Kangõ Võromaa naasõq – Võru loomade varjupaik

Läbi aja oleme lugejate ette toonud juba pea kõigi meie loomade varjupaikade lood. Nii on ajaloolised tagasivaated ilmunud Läänemaa, Pärnu, Tallinna, Valga ja Viljandi varjupaikadest ning lisaks tutvustav lugu meie uuest arendatavast Loomade heaolu keskusest. Viimasena tutvustame selles rubriigis Võru loomade varjupaika, mis ei liitunud Varjupaikade MTÜ-ga mitte viimasena, vaid oli hoopis esimeste seas, kirjutab MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.

Sarnase eluvaatega inimestel võivad samad mõtted peas liikuda ka siis, kui nad ise asuvad sadade kilomeetrite kaugusel. Enam-vähem samal ajal, kui Viljandi ja Pärnu loomakaitsjad leidsid, et loomade varjupaik ei tohi olla looma elu lõpp-punkt, vaid ajutine peatuspaik teel uude koju, leidus ka Võrus üks kange naine, kes tahtis kohaliku varjupaiga elu-olu muutma hakata. Saage tuttavaks – tema on Merike, kes on tänini ühingus rakkes. Merike on olnud algusaegadest saadik juhatuse liige ja nüüd töötab ta personalijuhina, sest ühingus töötab täna üle viiekümne inimese.

Merike oli see, kes hakkas käima varjupaigas oma abi pakkumas, lisaks kulutas ta kohalike ametnike kabinettide uksi ja nõutas loomadele paremaid pidamistingimusi. Lõpuks väsisid ametnikud ja ütlesid, et kui tahta midagi muuta, siis tuleb seda teha ise. Kohalik omavalitsus kuulutaski esimest korda välja riigihanke varjupaiga teenuse saamise kohta ja palus Merikesel osaleda. Selleks ajaks aga oli temast saanud juba Varjupaikade MTÜ liige ning riigihankel osales juba ühing, sest ühenduses peitub jõud ja väikesel varjupaigal oleks olnud väga keeruline üksi vee peale jääda. Nii saigi 2008. aastal Võru varjupaigast Pärnu ja Viljandi kõrval Varjupaikade MTÜ kolmas varjupaik. Kohalikuks tegijaks jäi ikka Merike, kelle õlule kõik jäi. Merike oli alguses päris üksi, siis tuli vabatahtlikuna kõrvale Jane, ja nii see loomade elude nimel rabelemine pihta hakkas.

Mitu puuda soola

Kaks ei jää kolmandata ja 2009. aastal liitus kangete naistega Relika, lisaks käisid aeg-ajalt abis mõned vabatahtlikud. Merike oli see, kes võttis lisaks loomadega tegelemisele enda õlule ka varjupaiga juhtimise. Tandemina kulgenud Merike ja Relika on Võru varjupaika vedanud ja arendanud. Kui 2019. aastal sai Merikesest Varjupaikade MTÜ personalijuht, võttis juhatamise teatepulga üle Relika. Ta oli ja on üdini loomade inimene ja see oli asjade loomulik jätk.

Varjupaiga naised on koos tegutsedes mitu puuda soola ära söönud. Koos on käidud öösiti varjupaigas väeteid kassipoegi lutitamas või haigetele rohtu andmas, koos on käidud keerulisematel väljakutsetel. Vabatahtlikega koos on käidud erinevatel laatadel loomade jaoks heategevusmüüki tegemas jne.

Kanged naised on läbi aegade lisaks varjupaigas töötamisele ka pidevalt tööd koju kaasa võtnud. Ikka on neil kodus keegi, kes vajab erikohtlemist, kohanemiseks pikemat aega või keegi, kellele on varjupaiga kollektiivne elu liiga stressirohke.

Varjupaiga tubli naiskond rõõmustab ühiselt, kui nad saavad kojuminejale väravas järele lehvitada. Üksteise õla najal nutetakse ka nutud, kui mõni väeti hing eluraskusele alla vannub. Aga naised saavad hakkama – isegi siis, kui on raske, lükkavad nad selja sirgu, sest loomad ootavad abi ja hoolt ning töö tahab tegemist.

Muutuste tuules

Varjupaik alustas väga kesistes tingimustes. Platsil oli üks soojak, mille esimene ruum oli kontoriks ja tagumine tuba kasside karantiiniks, krundi taganurgas vedeles vana kuur. Platsi peal laiali oli kokku umbes kakskümmend kuuti, mille külge tuli koerad ketti panna. Need kohad said ruttu täis. Vahepeal oli koeri isegi nii palju, et ei olnud enam ka ketikohta. Tuletame meelde, et selline oli olukord neliteist aastat tagasi.

Kohalikud omavalitsused e