Kuidas on seis Eestis loomakaitsega? Polevat halb, leiab Maaeluminister Urmas Kruuse Delfi Lemmiklooma portaalis olevas intervjuus, tegemist olevat vaid erimeelsustega. Me olevat olukorras, kus ettevõtjatel ja vabatahtlikel on teemast pelgalt erinevad arvamused.
Paljud on ilmselt viimasel ajal meedias kajastatud rohkeid probleemidest kassi- ja kutsikavabrikutest lugenud ning saanud teada, mis tingimustes loomi peetakse. Näiteks kolmapäeval, 22. märtsil jagas Eestimaa Loomakaitse Liit, et kontrolli käigus leiti kolm surnuks külmunud kutsikat. Arusaadavalt on need pelgalt üksikjuhtumid, ent tegemist ei ole ju millegi uuega, need lihtsalt on nüüd meediasse jõudnud, kuid olemas on sellist loomapidamist alati olnud. Selle asemel aga, et tegeleda juurpõhjusega ja vabrikud kui sellised ära kaotada, räägitakse tingimustest, ettevõtlusest ja loomapidaja tingimustest. Seni, kui me seame inimeste ahnuse teiste elusolendite eludest kõrgemale, ei saa me rääkida adekvaatsest loomakaitsest.
Probleem ei piirdu muidugi vaid kassi- ja kutsikavabrikutega. Loomakaitses on probleeme rohkem kui me neid kokku jõuame lugeda. Toon mõne siinkohal välja:
- Kalad on loomakaitsest suurest välja jäetud, st kaladele kehtivad peamiselt vaid väga üldised seadused ja määrused, ent pole arvesse võetud isegi nii silmnähtavat tõsiasja, et kalad elavad hoopis teistsuguses keskkonna kui ülejäänud põllumajandusloomad.
- Loomade seksuaalne väärkohtlemine on Eestis nö hall ala, st otseselt lubatud ei ole, aga keelatud ka mitte.
- Täna loomakaitseaktivistide pikaajalisele tööle on metsloomade kasutamine meelelahutuslikel eesmärkidel Eestis keelustatud aastast 2018, ent siiski on meelelahutuseks lubatu kasutada mitmesuguseid loomi, nt kasse, koeri, kanu, alpakasid, laamasid, ahvenaid, kuldkalu.
- Pesitsusrahu peetakse Eestis täiesti poolikult ja kehtestatud on see lünklikult, Tartu Ülikooli uuringu andmetel hukkub Eestis aga igal aastal vähemalt 80 000 linnupoega pesitsusperioodi ajal toimuva metsaraie tõttu.
- Eestis on lubatud jaht hobitegevusena: vibujaht, trofeejaht, jahiturism. Ühegi looma tapmine kellegi meele lahutamiseks ei tohiks olla aktsepteeritav.
Urmas Kruuse toob oma intervjuus välja fakti, et karusloomafarmid said Eestis keelustatud. Sama on toonud välja ka paljud teised ametnikud ja poliitikud. Ent kui päriselt sellele juhtumile otsa vaadata, tekib küsimus: kas see on tõesti hea näide heast loomakaitsest? Nimelt see võttis aega 15 aastat ja oli Riigikogus hääletusel lausa kolmel erineval korral! Seda kõike vaatamata sellele, et ühiskonna toetus karusloomafarmide keelustamiseks oli olemas juba aastaid varem.
Märgin ära, et kujutlus justkui oleksid loomakaitsjad ja tööstus vaidlustes samal pulgal kaotab ära probleemide tegeliku sisu. Tegelikult võitlevad ühed elusolendite õiguse eest elada väärikat elu, teised seisavad aga loomade ärakasutamise eest omaenda kasumi nimel. Analoogselt ei räägi me ju ka lastekaitsjatest ja kupeldajatest.
Hea on lugeda, et Kruuse on avatud koostööle, ent ilusate sõnade taga võiksid olla ka teod. Ilusate sõnadega avalikkuse rahustamine loomakaitset ei paranda.
Autor: Anu Tensing, Loomuse juhatuse liige
