Kangõ Võromaa naasõq – Võru loomade varjupaik

Läbi aja oleme lugejate ette toonud juba pea kõigi meie loomade varjupaikade lood. Nii on ajaloolised tagasivaated ilmunud Läänemaa, Pärnu, Tallinna, Valga ja Viljandi varjupaikadest ning lisaks tutvustav lugu meie uuest arendatavast Loomade heaolu keskusest. Viimasena tutvustame selles rubriigis Võru loomade varjupaika, mis ei liitunud Varjupaikade MTÜ-ga mitte viimasena, vaid oli hoopis esimeste seas, kirjutab MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.

Sarnase eluvaatega inimestel võivad samad mõtted peas liikuda ka siis, kui nad ise asuvad sadade kilomeetrite kaugusel. Enam-vähem samal ajal, kui Viljandi ja Pärnu loomakaitsjad leidsid, et loomade varjupaik ei tohi olla looma elu lõpp-punkt, vaid ajutine peatuspaik teel uude koju, leidus ka Võrus üks kange naine, kes tahtis kohaliku varjupaiga elu-olu muutma hakata. Saage tuttavaks – tema on Merike, kes on tänini ühingus rakkes. Merike on olnud algusaegadest saadik juhatuse liige ja nüüd töötab ta personalijuhina, sest ühingus töötab täna üle viiekümne inimese.

Merike oli see, kes hakkas käima varjupaigas oma abi pakkumas, lisaks kulutas ta kohalike ametnike kabinettide uksi ja nõutas loomadele paremaid pidamistingimusi. Lõpuks väsisid ametnikud ja ütlesid, et kui tahta midagi muuta, siis tuleb seda teha ise. Kohalik omavalitsus kuulutaski esimest korda välja riigihanke varjupaiga teenuse saamise kohta ja palus Merikesel osaleda. Selleks ajaks aga oli temast saanud juba Varjupaikade MTÜ liige ning riigihankel osales juba ühing, sest ühenduses peitub jõud ja väikesel varjupaigal oleks olnud väga keeruline üksi vee peale jääda. Nii saigi 2008. aastal Võru varjupaigast Pärnu ja Viljandi kõrval Varjupaikade MTÜ kolmas varjupaik. Kohalikuks tegijaks jäi ikka Merike, kelle õlule kõik jäi. Merike oli alguses päris üksi, siis tuli vabatahtlikuna kõrvale Jane, ja nii see loomade elude nimel rabelemine pihta hakkas.

Mitu puuda soola

Kaks ei jää kolmandata ja 2009. aastal liitus kangete naistega Relika, lisaks käisid aeg-ajalt abis mõned vabatahtlikud. Merike oli see, kes võttis lisaks loomadega tegelemisele enda õlule ka varjupaiga juhtimise. Tandemina kulgenud Merike ja Relika on Võru varjupaika vedanud ja arendanud. Kui 2019. aastal sai Merikesest Varjupaikade MTÜ personalijuht, võttis juhatamise teatepulga üle Relika. Ta oli ja on üdini loomade inimene ja see oli asjade loomulik jätk.

Varjupaiga naised on koos tegutsedes mitu puuda soola ära söönud. Koos on käidud öösiti varjupaigas väeteid kassipoegi lutitamas või haigetele rohtu andmas, koos on käidud keerulisematel väljakutsetel. Vabatahtlikega koos on käidud erinevatel laatadel loomade jaoks heategevusmüüki tegemas jne.

Kanged naised on läbi aegade lisaks varjupaigas töötamisele ka pidevalt tööd koju kaasa võtnud. Ikka on neil kodus keegi, kes vajab erikohtlemist, kohanemiseks pikemat aega või keegi, kellele on varjupaiga kollektiivne elu liiga stressirohke.

Varjupaiga tubli naiskond rõõmustab ühiselt, kui nad saavad kojuminejale väravas järele lehvitada. Üksteise õla najal nutetakse ka nutud, kui mõni väeti hing eluraskusele alla vannub. Aga naised saavad hakkama – isegi siis, kui on raske, lükkavad nad selja sirgu, sest loomad ootavad abi ja hoolt ning töö tahab tegemist.

Muutuste tuules

Varjupaik alustas väga kesistes tingimustes. Platsil oli üks soojak, mille esimene ruum oli kontoriks ja tagumine tuba kasside karantiiniks, krundi taganurgas vedeles vana kuur. Platsi peal laiali oli kokku umbes kakskümmend kuuti, mille külge tuli koerad ketti panna. Need kohad said ruttu täis. Vahepeal oli koeri isegi nii palju, et ei olnud enam ka ketikohta. Tuletame meelde, et selline oli olukord neliteist aastat tagasi.

Kohalikud omavalitsused ei ole sugugi altid midagi loomade heaks ehitama. Kui tänapäeval rajatakse kodus elavate lemmikute tarbeks mänguväljakuid ja koeraparke, siis kodu kaotanud loomad on kogu aeg vaeslapse osas. Kodutute loomade probleem ei ole kümnete aastate jooksul kuhugi kadunud ega muutunud, kuid varjupaik tegutseb ikka kokkutassitud soojakutes.

Selleks, et saaks rohkematele loomadele ajutist peavarju pakkuda, hakkasime algusaastatel ka Võru varjupaika laiendama. Ikka sama stsenaarium nagu mujal varjupaikades. Hankisime juurde soojakuid, mida sai remonditud ja ümber ehitatud. Ei jaksa ju üks mittetulundusühing kohalikule omavalitsusele varjupaika ehitama hakata. Nii on soojakutes saanud ruumi juurde kassid – nüüdseks on olemas neile vabapidamistoad ning eraldi karantiinid tervetele ja haigetele. Ühte soojakusse on ehitatud koertele siseboksid koos võimalusega minna välisaedikusse. Koerad on saanud endale soojustatud kuutide ja katusega kaetud väliaedikud ning mitte ühtegi koera ei panda meie juures ketti. Lisaks on koertele rajatud väga suur jooksuaedik, kus saab vabalt ringi lipata. Suureks saavutuseks oli ühte soojakusse veterinaarse abi andmise nõuetele vastavate veterinaariruumide ehitamine.

Kodu kaotanud loomad vajavad parimat ja me anname endast kõik, et muuta nende varjupaigas viibimise aeg võimalikult meeldivaks ja stressivabaks, kuigi piiratud ressursi tingimustes on sellega väga raske toime tulla.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Võru naised võivad küll kanged olla, kuid ilma abikäteta jääme varjupaigas hätta. Paar talve tagasi õnnistas taevataat Võrumaad selliste lumesadudega, et ühel hommikul varjupaika minnes ei olnud autot enam nähagi. Ei tea, kui palju naisi oleks vaja läinud, et auto lumest välja kaevata ja tee lahti lükata, et üldse välja oleks saanud sõita. Siis tuleb ikka heleda Vargamäe Krõõda häälega appi hüüda ja ega siis abilised tulemata jää. Hääletoruks sai üleskutse näoraamatus ja abilisteks läheduses laagris olevad Kuperjanovi pataljoni sõdurpoisid. Kui nemad juba asja käsile võtsid, ei saanud enam kaua hädaldada, sest sips-lips oli lumi varjupaigast kui nõiaväel pühitud.

Abikäsi vajab varjupaik tihti. Kui suvel kipub rohi rinnuni kasvama, siis on abi vaja trimmerdamisel. Alatihti on vaja vanade soojakute juures midagi kõpitseda ja siis leidub ikka mõni tore oskajast remondimees. Koerad said uued kuudid tänu Võru kutsekooli meistriõpilastele jne.

Tublid abilised kasvavad nii linna kui ka valdade koolides ja lasteaedades. Lastele on loomad hingelähedased ja nad mõistavad, mida kodutud loomad tunnevad ning vajavad. Nii korraldavad nad abi vajavatele loomadele annetuste kogumisi.

Loomade tänutunnet ei saa rahas mõõta

Tagasivaadet tehes saad aru, millest kõigest on inimesed pidanud loomi aidates loobuma. Tööd on tehtud vaatamata kehvadele tingimustele, unetundidest minnakse väljakutsetele, valutatakse südant vastsündinute pärast, ravitakse haigeid ja antakse igapäevane parim hoolitsus, mis võimalik. Inimeste enda rahaline seis jääb kesiseks, sest loomade eest tuleb hoolt kanda. Kohalik omavalitsus kannab looma varjupaigas viibimise 14 päeva. Kõik, mis üle selle ning ka veterinaarsete protseduuride jaoks tuleb raha headelt annetajatelt ja mõne looma koduootus on veninud aastatepikkuseks.

Kõige pikem koduootaja on olnud kass Paula, kes ootas uude koju minekut üheksa aastat. Paula elas hiirekuninga elu varjupaiga laos ja hoidis närilised väärt kraamist eemal. Ka tema sai lõpuks väljateenitud puhkusele koduse kamina ette.

Suure südamega inimesed teevad varjupaigas hingelähedast tööd ja näevad tänulikke loomi, kes on päästetud tänavaelu viletsusest külma ja nälja käest. Loomade maailmas raha ei eksisteeri ja nende tänutunnet ei saa ka rahas mõõta. Kõige suurem tänu tehtud töö eest on looma saatmine õnnelikuna uude koju. See kinnitab kord korralt, et varjupaika sattumine ei ole miski hädaorg, vaid on võimalus astuda uude ellu. See teadmine annab meie inimestele jõudu.

Suur, suur tänu kõikidele töötajatele, vabatahtlikele, sponsoritele ja annetajatele, ilma kelleta ei oleks Varjupaikade MTÜ see, mis ta on! Ainult tänu teile saame ellu viia ühingu visiooni, missiooni ja eesmärke. Tegutsemisaja jooksul oleme aidanud üle 23 000 looma ja see arv kasvab päev päevalt. Me loodame ikka, et lõpuks saab meie töö otsa ja kõik jõuavad koju.

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2022/2 numbris