Eestis on koera püsivalt ketis pidamine lubatud ning ketti aheldatud koer peab hakkama saama 40 m2 suurusele maa-alal. Sellisele väiksele alale peab mahtuma kuut ning toidu- ja jooginõud. Ka oma loomulikud vajadused tuleb koeral lahendada samal maalapil. Ketikoeri reeglina jalutama ei viida ja keegi tegelikult ka ei kontrolli, kas seda tehakse. Heal juhul võimaldatakse ketikoerale regulaarselt toitu ja joogivett ning heal juhul on olemas ka korralik kuut. Eriti heal juhul koristatakse keti piirkonnast sinna tehtud väljaheited ning kontakt inimesega on veidi enamat kui toidu- ja joogivee viimine (mõni ketikoera omanik teeb ikka koerale pai ka, harva sügatakse kõrvatagust).
Kui ketikoer viletsatele tingimustele alla ei vannu ja ta terviseprobleemide, piisavate vajaduste puudumise, stressi, depressiooni tõttu enneaegselt ei sure, siis on suur tõenäosus, et ketikoer lõpetab oma elu hundi lõugade vahel. Arenenud ühiskonnas ei peaks olema aktsepteeritav selline loomale kannatusi põhjustav pidamise viis – ketikoerad jäägu minevikku.
Palume käesoleva rahvaalgatusega:
1) Keelata koerte ketis pidamine; 2) Keelata koerte pidamine asukohtades, kus inimesed püsivalt ei ela; 3) Kehtestada miinimumnõuded koeraga tegelemiseks ning kohustada loomapidajat koera sotsiaalsete vajaduste tagamiseks temaga tegelema jalutamise, töö, treeningu või muus samaväärses vormis minimaalselt kaks tundi päevas.
Tugineme ennekõike järgmistele põhjendustele (aluseks ka Eesti Maaülikooli Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli teadurekspert Lea Tummelehe eksperthinnang):
- Koerad on sotsiaalses rühmas elavad loomad, kellel on heaoluks vaja kiindumussuhet. Sotsiaalne isoleeritus on kodukoera heaolu suurimaid riskitegureid. Isegi, kui vastutav inimene / omanik külastab selliselt peetavat koera 2 korda ööpäevas, on suur risk, et märkamata jäävad võimalikud veterinaarsed probleemid või koera heaolu seisund. (Ekspert L. Tummeleht).
- Ka Ekspert L. Tummeleht hinnangul on mõistlik liikuda alalise ketispidamise lõpetamise poole ning käsitleda võimalikku ketispidamist, kui ajutist haldamisvõimalust, vajadusel koer paariks tunniks lõastada. Ekspert rõhutas, et kindlasti peab seaduslikult välistama võimaluse, et koer elab kusagil omanikust eraldi ja tema külastamine on eraldi sündmus. Koerte alaliselt ketis pidamine (isoleeritus, üksluine keskkond, aheldatus, piisav suhtluse-tegevuse, sotsiaalse turvatunde puudumine) põhjustab loomale nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi. Ekspert L. Tummeleht: „iga tundlik inimene tajub intuitiivselt, et koera alaliselt ketis pidamine ei ole aktsepteeritav tegu looma suhtes/../ inimesed, kes hoiavad koera mingi objekti nn valvurina, ei tunneta kodukoera, kui kognitiivset ning põhiemotsioone tajuvat elusolendit ja isegi vastavate ettekirjutuste puhul ei paku koerale elementaarset keskkonnarikastust, positiivsel kinnistamisel põhinevat treeningut, sotsialiseerimist või ka võimalike haiguste varajast märkamist.“. Loomakaitseseaduse kohaselt on kannatuste põhjustamine lubamatu ja karistatav süüteo korras. Seadusest madalam seisev õigusakt ehk ministri määrus, mis lubab koerte ketis püsivalt pidamist, samuti inimesest eraldi pidamist, sisuliselt lubab ka looma väärkohtlemist. Puudub regulatsioon, mis seaks koera omanikule minimaalsed kohustused koera sotsialiseerimiseks ja temaga tegelemiseks.
- Ketikoerte puhul on saanud reegliks, et esinevad ka muud tegurid, mis nende olukorda veelgi raskendavad – väga väike liikumisala, lagunenud kuut või selle puudumine, väljaheiteid täis keti piirkond, ebaregulaarne toitmine-sageli joogivee puudumine, jalutamise ja sotsiaalse suhtluse täielik puudumine, terviseprobleemide märkamata jätmine või ignoreerimine, kaela sissekasvanud rihmad-ketid. Hullemal juhul on kõik need puudused korraga
- Sagenenud on ketikoeri puudutavad rasked väärkohtlemise juhtumid, st olukorrad, kus koer jätab oma elu või on päästmise hetkel väga raskes seisus.
- Ketikoerte puhul jäävad märkamata nende terviseprobleemid ning võimalikud situatsioonid, kus koera elu ja tervis on vahetus ohutus. Sama probleem on aktuaalne ka koerte territooriumitel-kinnistutel üksi pidamise korral.
- Ketikoerad võivad keti tõttu end raskelt vigastada või halvemal juhul hukkuda, mh lämbumise tõttu (loomakaitsjate praktikas on olnud olukordi, kus ketikoer on rippunud mõne objekti – nt kuudi, või aediku küljes ning koera elu on olnud otseselt ohus).
- Üksluine keskkond ja aheldatus ning liikumise ja sotsialiseerimise puudumine mõjutab negatiivselt koera psüühikat (ketikoerad on enamasti stressis, depressiivsed, ärevad, arglikud, arg-agressiivsed, esineb sundkäitumist). Koera hilisem sotsialiseerimine on väga keeruline.
- Ketikoerad on sotsialiseerimata ning enamasti käitumisprobleemidega, aga