Foto: KKM

Riigi reostustõrjelaevad ei jõua piisava kiirusega võimalikku merereostust kindlaks tegema ja likvideerima. Keskkonnaministeeriumi tellitud värske uuring hoiatab, et seetõttu võib reostus levida merel laiemale alale ja ka rannikule ning reostuse põhjustaja võib jääda tabamata.

Keskkonnaminister Erki Savisaar nentis, et kuigi riigi reostustõrjevõimekus on viimastel aastatel paranenud, ei vasta see siiski Läänemere riikide vahel kokku lepitud miinimumõuetele. „Lähiaastail tuleb otsida võimalusi riigi reostustõrjevõimekust parandada,“ nentis ta. „Läänemerel käib väga tihe laevaliiklus, me ei saa oma kodumere tervisega riskida.“

Uuring kinnitab, et Läänemerel viibib korraga hinnanguliselt 2000 laeva, neist 200 naftatankerid. Eriti tiheda laevaliiklusega on Soome laht, kuhu ühe aasta jooksul siseneb või kust väljub enam kui 40 000 laeva.

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialist Agni Kaldma selgitas, et Eesti mereala on nii põhjas, läänes kui ka lõunas kaetud laevateedega, mida mööda veetakse mitmesugust kaupa, millest suurem osa on ohtlikud ja kahjulikud ained. „Seetõttu peame olema valmis tulema toime mistahes ootamatu reostusõnnetusega, mis Eesti merealal aset võib leida,“ ütles ta.

Uuring tõi välja, et reostustõrjevõimekust tuleks suurendada eeskätt Lääne-Eesti merealal. Samuti tuleks tõhustada valmisolekut õnnetustele reageerimiseks ankrualadel. Abi oleks ka vabatahtlike merepäästjate kaasamisest, aga selleks pole praegu õiguslikku alust.

Uuring jõudis nendele järeldustele, vaadeldes viimase kümne aasta naftareostusjuhtumeid Eesti merealal. Kümne aasta jooksul leidis seal kinnitust 106 reostusjuhtumit, enamasti Soome lahes ning Tallinna reidil. Enamikul juhtumitel olid merre sattunud naftaproduktid ja pilsivesi.

Uuritud reostusjuhtumite võimalikke põhjusi ei ole võimalik alati täpselt kindlaks teha, sest reostaja jääb tabamatuks. „Merest leitud või randa uhutud naftast võetud proovide alusel reostajani jõudmine on ajamahukas ja keeruline, sest näiteks reostuse põhjustanud laevad võivad olla reostuse avastamise hetkeks juba Eesti vetest lahkunud,“ selgitas Agni Kaldma. „Seetõttu on vaja oluliselt suurendada riigi võimekust naftareostusi kiirelt tuvastada.“

Kaldma märkis, et saastaja maksab põhimõte, mille kohaselt potentsiaalsed reostajad katavad lisaks reostuskahjudele ennetavalt ka reostuse tuvastamisega seotud kulud, Eestis praegu ei toimi. „Reostuse tuvastamise kulusid katavad selle asemel kõik Eesti maksumaksjad, isegi siis kui reostuse on põhjustanud rannikust möödunud ja tuvastamata jäänud naftatanker,“ nentis ta.

Uuring valmis INTERREG Baltic Sea Region programmist rahastatud projekti „OILSPILL“ raames.

Uuringuga saab tutvuda SIIN

<