Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht Kristina Mering võtab kokku, kuidas Ukrainas toimuv sõda puudutab lisaks tsiviilisikute õudustele ja kannatustele ka lugematu arvu loomade elusid ja annab ülevaate, kuidas Nähtamatud Loomad organiseerib toetuskampaaniat Ukraina farmiloomade varjupaigale Ugolyok, kes hädasti hoolivate inimeste abi vajab.

Paljud head inimesed on Nähtamatute Loomade poole pöördunud, et uurida, kuidas sõjategevus Ukrainas puudutab loomade olukorda ja mida saaks teha, et lisaks inimestele ka kannatavatele loomadele abiks olla. Sõda on ilmselt üks hullemaid asju, mida inimestele ja loomadele soovida. Eriti karmiks muudab selle asjaolu, et kui praegu annavad nii üksikindiviidid kui humanitaarorganisatsioonid parima, et võimalikult suur hulk inimesi sõjakoldest välja toimetada, siis olude sunnil jäävad miljonid loomad paraku tähelepanuta.

Lemmikloomadel on suurem šanss pääseda koos sadade tuhandete inimestega, kes elu eest pagevad ja loodetavasti Euroopa Liidu riikides surmahirmu tundest hinge tõmmata saavad. Paljud Ukrainat ja põgenikke abistavad riigid on vastu võtnud otsuse mitte kontrollida lemmikloomade passe, kes põgenevate peredega kaasas on. See on õige ja ilus tegu, et pered ja nende lemmikloomadest liikmed ei peaks lahku minema ja loomi ei peaks ohutsooni hülgama. Kuidas aga mõtestada miljonite farmiloomade olukorda, kelle aitamiseks on sõjakriisis sisuliselt võimatu midagi ära teha?

Loomad sõjas

Loomad on tihti sõjategevuse nähtamatud ohvrid, justkui kurb paratamatus, mis käib kaasas raskete valikutega, kus kõiki aidata ei saa. Kui oleme kriisis, ei suuda me kahjuks isegi kõiki inimesi kaitsta, teistest liikidest rääkimata. Õnneks ei tähenda see, et asi ei võiks olla parem ja saame tulevikuks samme astuda.

Ukrainas on nagu Eestiski kunagistest Nõukogu Liidu valusatest aegadest väga tööstuslik ja massitootmisele suunitletud loomakasvatus. See tähendab, et suur hulk loomi elab kitsastes tingimustes, väikestes puurides, kinnistes hiigelhoonetes, kus on nii palju isendeid koos, et silme eest võtab kirjuks. Kui farmi omanikud ja töötajad on sunnitud pagema, et enda elu päästa ja pommirahe eest põgeneda, ei ole loomadel enam kellelegi loota.

Kriisiolukordades on üle maailma palju õuduslugusid, mis saab hüljatud tööstusfarmidest, mis on loomi täis. Mingil hetkel võib üles öelda venitalitsioonisüsteem. See tähendab, et kümned tuhanded loomad või linnud lämbuvad. See on ehk isegi kergendus võrreldes vaikse piinarikka hääbumisega, mis kaasneb sellega, et vett ei tule kuskilt juurde ja süüa ei anna neile puuris kinni olevatele ja pääsemisvõimaluseta loomadele enam keegi. Kes oskab valida, kas parem oleks surra lämbumisse või nälga ja dehüdratsiooni?

Hüljatud tööstusfarmid on reaalsus, mida tuleb ette igas sõjakoldes. See on üks julmus pikas nimekirjas asjadest, mis teevad sõja üheks põhjusega vihatumaks poliitiliseks tegevuseks.

Ukrainlased ei ole kuidagi ära teeninud seda, mida Venemaa praegu agressiivselt korda saadab, ei inimesed, loomad ega tühermaaks pommitatav elukeskkond. Me ei ole ükskõiksed nende kannatuste suhtes ja see on inimeseks olemise üks paremaid külgi – me hoolime. Me ei pööra pead ära ka siis, kui on raske. Eestlased on näidanud ennast parimast heldest küljest, annetades Ukraina toetuseks nii Pagulasabile, Punasele Ristile kui teistele humanitaarorganisatsioonidele, et sõjakannatusi leevendada.

Ma usun, et see hooliv aeg on hea hetk, et tajuda, kui lai meie kaastundeväli tegelikult on. Me ei jää ükskõikseks mõeldes ka loomadest sõjaohvritele ja me ei tahaks kunagi, et keegi süütu olend kannatab pealesunnitud vägivalla ja hirmu all. Me saame seda kaastundevälja kasutada ka oma eluotsuste suunamiseks suurema hoolimise ja parema inimeste ja loomade heaolu suunas. Tööstusfarmid on Nõukogude Liidu relikt, mida me endises idablokis näeme palju rohkem kui Lääne-Euroopas. Töötame t