergendus võrreldes vaikse piinarikka hääbumisega, mis kaasneb sellega, et vett ei tule kuskilt juurde ja süüa ei anna neile puuris kinni olevatele ja pääsemisvõimaluseta loomadele enam keegi. Kes oskab valida, kas parem oleks surra lämbumisse või nälga ja dehüdratsiooni?

Hüljatud tööstusfarmid on reaalsus, mida tuleb ette igas sõjakoldes. See on üks julmus pikas nimekirjas asjadest, mis teevad sõja üheks põhjusega vihatumaks poliitiliseks tegevuseks.

Ukrainlased ei ole kuidagi ära teeninud seda, mida Venemaa praegu agressiivselt korda saadab, ei inimesed, loomad ega tühermaaks pommitatav elukeskkond. Me ei ole ükskõiksed nende kannatuste suhtes ja see on inimeseks olemise üks paremaid külgi – me hoolime. Me ei pööra pead ära ka siis, kui on raske. Eestlased on näidanud ennast parimast heldest küljest, annetades Ukraina toetuseks nii Pagulasabile, Punasele Ristile kui teistele humanitaarorganisatsioonidele, et sõjakannatusi leevendada.

Ma usun, et see hooliv aeg on hea hetk, et tajuda, kui lai meie kaastundeväli tegelikult on. Me ei jää ükskõikseks mõeldes ka loomadest sõjaohvritele ja me ei tahaks kunagi, et keegi süütu olend kannatab pealesunnitud vägivalla ja hirmu all. Me saame seda kaastundevälja kasutada ka oma eluotsuste suunamiseks suurema hoolimise ja parema inimeste ja loomade heaolu suunas. Tööstusfarmid on Nõukogude Liidu relikt, mida me endises idablokis näeme palju rohkem kui Lääne-Euroopas. Töötame tuleviku nimel, kus kasvab väikefarmide osakaal ja väheneb piinamislaagri sarnane viis loomade pidamiseks.

Ugolyok’i varjupaiga asutaja Alexandra, kes on 10 aastat varjupaika pidanud ja elu loomade aitamisele pühendanud

Ukraina farmiloomade varjupaik vajab hädasti meie abi

Oleme kontaktis Ukraina farmiloomade varjupaiga Ugolyok’i eestvedajatega, kes annavad endast parima, et vapraks jääda, kuid lõpuni ette kujutada, mida nad tunnevad, ei suuda ilmselt ka kõige empaatilisemad meist. Lisaks enda ja lähedaste eludele vastutavad nad sadade päästetud loomade eest, kel on loota ainult nende hoolele ja abile. Pidev pommitamise müra, varude raskesti kättesaadavus ja kolmekordseks muutunud hinnad on muutunud argireaalsuseks. Seepärast anname Nähtamatutes Loomades kõik, et neile toeks olla. Seal elavad päästetud veised, lambad, kanad, sead, kitsed, ponid, hobused, kassid ja koerad. Kui olukord vähegi stabiliseerub, tahavad varjupaiga eestvedajad minna lähilinnadesse, sest tänavatel on palju paanikas hüljatud lemmikloomi, keda vastasel juhul ootaks ees õudne lõpp.

Varjupaiga pidaja Alexandra Levitska on meie telefonikõnedest üliliigutatud ja kirjeldab kurvalt, kui hüljatuna nad end Ukrainas koos hoolealustega tunnevad. Suure osa ajast on varjupaiga inimesed varjunud keldrisse, mis on ootamatult olude sunnil saanud pommivarjendiks. Kõiki loomi keldrisse ei mahuta ja paanika rakettide mürast on varjupaigaloomade pidevaks seisundiks muutunud.

Suurimaks mureks on vähenevad toiduvarud suurele hulgale loomadest, kelle eest hoolt kanda. Vähene, mis veel kauplustes saada on, maksab kolmekordse hinna.

Ugolyok, selle päästetud loomad ja head inimesed väärivad meie tuge ja seetõttu oleme otsustanud Nähtamatutes Loomades aidata neil see erakordselt raske aeg üle elada. Praegu on aeg, mil tegutseme Eestis koostööpartneritega edasi, et siinseid loomi aidata, aga veelgi rohkem abi vajavad Ukrainas sõja tõttu kannatajad.

Vabaduse ja lootuse ikoon

Nähtamatute Loomade sinirebase ikoon on meie jaoks tegevusaja vältel sümboliseerinud vabadust ja lootust. See ikoon oli osa edukast karusloomafarmide keelustamise kampaaniast, et aidata sealse õuduse käes kannatavaid loomi. Nüüd vajavad meie abi järgmised ohvrid, kellelt vabadust ära tahetakse võtta. Kui soetad Nähtamatute Loomade sinirebasega heategevusmeeneid, läheb pool tulust Eesti farmiloomade aitamiseks ja teine pool otse Ugolyoki varjupaigale, et aidata neil loomade eest hoolitseda ja nii palju loomi päästa kui võimalik. Sinirebasega särk, kott, pusa või rinnamärk toetab Ugolyoki varjupaika loomadele toidu, ravimite ja muu vajaliku hankimiseks. Lisaks saadame kõikidelt Nähtamatute Loomade kontole tehtud annetuselt märksõnaga “Ugolyok” kogu summa Ugolyok’i loomade aitamiseks. Sinirebane tähendab vabadust ja vabadus on praegu suure rünnaku all mitte ainult Ukrainas, vaid palju laiemalt. Üheskoos seisame selle eest, et aidata kannatajaid ja seista vastu ebaõiglusele.

Annetused saab teha:

MTÜ Nähtamatud Loomad
EE922200221066221071
Selgitus: Ugolyok

Loe lähemalt Ulgolyoki varjupaigast nende kodulehelt.

Kõikide sinirebase ikooniga heategevusmeenete ostult läheb 50% Ugolyok’i farmiloomade varjupaiga toetuseks