Vanasti oli ütlus, et iga vald toidab oma sandid ise. Tänapäeval räägitakse palju kogukondadest ja sellest, kuidas kogukonnana elades ja tegutsedes tunneme ennast turvalisemalt ja meie elukvaliteet on parem. Me aitame ühiselt neid, kes on hädas ja toetame moraalselt neid, kes seda vajavad. Me oleme inimesed, me oleme empaatilised. Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Empaatia ei ole sama, mis kaastunne, kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks. Selle üle, kas suudame olla empaatilised ka loomade suhtes ja kuidas võiks see mõjutada kodutute loomade olukorda Eestis, mõtiskleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.
Kaasaegsed uuringud tõestavad loomade emotsioonide olemasolu – hirmu- ja rõõmutunne ei ole neile võõrad. Me võiksime selle üle mõelda ja omaks võtta uued teadmised. Me ei tohiks ära unustada, et ka inimene on loom. Inglise keels on hea väljend inimese kohta – human animal, eesti keeles oleks see siis inimloom või siis inimeseloom, mida kõnekeeles ka kasutatakse. Inimestena elame järjest rohkem endaloodud tehiskeskkonnas ja võõrandusmisprotsess käib täistuuridel. Me võõrandume loodusest ja loomadest ning nad tunduvad meile mõistmatud. Kõik, mis tundub mõistmatu, tekitab hirmu ja vastumeelsust kuni liikide hävitamise nõudmisteni. Osa inimesi ütleb, et loomad käituvad ettearvamatult. Inimesed, kellel on teadmised loomade liigiomastest vajadustest ja käitumisest nii ei ütle ja võivad öelda, et hoopis inimesed käituvad loomade suhtes ettearvamatult. Empaatiat loomade suhtes saab kasvatada omandades kaasaegsetele uuringutele tuginevaid teadmisi.
Kui palju võiks olla Eestis lemmikloomi?
Õiget vastust ei ole, sest Eestis vastav statistika puudub. Puudub ka üleriigiline lemmikloomaregister, mis annaks ülevaate ning puudub ka üleüldine lemmiklooma registreerimise kohustus. Euroopa lemmiklooma toidutööstuse liidu FEDIAF (European Pet Food Industry Federation) 2022. aasta raportist saab üht-teist välja lugeda. Eesti kohta on kirjas järgmised andmed: 2021. aastal oli Eestis 290 000 kassi ja 235 000 koera. Vähemalt üks kass on 22% ja üks koer 18% peredest. Eesti elanikkonda (1,33 miljonit) arvestades võib öelda, et vähemalt igal kolmandal inimesel on koer või kass.
See statistika ei ole küll täpne, kuid parem ikka kui mitte midagi. Statistika aluseks on võetud kaubanduses läbimüüdud lemmikloomatoidu kogused ja arvutuslik toidukulu looma kohta aastas. Sellest tulenevalt võib öelda, et tegelikult elab Eesti peredes veel rohkem lemmikuid, sest osa loomi sööb kodutoitu ja lisaks on veel pisiloomad, kelle kohta raportis Eesti kohta andmed puuduvad.
Peale selle, et oleme metsarahvas, tundub, et oleme ka lemmikloomarahvas. Kas me egoistlikult omame lemmikuid või armastame neid, oskame hoolida ja nende eest ka hoolt kanda – selles on üks suur küsimus. Miks? Sest pilt on kurb, kui lugeda kokku neid mitmeid tuhandeid loomi aastas, kes jõuavad Varjupaikade MTÜ varjupaikadesse ja lisaks teistesse loomadega tegelevatesse ühingutesse. Eestis on väga palju lemmikloomi ja väga palju loomi elab tänaval – viimane meie ühiskonnale sugugi au ei tee.
Mis on sellel kõigel pistmist hulkuvate loomadega?
Inimese suhtumisele loomadesse ja teistesse inimestesse võib panna võrdusmärgi, sest alati, kui kerkib üles mõni loomadega seotud probleem, on sellega seotud inimesed. Inimesed koos moodustavad kogukonna ja laiemalt ühiskonna. Ühiskonnana toimimiseks on inimestel kokku lepitud nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglid, kultuur. Siia kuulub ka lemmikloomapidamise kultuur. Ütlus “pole minu mure” näitab ümbritseva suhtes ükskõiksust ja egoismi.
Loomakaitseseadus paneb hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustuse kohalike omavalitsuste õlule. Kohalikes omavalitsustes on kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjad ning kui inimesed seaduseid ja eeskirju järgiks ning lemmikloomapidamise kultuur oleks kõrgel tasemel, ei tohiks meil hulkuvaid loomi üldse olla. Kuid nagu teame, siis ikka juhtub ja seda igas eluvaldkonnas.
Ei ole hullu, kui loom pääseb maailma uudistama. Ta leitakse üles ja aidatakse koju tagasi. Kui loom on kiibistatud ja kiip registrisse kantud, siis on kodutee väga lühike. Kõik algab juba sellest teadmisest, et loom peab olema identifitseeritav.
Halvem on vaadata iga-aastast varjupaigastatistikat, mis näitab, et aastate lõikes varjupaika sattunud loomade arv ei kahane. Samuti jätkub tendents, et loomade arv varjupaikades sügiseti kahekordistub. Miks meil ikka veel eksisteerivad kassikolooniad? Miks meil ikka veel on kastreerimata-steriliseerimata nn vabakäigukassid, kes pesakondi võõrastesse kuuridesse, puuriitadesse poetavad? Siin tahaks öelda, et miskit on mäda siin Eesti riigis.
Hulkuvaid loomi märkavad ja annavad nendest teada inimesed, kogukonna liikmed ja selleks on erinevad põhjused. Inimestel võivad olla erinevad hirmud ja nad ei tunne võõraid lemmikloomi, ei peagi. Keegi kardab, et hulkuv koer ründab või põhjustab autoavarii. Keegi kardab, et kass reostab lapsevankri või kraabib üles lilled peenras. Osa inimesi muretsevad looma heaolu ja tervise pärast: hulkuv loom võib jääda auto alla, ta võib olla söömata-joomata, ilm läheb külmaks ja loom võib hukkuda. Palju inimesi on empaatilised ja soovivad südamest looma aidata ning on väga keeruline hinnata, kas loom oskab koju tagasi minna või on sihi hoopis kaotanud. See on selge, et nii looma kui ka inimese turvalisuse nimel, tuleb loom varjupaika toimetada, kus pakutakse talle hoolt ja ajutist peavarju.
Kus on, kus on kurva kodu?
Meie ühingu statistika kinnitab seost kohaliku omavalitsuse rahvaarvu ja varjupaika sattuvate loomade arvu vahel. Mida rohkem elab omavalitsuses inimesi, seda rohkem satub kohalikku varjupaika hulkuvaid loomi.
Kuuleme ametnike tasandil ikka veel, et hulkuvate loomade eest hoolitsemine võtab raha ära lastelt ja loomade aitamine toimub kellegi arvelt. Tänapäeval on selline väljenduslaad arusaamatu. Ühiskond või kitsamalt kogukond võiks ühiselt tegutseda nii, et kõik on hoitud. Lemmikloomadest on saanud inimeste seltsilised ja täieõiguslikud pereliikmed. Uuringud on tõestanud, et inimene tunneb ennast koos lemmikuga õnnelikumalt, on rahulolevam ja käib vähem arsti juures. See, et inimesed on tervemad, on puhas rõõm, et mitte öelda kasu.
Inimesed ehitavad templeid – hingele ja kehale, kultuurile, haridusele ja spordile. Jah, kõige eest tuleb hoolt kanda. Ka hulkuma sattunud lemmikute või tänaval sündinud, kasvanud koerte ja kasside eest, aga varjupaika ehitama kohalikud omavalitsused ei kipu. Nii mõnegi omavalitsuse arengukavas on ette nähtud varjupaiga ehitamine, aga asjad ei edene. Alati tundub inimestele, et mõni muu probleem on tähtsam ja loomade heaolu jääb tahaplaanile. Jälle nagu eelnevalt viidatud, siis loomaprobleem on alati ka inimese probleem – see on otseselt seotud inimeste elukeskkonna kvaliteedi ja turvalisusega.
Me teame, et inimesed on loomade pärast mures, mis on otseselt stressitekitav faktor. Meie sõnum on – pange kogukonnas oma hääl kõlama ja küsige oma valitud juhtide käest, miks puudub omavalitsuses loomade varjupaik ja hulkuvate loomade probleem on lahendamata.
Aga Eestis on ju loomade varjupaigad?
Jah, aga varjupaikade võrgustik ei ole piisavalt tihe, et kõik loomad saaksid vajadusel abi. Kodust hulkuma pääsenud loomadega tuleb tegeleda nende kodukoha lähedal vähemalt ettenähtud kahe nädala jooksul. Selle aja jooksul võiks omanik oma lemmikule kohalikku varjupaika järele jõuda. Võrumaal plehkupannud kassi ei oska keegi otsida pealinna varjupaigast ja nii ta sinna jääbki lootuses, et ehk keegi pakub talle uue kodu. Eestis tuleb edendada lemmikloomapidamise kultuuri – selleks on vaja inimesi harida ja suhtumist muuta. Tuleb jõuda selleni, et oma kaotsiläinud pereliikmest hoolitakse, lemmiklooma on võimalik tuvastada ja võimalikult paljud loomad saavad oma perre tagasi. Ka loomade paljunemine tuleb kontrolli alla saada. Loomad ise seda ei tee, sest soojätkamine liigi säilimise nimel on kõige tugevam instinkt. Kui me oleme võtnud neljajalgsed inimeste ühiskonda, siis lasub inimestel vastutus, et ei toimuks juhuslikke paaritusi.
Teine asi on juhtumitega, kus inimene ei hooli oma loomast, väärkohtleb teda või hülgab. Need inimesed peavad hakkama oma tegude eest vastutama.
Isegi siis, kui meil oleks kõik hästi, on ikkagi loomade varjupaiku vaja, sest nagu alguses sai kirjutatud, et inimeste maailmas ikka juhtub. Osa omavalitsusi, millel endal loomade varjupaik puudub, on seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks leidnud omaarust pääsetee ja sõlminud teenuselepingu mõne olemasoleva varjupaigaga. Mis sest, et see võib asuda kümnete (kui mitte saja) kilomeetrite kaugusel. Seaduse silmis oleks asi nagu korras, aga kas ikka on. Esiteks toimub hulkuvate loomade ja tekkinud kolooniatega tegelemine kaootiliselt. Varjupaika toimetatakse üksikud loomad ning ei tegeleta probleemidega süsteemselt. Teiseks vähendab kaugel asuv varjupaik looma koju tagasi saamise võimalust, sest loomaomanikul ei pruugi olla transpordivõimalust. Kui loom on kiibistamata ja omanikku ei ole võimalik tuvastada, siis jäävad 14 päeva pidamiskulud kohaliku omavalitsuse kanda. Ühelt poolt mõeldakse, et hoiaks nagu raha kokku, aga teisalt kulub raha juhtumitele, mis kohaliku varjupaiga olemasolul oleks lahendatavad ilma omavalitsuse kuluta.
Samuti tekitab suuri probleeme nii loomaomanikele kui ka meile, varjupaikade pidajale, tõsiasi, et enamus omavalitsusi on otsustanud tellida kõigi jooksusolevate loomade varjupaika toimetamiseks teenust vaid tööajal esmaspäevast reedeni. See tekitab küsimusi, kas seadustest tulenevate kohustuste täitmine käib kella järgi ja muul ajal paneme siis tegeliku elu pausile.
Milline tee oleks jätkusuutlik?
Kohalikud omavalitsused võiks jõuda selleni, et vähemalt igas maakonnas on väljaehitatud korralik loomade varjupaik koos vastava taristuga. Varjupaikade MTÜ tegutseb kuues kohalikus omavalitsuses ja seni on varjupaigahooned ehitanud ainult Tallinna Linnavalitsus. Pärnus on valmis hoone projekt ja positiivselt lõppes ka ehituse riigihange ning tasub loota, et aasta pärast on maja valmis, kuigi enne ei usu, kui silmaga näha on.
Tegelikkuses võiks iga väiksema maakonna peale olla vähemalt üks korralik varjupaik. Suuremates maakondades, kus territoorium kujuneb väga suureks, võiks naabervallad seljad kokku panna ja vaadata, milline asukoht on mõistlik, et loomi ei peaks kodukohast liiga kaugele transportima. See hoiab kokku transpordikulusid ja suurendab võimalust, et inimene oma loomale järele tuleb. Kui looma läheb koju tagasi, siis katab varjupaiga kulud looma omanik ja omavalitsuse raha ei kulu mitte sentigi.
Kas tasuta lõunad on olemas?
Meile on ette heidetud, et esitame eraisikule arve selle eest, kui tema hulkuma pääsenud loom on toimetatud varjupaika ja seal peavarju ning hoolitsuse saanud. Inimeste maailmas on ammu aktsepteeritud, et tasuta lõunaid ei ole. Miks oodatakse seda siis teenuste vallas, mis puudutavad loomi? Tuleb üle korrata, et loomade varjupaikade pidamine ei ole riiklikult rahastatav tegevus nagu politsei- või päästetegevus. Samas on loomad inimestega niivõrd emotsionaalselt ja tihedalt seotud, et tihti võrdsustatakse meile pandud ootused eelnimetatud riiklike struktuuridega.
Võib muidugi väita, et mina seda teenust ei palunud. Seda küll, kuid kehtivad seadused ja eeskirjad on täitmiseks ja nii tulebki varjupaigateenuse eest tasuda. Inimesed on väga erinevad ja enamus tunneb siirast rõõmu, et tema lemmik elusalt ja tervelt koju tagasi jõuab.
Alati võiks mõelda, et tasutud arve aitab varjupaiku pidada nende tuhandete jaoks, keda mitte keegi ei otsi ja kellele mitte keegi järele ei tule. Kogukonna kodutud jõuavad kohalikku varjupaika selleks, et neid saaks aidata. Hoolime nendest, kes elavad meie kõrval, ka tegudes. Aitame neid, kes ise ennast aidata ei saa ja see annab emotsionaalselt positiivse tunde. Aitame koos!
