Alates sellest ajast kui hakati rääkima lemmikloomade kiipimise vajadusest on palju vett merre voolanud. Kohe väga palju, aga ometigi pole üsna paljud loomaomanikud seda teinud. See võib valusasti kätte maksta, sest nii võite oma lemmikust ilma jääda. Kiip ja registrikanne oleksid väärt abimehed nii omandivaidlustes kui ka aitaksid sõbrakese kiiresti koju tagasi kui tal on õnnestunud plehku panna.
Tegin eile õhtul tavapärast jalutusringi Stroomi rannas. Istusime koos Nõpsiga mere ääres ja vaatasime kuidas päike silmapiiri taha vajub. Selline stressimaandav rituaal on meitel ajaga vaat, et juba reegliks muutunud kui ilm ikka lubab. Korraga silman üht tillukest pomeriani mändide all omapäi tatsamas. Küllap peremees on lähedal, mõtlesin omaette ja ei pööranud suuremat tähelepanu. Koerake läheb ühe seltskonna juurde, siis teise lähedusse ja püüab sõprust teha. Hüppab peale ja nurub pai. Lõpuks tuleb meie juurde.
Nõpsik, õelamast õelam vanamutt muidugist kukkus kohe haukuma lapse peale nagu segane. Häbi-häbi, keelan teda, aga ega ta mind kuula. Nooruke pomerian teeb pettunult minekut ja läheb inglise keelt kõneleva paarikese juurde. Nähes, et ka need pole omad inimesed võtab suuna kõnnitee poole ja jääb selle veerel rohu sees taltsalt istuma ning möödujaid uudistama. Eemalt tuli aga suuremat kasvu koeramürakas. Rihma otsas ja koos perenaisega, aga sõbrannad olid jutuhoos ega pannud pisikest karvakera hämaras tähele. Siin poleks palju vaja olnud, vaid üht hammustust, et habras eluke oma otsa halvemal juhul leiaks.
Kimasin käbedalt kohale ja rabasin koeratite sülle. Nõpsik ei suutnud sellega muidugi leppida, et mingi võõras tüüp kaasa haarati ja andis sellest ka häälekalt märku. Pärisin möödujatelt, aga keegi koera omaks ei tunnistanud. Viisin seejärel Nõpsi koju ja naasesime taas Stromkale, et peremeest otsida. Pomeriane nüüd kindlasti ei hüljata ja olin kindel, et omanik just praegu otsib oma sõpra taga. Seepärast ei hakanud kiibi kontrollimisele üldse aega raiskama vaid piirdusin ülekäe valmis kribatud Facebooki postitusega.
Rannas võttis otsing juba lootustandvama pöörde, sest oma koera hõikuvat naist olla siin päris hiljuti nähtud. Natuke kulus veel aega ja üks proua tuli ise meie juurde. “Kuskohast te ta leidsite? Olen jalad rakku jooksnud ja peatäie juba nutnudki,” ei suutnud ta oma lohakust ära kiruda. Naine oli üsna hiljuti selle koerakese Lätist ostnud ja arvas, et kui ta on kiibitud, siis on kõik vajalik juba tehtud. Paraku pole kiibist ilma registrikandeta vähematki tolku ja see sai prouale üksipulgi ka selgeks tehtud. Naine küll vaidles vastu, et loom on juba nii tark, et oskab rihmata jalutada ning mitte eales eemale ei lähe. Küsimusele, et miks koer siis minu süles on ja viivuks mu kodus külaski käis, jäi ta vastuse võlgu.
Lõpuks jõudis kohale ka tütreraas, kes samuti mööda Stromkat ringi kimas ja oma sõbrakest tagasi otsis. Koer silmnähtavalt rõõmustas ja kukkus ta jala vastas keksima ning sülle lunima. Lugesin veel sõnad peale, et kandku kohe kodus registrisse või mingu hommikul kliinikusse, et seal hädavajaliku toimetusega ühele poole saada. Vastas, et polevat aega, aga lubas lähiajal ära teha.
Palusin tal see aeg leida, sest vastasel juhul jääb ta oma “mitte eemale minevast ja rihmata jalutada oskavast” pereliikmest lihtsalt ilma. Teilegi teadmiseks, et minikoerad on nii nõutud kaup, et nende kättesaamiseks ja varastamiseks on autode aknaidki puruks löödud. Ja hoidke ikka rihma otsas, sest suuremate koerte puhul piisab vaid ühest hammustusest, et õbluke tegelane looja karja saata. Siis on jälle kisa taevani ja nõutakse nii “mõrvarkoera” kui tema omaniku avalikku hukkamist. On nad ikka nii väga süüdi või tasuks hoopis peeglisse vaadata?
Selline see moraalilugemine siis sedapuhku välja kukkus. Kui lahkuma hakkasin, jooksis koerake mul taltsalt sabas järele. Ei nad pannud rihma kaela ühti. Hüüdsin neile veel, et tundub, et see on siiski minu koer. Nad ainult naersid ja kutsusid karvakera enese juurde tagasi. Ei ole küll selgeltnägija, aga arvan, et me teed ristuvad selle pisikese tegelasega veel ja veel. Oleks vägev kui leiaksin siis registrist ka omanike kontaktandmed, et maailmarändur ikka palju kergema vaevaga koju tagasi viia. Loodetavasti pole seda aga vajagi, sest kogetud kaotushirm peaks ju pererahval veel kaua meeles püsima.
