Kindlasti on iga inimene vähemalt korra elus kuulnud sellist nimetust nagu kassihaigus. Tänavakasside päästmisega tegelevad inimesed ja varjupaikade töötajad puutuvad selle haigusega kokku pea iga päev, kuna haigus on väga laialt levinud, eriti kasside seas. Meie vabatahtlike koordinaator Marika Algpeos pöördus selgituste saamiseks dr. Ljudmila Gritskevichi poole.

Mis haigus see siis on? Seletab veterinaar, dr. Ljudmila Gritskevich.

„Kassihaigus ehk dermatofütoos on tegelikult seenhaigus. Kõige levinumad tekitajad on seened Microsporum canis ja Trichophyton spp, nendest sagedamini esineb Microsporum. Seen kahjustab nahka, karva ja vahel isegi küüsi. See haigus levib spooridega, mis säilivad päris pikalt ka keskkonnas. Eriti suur nakatumisrisk on väga noortel, vanadel või nõrga immuunsusega (näiteks FIV-positiivsetel) loomadel. Kuigi rahvakeeli nimetatakse seda haigust kassihaiguseks, ei tähenda see, et nakatuda ei võiks ka teised loomad. Ka inimene võib sellesse nakatuda, eriti väikesed lapsed.

Nakatumine toimub otsese kontakti kaudu haige loomaga, aga kuna seene spoorid säilivad hästi ka väliskeskkonnas, siis on võimalik nakatuda ka kaudselt, näiteks spooridega saastatud pesa või mänguasjade kaudu. Isegi kassihaiguse läbi põdenud loom võib nakatuda uuesti ja jääda seenhaiguse kandjaks. Haigel loomal tekivad karvutud laigud, algul sageli näopiirkonnas ja kõrvadel. Nahk hakkab punetama ja ketendama, võib esineda ka sügelust, aga ei pruugi. Pikakarvaliste kasside puhul võib seenhaigus jääda märkamatuks ning loomaomanik isegi ei tea, et tema lemmik on nakatunud. Kui jätta haigus ravimata, levib seen üle kere. Inimestel tekivad nahale sageli ümmargused ketendavad piirdunud laigud, mis võivad ka sügeleda.

Seenhaiguse ravi on pikaajaline ja tüütu, kõige parema efekti annab üheaegselt osutatud lokaalne ja süsteemne ravi. Mida varem pöörduda murega loomaarsti poole, seda parem. Kindlasti ei ole vaja oodata ja eksperimenteerida koduste vahenditega, seda enam, et loomaomanik, kes ei ole spetsialist, võib seenhaiguseks pidada muud sarnaste sümptomitega haigust. Loomakliinikusse tuleb minna esimesel võimalusel. Seal vaatab loomaarst looma üle spetsiaalse Woodi lambi all, uurib karvu mikroskoobi all või paneb seenekülvi söötmele kasvama, et kindlaks teha, kas tegu on seene või millegi muuga.

Ülioluline on töödelda ka keskkonda, kus elab haige loom, et vältida uut nakatumist. Soovitatav oleks ära visata kõik pesad ja muud asjad, millega haige loom kontakteerus, ning desinfitseerida kõik pinnad kloori sisaldavate vahenditega ja töödelda tolmuimejaga eluruumi ja pehmet mööblit.”

Loomulikult ei tasu süüdistada selle seenhaiguse levitamises kasse. Seda võib levitada kes iganes, kaasaarvatud inimene ise, lihtsalt kassid on sellele haigusele kõige vastuvõtlikumad.

Iga looma tervis oleneb väga palju omanikust. Oluline on jälgida oma lemmiku tervist, teha sagedasi ülevaatusi, märgata pisiasju. Väike karvutu laiguke ei tundu alguses eriline probleem, aga sellest võib kasvada suur ja tüütu tervisemure.

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/2 numbris. Autor: Marika Algpeos