Foto: EJS/Metsis
Kui jõed on ennast talvekütkeist vabastanud ja lumi metsadest kadunud on käes aeg, kus meie metsades mõtus (metsis) tugeval männioksal oma tasast laulu alustab.
Kostab see nagu metalliline klõbin ja sisistamine, nagu kütid on tihti öelnud. Ka jaht mõtusekukele pidavat lihtne olema, karga aga laulu järele puu alla ja lase kukk puuoksalt. Sellega püütakse kiidelda, nagu oleks nemad kõige vilunumad kütid. Aga üks tõsine kütt ja loodusearmastaja peab taolisi kütte pigem looduse hävitajateks, kes on valmis iga mõtuse mõtlemata maha põmmutama. Nad on nende seast, kes kiitlevad, et lasevad 3‒4 mõtust ühe hommikuga.
Mõtuse laul on küll lihtne, kuid ometi on selles lootus, igatsus ja armastuski. Seda võib mõista kütt, kellel laskmishimu ei ole esikohal. Loo autor, kes peab mõtusejahti mängust üheks ilusamaks, arvab, et ühelgi teisel jahil ei või teadmatuse läbi nii suurt hävitustööd teha kui mõtuse mängul. Laskespordi harrastajad, kes lasketiirus palju harjutanud, saavad ka mõtusejahil enamasti iga pauguga linnu kätte. Kas nad on ka loodussäästlikud kütid? Nemad vaatavad lindudele ja loomadele kui elavate märklaudade peale.
Jahimehe amet on üks raskemaid, mis nõuab ka palju praktilisi teadmisi looduses toimuvast ja liikide rolli selles. Peab oskama looduse raamatut lugeda, et ei sünniks kahju loomadele-lindudele küti rumaluse tõttu.
Paraku leidub ka südametunnistuseta röövkütte, kes iga looma pihta tul