Vanasti oli ütlus, et iga vald toidab oma sandid ise. Tänapäeval räägitakse palju kogukondadest ja sellest, kuidas kogukonnana elades ja tegutsedes tunneme ennast turvalisemalt ja meie elukvaliteet on parem. Me aitame ühiselt neid, kes on hädas ja toetame moraalselt neid, kes seda vajavad. Me oleme inimesed, me oleme empaatilised. Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Empaatia ei ole sama, mis kaastunne, kuid teatud määral empaatiavõimet peetakse kaastunde eeltingimuseks. Selle üle, kas suudame olla empaatilised ka loomade suhtes ja kuidas võiks see mõjutada kodutute loomade olukorda Eestis, mõtiskleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.

Kaasaegsed uuringud tõestavad loomade emotsioonide olemasolu – hirmu- ja rõõmutunne ei ole neile võõrad. Me võiksime selle üle mõelda ja omaks võtta uued teadmised. Me ei tohiks ära unustada, et ka inimene on loom. Inglise keels on hea väljend inimese kohta – human animal, eesti keeles oleks see siis inimloom või siis inimeseloom, mida kõnekeeles ka kasutatakse. Inimestena elame järjest rohkem endaloodud tehiskeskkonnas ja võõrandusmisprotsess käib täistuuridel. Me võõrandume loodusest ja loomadest ning nad tunduvad meile mõistmatud. Kõik, mis tundub mõistmatu, tekitab hirmu ja vastumeelsust kuni liikide hävitamise nõudmisteni. Osa inimesi ütleb, et loomad käituvad ettearvamatult. Inimesed, kellel on teadmised loomade liigiomastest vajadustest ja käitumisest nii ei ütle ja võivad öelda, et hoopis inimesed käituvad loomade suhtes ettearvamatult. Empaatiat loomade suhtes saab kasvatada omandades kaasaegsetele uuringutele tuginevaid teadmisi.

Kui palju võiks olla Eestis lemmikloomi?

Õiget vastust ei ole, sest Eestis vastav statistika puudub. Puudub ka üleriigiline lemmikloomaregister, mis annaks ülevaate ning puudub ka üleüldine lemmiklooma registreerimise kohustus. Euroopa lemmiklooma toidutööstuse liidu FEDIAF (European Pet Food Industry Federation) 2022. aasta raportist saab üht-teist välja lugeda. Eesti kohta on kirjas järgmised andmed: 2021. aastal oli Eestis 290 000 kassi ja 235 000 koera. Vähemalt üks kass on 22% ja üks koer 18% peredest. Eesti elanikkonda (1,33 miljonit) arvestades võib öelda, et vähemalt igal kolmandal inimesel on koer või kass.

See statistika ei ole küll täpne, kuid parem ikka kui mitte midagi. Statistika aluseks on võetud kaubanduses läbimüüdud lemmikloomatoidu kogused ja arvutuslik toidukulu looma kohta aastas. Sellest tulenevalt võib öelda, et tegelikult elab Eesti peredes veel rohkem lemmikuid, sest osa loomi sööb kodutoitu ja lisaks on veel pisiloomad, kelle kohta raportis Eesti kohta andmed puuduvad.

Peale selle, et oleme metsarahvas, tundub, et oleme ka lemmikloomarahvas. Kas me egoistlikult omame lemmikuid või armastame neid, oskame hoolida ja nende eest ka hoolt kanda – selles on üks suur küsimus. Miks? Sest pilt on kurb, kui lugeda kokku neid mitmeid tuhandeid loomi aastas, kes jõuavad Varjupaikade MTÜ varjupaikadesse ja lisaks teistesse loomadega tegelevatesse ühingutesse. Eestis on väga palju lemmikloomi ja väga palju loomi elab tänaval – viimane meie ühiskonnale sugugi au ei tee.

Mis on sellel kõigel pistmist hulkuvate loomadega? 

Inimese suhtumisele loomadesse ja teistesse inimestesse võib panna võrdusmärgi, sest alati, kui kerkib üles mõni loomadega seotud probleem, on sellega seotud inimesed. Inimesed koos moodustavad kogukonna ja laiemalt ühiskonna. Ühiskonnana toimimiseks on inimestel kokku lepitud nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglid, kultuur. Siia kuulub ka lemmikloomapidamise kultuur. Ütlus “pole minu mure” näitab ümbritseva suhtes ükskõiksust ja egoismi.

Loomakaitseseadus paneb hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustuse kohalike omavalitsuste õlule. Kohalikes omavalitsustes on kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjad ning kui inimesed seaduseid ja eeskirju järgiks ning lemmikloomapidamise kultuur oleks kõrgel tasemel, ei tohiks meil hulkuvaid loomi üldse olla. Kuid nagu teame, siis ikka juhtub ja seda igas eluvaldkonnas.

Ei ole hullu, kui loom pääseb maailma uudistama. Ta leitakse üles ja aidatakse koju tagasi. Kui loom on kiibistatud ja kiip registrisse kantud, siis on kodutee väga lühike. Kõik algab juba sellest teadmisest, et loom peab olema identifitseeritav.

Halvem on vaadata iga-aastast varjupaigastatistikat, mis näitab, et aastate lõikes varjupaika sattunud loomade arv ei kahane. Samuti jätkub tendents, et loomade arv varjupaikades sügiseti kahekordistub. Miks meil ikka veel eksisteerivad kassikolooniad? Miks meil ikka veel on kastreerimata-steriliseerimata nn vabakäigukassid, kes pesakondi võõrastesse kuuridesse, puuriitadesse poetavad? Siin tahaks öelda, et miskit on mäda siin Eesti riigis.

Hulkuvaid loomi märkavad ja annavad nendest teada inimesed, kogukonna liikmed ja selleks on erinevad põhjused. Inimestel võivad olla erinevad hirmud ja nad ei tunne võõraid lemmikloomi, ei peagi. Keegi kardab, et hulkuv koer ründab või põhjustab autoavarii. Keegi kardab, et kass reostab lapsevankri või kraabib üles lilled peenras. Osa inimesi muretsevad looma heaolu ja tervise pärast: hulkuv loom võib jääda auto alla, ta võib olla söömata-joomata, ilm läheb külmaks ja loom võib hukkuda. Palju inimesi on empaatilised ja soovivad südamest looma aidata ning on väga keeruline hinnata, kas loom oskab koju tagasi minna või on sihi hoopis kaotanud. See on selge, et nii looma kui ka inimese turvalisuse nimel, tuleb loom varjupaika toimetada, kus pakutakse talle hoolt ja ajutist peavarju.

Kus on, kus on kurva kodu?

Meie ühingu statistika kinnitab seost kohaliku omavalitsuse rahvaarvu ja varjupaika sattuvate loomade arvu vahel. Mida rohkem elab omavalitsuses inimesi, seda rohkem satub kohalikku varjupaika hulkuvaid loomi.

Kuuleme ametnike tasandil ikka veel, et hulkuvate loomade eest hoolitsemine võtab raha ära lastelt ja loomade aitamine toimub kellegi arvelt. Tänapäeval on selline väljenduslaad arusaamatu. Ühiskond või kitsamalt kogukond võiks ühiselt tegutseda nii, et kõik on hoitud. Lemmikloomadest on saanud inimeste seltsilised ja täieõiguslikud pereliikmed. Uuringud on tõestanud, et inimene tunneb ennast koos lemmikuga õnnelikumalt, on rahulolevam ja käib vähem arsti juures. See, et inimesed on tervemad, on puhas rõõm, et mitte öelda