Eestis on koera püsivalt ketis pidamine lubatud ning ketti aheldatud koer peab hakkama saama 40 m2 suurusele maa-alal. Sellisele väiksele alale peab mahtuma kuut ning toidu- ja jooginõud. Ka oma loomulikud vajadused tuleb koeral lahendada samal maalapil. Ketikoeri reeglina jalutama ei viida ja keegi tegelikult ka ei kontrolli, kas seda tehakse. Heal juhul võimaldatakse ketikoerale regulaarselt toitu ja joogivett ning heal juhul on olemas ka korralik kuut. Eriti heal juhul koristatakse keti piirkonnast sinna tehtud väljaheited ning kontakt inimesega on veidi enamat kui toidu- ja joogivee viimine (mõni ketikoera omanik teeb ikka koerale pai ka, harva sügatakse kõrvatagust).

Kui ketikoer viletsatele tingimustele alla ei vannu ja ta terviseprobleemide, piisavate vajaduste puudumise, stressi, depressiooni tõttu enneaegselt ei sure, siis on suur tõenäosus, et ketikoer lõpetab oma elu hundi lõugade vahel. Arenenud ühiskonnas ei peaks olema aktsepteeritav selline loomale kannatusi põhjustav pidamise viis – ketikoerad jäägu minevikku.

Palume käesoleva rahvaalgatusega:

1) Keelata koerte ketis pidamine; 2) Keelata koerte pidamine asukohtades, kus inimesed püsivalt ei ela; 3) Kehtestada miinimumnõuded koeraga tegelemiseks ning kohustada loomapidajat koera sotsiaalsete vajaduste tagamiseks temaga tegelema jalutamise, töö, treeningu või muus samaväärses vormis minimaalselt kaks tundi päevas.

Tugineme ennekõike järgmistele põhjendustele (aluseks ka Eesti Maaülikooli Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli teadurekspert Lea Tummelehe eksperthinnang):

Koerad on sotsiaalses rühmas elavad loomad, kellel on heaoluks vaja kiindumussuhet. Sotsiaalne isoleeritus on kodukoera heaolu suurimaid riskitegureid. Isegi, kui vastutav inimene / omanik külastab selliselt peetavat koera 2 korda ööpäevas, on suur risk, et märkamata jäävad võimalikud veterinaarsed probleemid või koera heaolu seisund. (Ekspert L. Tummeleht).
Ka Ekspert L. Tummeleht hinnangul on mõistlik liikuda alalise ketispidamise lõpetamise poole ning käsitleda võimalikku ketispidamist, kui ajutist haldamisvõimalust, vajadusel koer paariks tunniks lõastada. Ekspert rõhutas, et kindlasti peab seaduslikult välistama võimaluse, et koer elab kusagil omanikust eraldi ja tema külastamine on eraldi sündmus. Koerte alaliselt ketis pidamine (isoleeritus, üksluine keskkond, aheldatus, piisav suhtluse-tegevuse, sotsiaalse turvatunde puudumine) põhjustab loomale nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi. Ekspert L. Tummeleht: „iga tundlik inimene tajub intuitiivselt, et koera alaliselt ketis pidamine ei ole aktsepteeritav tegu looma suhtes/../ inimesed, kes hoiavad koera mingi objekti nn valvurina, ei tunneta kodukoera, kui kognitiivset ning põhiemotsioone tajuvat elusolendit ja isegi vastavate ettekirjutuste puhul ei paku koerale elementaarset keskkonnarikastust, positiivsel kinnistamisel põhinevat treeningut, sotsialiseerimist või ka võimalike haiguste varajast märkamist.“. Loomakaitseseaduse kohaselt on kannatuste põhjustamine lubamatu ja karistatav süüteo korras. Seadusest madalam seisev õigusakt ehk ministri määrus, mis lubab koerte ketis püsivalt pidamist, samuti inimesest eraldi pidamist, sisuliselt lubab ka looma väärkohtlemist. Puudub regulatsioon, mis seaks koera omanikule minimaalsed kohustused koera sotsialiseerimiseks ja temaga tegelemiseks.
Ketikoerte puhul on saanud reegliks, et esinevad ka muud tegurid, mis nende olukorda veelgi raskendavad – väga väike liikumisala, lagunenud kuut või selle puudumine, väljaheiteid täis keti piirkond, ebaregulaarne toitmine-sageli joogivee puudumine, jalutamise ja sotsiaalse suhtluse täielik puudumine, terviseprobleemide märkamata jätmine või ignoreerimine, kaela sissekasvanud rihmad-ketid. Hullemal juhul on kõik need puudused korraga
Sagenenud on ketikoeri puudutavad rasked väärkohtlemise juhtumid, st olukorrad, kus koer jätab oma elu või on päästmise hetkel väga raskes seisus.
Ketikoerte puhul jäävad märkamata nende terviseprobleemid ning võimalikud situatsioonid, kus koera elu ja tervis on vahetus ohutus. Sama probleem on aktuaalne ka koerte territooriumitel-kinnistutel üksi pidamise korral.
Ketikoerad võivad keti tõttu end raskelt vigastada või halvemal juhul hukkuda, mh lämbumise tõttu (loomakaitsjate praktikas on olnud olukordi, kus ketikoer on rippunud mõne objekti – nt kuudi, või aediku küljes ning koera elu on olnud otseselt ohus).
Üksluine keskkond ja aheldatus ning liikumise ja sotsialiseerimise puudumine mõjutab negatiivselt koera psüühikat (ketikoerad on enamasti stressis, depressiivsed, ärevad, arglikud, arg-agressiivsed, esineb sundkäitumist). Koera hilisem sotsialiseerimine on väga keeruline.
Ketikoerad on sotsialiseerimata ning enamasti käitumisprobleemidega, aga ka agressiivsed ja seetõttu ohtlikud teistele loomadele ja inimestele. Ükski loomapidaja ei saa välistada võimalust, et koer saab ketist lahti, kuid looma sotsialiseerimatus ja psüühikaprobleemid võivad sel juhul põhjustada looma ettearvamatut ja agressiivset käitumist.
Ketikoerte tingimuste kontrollimine on tihti keeruline (loom on agressiivsem ja/või ülimalt arglik) ning ka järelevalvet teostaval ametnikul jääb sageli oluline märkamata. Ketikoera tervislik seisund jääb enamasti üldse kontrollimata.
Ketikoeral on väga piiratud võimalused enda kaitsmiseks võimalike metsloomade rünnakute, aga ka teiste koerte rünnakute ees.
Ketikoer võib ketiga takerduda esemete ja objektide külge, ajada ümber oma toidu- ja jooginõud;
Ketis peetav koer on sunnitud tegema oma väljaheited samasse kohta, kus ta sööb, joob ja magab.
Ketikoer ei saa piisavalt rahuldada oma liikumisvajadust ning sageli kujuneb ketikoertele välja ebaloomulik nn keti kõnnak (loomakaitsjad on päästnud mitmeid terve elu ketis elanud koeri, kelle kõnnakut jääbki elu lõpuni iseloomustama jalad harali kõndimine nn nähtamatu kett jalge vahel lohisemas);
Ketikoerad on haavatavamad karmidele ilmaoludele – ketti aheldatud koera tervist ja elu ohustavad nii kuumalainega kaasnevad kõrged temperatuurid kui talveperioodi madalad temperatuurid, aga ka tormid.
Paljudes riikides (nt Küprosel aga ka mitmetes USA osariikides), sh lääneriikides (näiteks: Rootsis, Maltal, Slovakkias, Kreekas, Ungaris, Austrias,) on koerte alaline ketis pidamine üldse keelatud.
Ekspert L. Tummeleht viitas uuringutele milles on leitud, et kodukoertele on kontakt oma tuttava inimesega olulisem, kui liigikaaslastega (Meunier et al., 2012). Wirobski jt. (2021) näitasid, et koerte „õnnehormooni“ tase organismis tõuseb siiski ainult siis, kui ta suhtleb inimesega, kellega tal on tugev side ja hea suhe. Kui koertel ei ole oma omanikuga head ja toimivat sõbrasuhet, siis hooldaja, kes paar korda päevas kusagile territooriumile jäetud koeraga natuke suhtleb, tõenäoliselt ei paku sellist täisväärtuslikku sotsiaalset turvatunnet. Rikastab see kindlasti looma päeva, ja tekitab kõrget positiivset (loodetavasti) stressi, kuid kas ka meeldivat kogemust. Lisaks ei tunne koera hooldaja suure tõenäosusega ära koera üksindusahistust või muid sotsiaalse käitumisega seotud probleeme.
Olemas on teadmised, et koera elu ei ole elamisväärne, kui puudub positiivne sotsiaalne kontakt inimestega (või kui koer talub liigikaaslaseid, siis lisaks inimestele ka liigikaaslastega) ning võimalus rikastada tema elu jalutuskäikudega aedikust /liikumisraadiusest eemal. Eksperdi viidatud uuringud kinnitavad, et koeral peaks olema tuttavate inimeste või koertega kontakt vähemalt mõned tunnid päevas rahuldamaks nende sotsiaalse suhtlemise vajadusi.

TAUST:

Enam kui 7000 inimest allkirjastasid 2020. aastal AITAB! kampaania raames tehtud loomakaitseseaduse muutmise ettepanekud, milles olid esitatud ka ettepanekud koerte ketis pidamise keelustamiseks ning koerte inimesest eraldi pidamise keelamiseks.

Ehkki varasema rahvaalgatuse koostajad ja toetajad olid selgelt seisukohal, et vastav regulatsioon peaks tulema sõnaselgelt seadusest ja olema kehtestatud seadusandja ehk Riigikogu poolt, siis Riigikogu menetlusest suunati rahvaalgatuse AITAB ettepanekud Maaeluministeeriumi lauale, arvestades, et sellise regulatsiooni kehtestamine olevat Maaeluministeeriumi pädevuses (kuivõrd lemmikloomade pidamise nõuded on reguleeritud määrusega ja määruse kehtestamise volitus on maaeluministril).

Maaeluministeerium asus küll tegelema koerte ketis pidamise regulatsiooniga, kuid vaatamata ministeeriumi enda tellitud ekspertarvamuse sisule ja järeldustele (mis toetavad üheselt koerte püsivalt ketis pidamise keelamist), oli üllatuseks et vastupidiselt algatuse ettepanekutele hakati kaks aastat peale rahvaalgatuse toimumist hoopis ketis peetavate koerte heaolu nõudeid kitsendama ja taheti meelevaldselt lubada kelgukoerte pidamine 2 m kettide otsas ehk kehtiva 40 m2 asemel pidanuks kelgukoerad hakkama saama veelgi hullemates oludes ning vaid ca 12 m2 suurusel territooriumil. Äramärkimist väärib asjaolu, et loomakaitseorganisatsioone selle eelnõu juurde ei kaasatud ja Eestimaa Loomakaitse Liit sai ministeeriumi kavatsusest teada juhuslikult. Selline asjade käik oli šokeeriv ning aega viivitamiseks polnud – kärmelt korraldati rahvaalgatus, et selline õudus lõpetada ja hoida ära loomade väärkohtlemist soodustava eelnõu regulatsioonina jõustumine – kahe nädalaga allkirjastas konkreetse rahvaalgatuse enam kui 10 000 inimest ning selle tulemusel hoiti loomade heaolunõudeid kitsendava eelnõu jõustumine ära.

Samas on Maaeluministeeriumis jäänud AITAB kampaania ettepanekute menetlus täielikult seisma ning alles hiljuti teavitas ministeerium lakooniliselt, et neil puuduvat ametnik, kes eelnõu menetlusega tegeleks. Seega vaatamata ühiskonna senisele tahtele ei ole mitme aasta jooksul suudetud jõuda sisuliselt mitte kuhugi ning vahepealset ministeeriumi tegevust ilmestab hoopis koerte kannatuste võimendamisele suunatud ning täielikult ühiskonna tahtele vastupidine tegevus. Viimaks ei ole ministeeriumil üldse tahet ning nagu näib, siis ka võimalusi eelnõu menetlusega edasi liikuda. Ainsa heana võib ministeeriumi menetluses esile tuua asjaolu, et eelnõu menetluse käigus küsiti ka koerte ketis pidamise kohta ekspertarvamus, mille andis Eesti Maaülikooli Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli teadurekspert Lea Tummeleht. Ekseprdi hinnang toetab sõnaselgelt koerte ketis pidamise keelustamist.

Arvestades, et seni avaldatud ühiskonna tahe ja loomade kannatused on jätnud otsustajad ükskõikseks, näeme ainsa võimalusena uut rahvaalgatust. Peame jätkuvalt vajalikuks seadusega keelata koerte ketis pidamine, kinnistutel üksi, inimesest eraldi pidamine ning kehtestada minimaalsed nõuded koeraga tegelemiseks kohustamiseks.

Ettepanekut toetavad Eesti Maaülikooli Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli teadurekspert L. Tummeleht ekspertarvamus ja selles viidatud allikad, kuid andmeid uuringute ja/või asjatundjate arvamuste kohta leiab ka veebiaadressilt https://www.animaladvocates.com/end-dog-abuse/research-behavioural.php, samuti https://drfoxonehealth.com/post/concerning-outdoor-chaining-tethering-of-dogs/, https://www.ohioanimaladvocates.org/wp-content/uploads/2019/06/NM-Persistently-Tethering-20080110.pdf

Viited hiljutistele ketikoerte pidamisega seotud juhtumitele loomakaitsjate praktikast:

Ketikoerte olukorda kajastav 29.01.2023 saade „Minu Tallinn“ TV3-s – https://www.youtube.com/watch?v=I8HB8p6aXFM&t=2s ja artikkel – https://pealinn.ee/2023/02/13/igal-aastal-paastavad-loomakaitsjad-eestis-sadu-ketikoeri-koerte-ketis-pidamine-tuleks-seadusega-keelustada-2/

Pontu avastati lühikeses ketis elusalt mädanemas ning oli juba vaklade järada. Koer oli alatoidetud, põletikus ning tugevates valudes. Kahjuks jõudsime Pontuni liiga hilja – vaatamata arstide pingutustele tuli Pontul siiski minna lasta – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/5862316740462509; https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/5863633260330857

Bruno avastati juhuslikult ühelt kinnistult, kus näis, et püsivalt ei elata – koer oli raske keti otsas, lagunenud allapanuta ja soojustamata kuudis, kõveras, keha vappumas, tema keha oli osaliselt karvutu, ribid tugevalt väljas ja loom vaevu liikus. https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6324743097553202

7-kuunest kutsika Tommi võeti perre kutsikana, koer oli lühikese 50 cm paela otsas nii, et sai vaevu kuudist välja. ELL vabatahtlik tundis koera juures tugevat mäda lehka ning selgus, et talle oli paigaldatud elektriline kaelarihm ja selle nagad olid koera kõrri sisse kasvanud – selle eemaldamisel hakkas koera kaelast voolama mäda. https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6346308925396619

Rosin oli tugevalt kõhnunud, ja janus, vett ja toitu ees ei olnud ning ei teagi kui kaua loom napi ninaesisega ja vähese liikumise võimalusega seni elanud oli, ka olid koera silmad mädased. – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/5909281905765992

Lääne-Virumaal kinnistule hüljatud ketikoerad, sh 4-kuune kutsikas, kelle kett oli kinni takerdanud ja loom liikuda ei saanud –https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/562716702550697

Väike Jacku elas ketti aheldatuna risu ja rämpsu ning oma väljaheidete sees ühes abihoones – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6541630515864458

Kääbustaks ja kaks suurema koera ketis, kuudid lagunenud – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/551377957017905

Kutsikas Jack oli maa sisse vajunud lagunenud kuudis, kuts oli palavikus ja alatoidetud – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6535564603137716

Vana eakas koer garaaži juures ükski, inimeseta, territooriumi valvamas – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6512013738826136

Mäks jäeti maha ketti maja juurde, mis maha müüdi – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6509985562362287

Väike Viki oli vigastatuna ja alatoidetuna ketis, peremees ei hoolinud, koer sai arvatavasti aeg-ajalt peksa – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6486049678089209

Charlie oli ketis ja peremehe poolt unustatud, kutsikana sai ta küll head elu elada ja inimesega koos olla, aga koer kasvas suureks ja perel ei olnud enam koera jaoks aega ega kohta ning sobivaks lahenduseks sai kahjuks kett ja kohake aianurgas. – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6396754363685408

Tapa väiksed koerad – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6361305500563628

Kulli külas inimestest eraldi ja kehvades tingimustes koer – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6333175300043315

Paul ja Karu – mõlemad viletsates tingimustes ketikoerad. Tugevas alatoitumuses skelettkehaga noor ketikoer Paul elas väga kesise ninaesisega ning päästmise hetkel polnud ei toitu ega joogivett. Liikuda ei saanud koer rohkem kui kett lasi. Karu oli neli aastat ketis elanud ja ilmselt mitte kunagi ketist väljapool liikuda saanud. Kui omanik ta loovutas, siis kaelarihma eemaldamiseks tuli kasutada erinevaid tange ja näpitsaid – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/6318911154803063

Lote ja kutsikad – taaskord olukord, kus koeraema pidi tulema toime ketis olles nii kutsikate üleskasvatamise kui ellujäämisega, koer oli alatoidetud, söömata-joomata – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/5964971120197070

Helju ja kutsikad. Helju oli poeginud ketis ning omanik keeldust koera ketist ka kutsikate üleskasvatamise ajaks ära võtmast. Koera olevat aeg-ajalt ka pekstud. https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/4186760311351502

Neumann husky kelgukoerad – pilt räägib rohkem kui tuhat sõna – https://www.facebook.com/loomakaitse/posts/5505240106170176

Viited allikatele, mis kinnitavad, et hundid murravad igal aastal kümneid ketikoeri

https://www.ohtuleht.ee/115722/hundid-soid-suure-ketikoera;

https://www.postimees.ee/1428291/laekveres-murdsid-hundid-kahe-kuuga-11-ketikoera;

https://virumaateataja.postimees.ee/2263609/hundid-murravad-uha-julmemalt-ketikoeri;

https://lemmikloom.delfi.ee/a/120059300;

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/87980663/hullunud-hunt-murrab-jogevamaal-kulakoeri;

https://online.le.ee/2020/09/22/hundid-murdsid-piirsalus-kolm-ouekoera/;

https://jarvateataja.postimees.ee/6060792/kaaruka-kulas-murdsid-hundid-ketikoera

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/87980663/hullunud-hunt-murrab-jogevamaal-kulakoeri https://www.ohtuleht.ee/540617/jarvamaal-murdsid-hundid-maha-kaks-koera

Rahvaalgatuse algataja: Eestimaa Loomakaitse Liit. Rohkem infot (sh ekspertarvamus täies mahus): https://loomakaitse.eu/kasulikku/keelame-koerte-ketis-pidamise/