Vanasti oli ütlus, et iga vald toidab oma sandid ise. Tänapäeval räägitakse palju kogukondadest ja sellest, kuidas kogukonnana elades ja tegutsedes tunneme ennast turvalisemalt ja meie elukvaliteet on parem. Me aitame ühiselt neid, kes on hädas ja toetame moraalselt neid, kes seda vajavad. Me oleme inimesed, me oleme empaatilised. Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Empaatia ei ole sama, mis kaastunne, kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks. Selle üle, kas suudame olla empaatilised ka loomade suhtes ja kuidas võiks see mõjutada kodutute loomade olukorda Eestis, mõtiskleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.

Kaasaegsed uuringud tõestavad loomade emotsioonide olemasolu – hirmu- ja rõõmutunne ei ole neile võõrad. Me võiksime selle üle mõelda ja omaks võtta uued teadmised. Me ei tohiks ära unustada, et ka inimene on loom. Inglise keels on hea väljend inimese kohta – human animal, eesti keeles oleks see siis inimloom või siis inimeseloom, mida kõnekeeles ka kasutatakse. Inimestena elame järjest rohkem endaloodud tehiskeskkonnas ja võõrandusmisprotsess käib täistuuridel. Me võõrandume loodusest ja loomadest ning nad tunduvad meile mõistmatud. Kõik, mis tundub mõistmatu, tekitab hirmu ja vastumeelsust kuni liikide hävitamise nõudmisteni. Osa inimesi ütleb, et loomad käituvad ettearvamatult. Inimesed, kellel on teadmised loomade liigiomastest vajadustest ja käitumisest nii ei ütle ja võivad öelda, et hoopis inimesed käituvad loomade suhtes ettearvamatult. Empaatiat loomade suhtes saab kasvatada omandades kaasaegsetele uuringutele tuginevaid teadmisi.

Kui palju võiks olla Eestis lemmikloomi?

Õiget vastust ei ole, sest Eestis vastav statistika puudub. Puudub ka üleriigiline lemmikloomaregister, mis annaks ülevaate ning puudub ka üleüldine lemmiklooma registreerimise kohustus. Euroopa lemmiklooma toidutööstuse liidu FEDIAF (European Pet Food Industry Federation) 2022. aasta raportist saab üht-teist välja lugeda. Eesti kohta on kirjas järgmised andmed: 2021. aastal oli Eestis 290 000 kassi ja 235 000 koera. Vähemalt üks kass on 22% ja üks koer 18% peredest. Eesti elanikkonda (1,33 miljonit) arvestades võib öelda, et vähemalt igal kolmandal inimesel on koer või kass.

See statistika ei ole küll täpne, kuid parem ikka kui mitte midagi. Statistika aluseks on võetud kaubanduses läbimüüdud lemmikloomatoidu kogused ja arvutuslik toidukulu looma kohta aastas. Sellest tulenevalt võib öelda, et tegelikult elab Eesti peredes veel rohkem lemmikuid, sest osa loomi sööb kodutoitu ja lisaks on veel pisiloomad, kelle kohta raportis Eesti kohta andmed puuduvad.

Peale selle, et oleme metsarahvas, tundub, et oleme ka lemmikloomarahvas. Kas me egoistlikult omame lemmikuid või armastame neid, oskame hoolida ja nende eest ka hoolt kanda – selles on üks suur küsimus. Miks? Sest pilt on kurb, kui lugeda kokku neid mitmeid tuhandeid loomi aastas, kes jõuavad Varjupaikade MTÜ varjupaikadesse ja lisaks teistesse loomadega tegelevatesse ühingutesse. Eestis on väga palju lemmikloomi ja väga palju loomi elab tänaval – viimane meie ühiskonnale sugugi au ei tee.

Mis on sellel kõigel pistmist hulkuvate loomadega? 

Inimese suhtumisele loomadesse ja teistesse inimestesse võib panna võrdusmärgi, sest alati, kui kerkib üles mõni loomadega seotud probleem, on sellega seotud inimesed. Inimesed koos moodustavad kogukonna ja laiemalt ühiskonna. Ühiskonnana toimimiseks on inimestel kokku lepitud nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglid, kultuur. Siia kuulub ka lemmikloomapidamise kultuur. Ütlus “pole minu mure” näitab ümbritseva suhtes ükskõiksust ja egoismi.

Loomakaitseseadus paneb hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustuse kohalike omavalitsuste õlule. Kohalikes omavalitsustes on kehtestatud